Lauakaaslane ühmas midagi pahaselt ja asus praadi ründama. Pärast esimest suutäit andis ta pisut järele. „Olgu, ma tunnistan, et mul on eelarvamus inimeste vastu, kes püüavad korda õõnestada. Kuid mul pole midagi nende vastu, kes võitlevad ebaõiglusega. Ent kui ollakse sõgedalt enesekindel ega omata argumenteeritud arvamust, katkeb mu kannatus. Või kui keeldutakse vaatamast näkku ebameeldivale tõele, nagu näiteks arvamusele hea ja halva kohta. Need inimesed püüavad neid kokku sulatada, kui tegelikult on nad selle vastu!” Teda peatas oht toit kurku tõmmata. Kui ta oli paar korda neelatanud ja sai vabalt rääkida, jätkas ta: „Ma julgen tunnistada, et tänapäevasest teoloogiast pole siin abi. Ma ei taha öelda midagi praeguse hariduse kohta. Ent mõnikord kasvatakse vääriti, nii lihtne see ongi.” Ta noogutas otsekui oma juttu heaks kiites.
„Sa usud siis saatanasse?” küsis Meredith uudishimulikult. Ta oli tihti mõelnud, kas politseinikud usuvad millessegi, milles on trendikas kahelda.
„Oo jaa.” Markby pani noa ja kahvli käest ja vaatas Meredithile tõsiselt otsa. „Jah, muidugi. Täielikult. Kogu ta kapjade, sarvede ja kaheharulise sabaga,” lisas ta laialt naeratades. Meredith ei vastanud kavatsusele vestlust naljaks pöörata, vaid istus ja silmitses teda mõtlikult. Taas tõsine, jätkas Markby: „Ma tunnetan mõnikord selle juuresolekut, kuigi mitte sellisena, nagu teda rahvajuttudes kirjeldatakse. Mul on olnud juhuseid rääkida meestega, kes on saatnud korda kohutavaid kuritegusid, ja ma vannun, et ma tundsin siis ruumis kurjust.”
„Ja kuidas on lood headusega? Kas see eksisteerib reaalse jõuna?”
„Oi, kindlasti. See on samuti olemas. Maailmas on rohkem häid inimesi, kui oleme ära teeninud.”
„Ja kuhu sa Deanesi paigutad? Inglite poolele või teise hulga sekka?”
Markby hakkas naerma ja langes temale omasesse enesekriitilisse meeleollu. „Ma ei saa öelda, et kusagile keskele, ega ju? Pärast seda, mida ma ütlesin. Ma ei taha jagada maailma mustaks ja valgeks. On olemas ka hall ala. Mina rääkisin ekstreemsustest. Mis puutub Deanesi, siis on olemas vana auväärne mõiste: püha hull. Jõulud on tulekul ja ma olen halastav. See mees tahab head. Ainult et hoidke ta minust eemale. Kas soovid veel midagi juua?”
„Ainult sel juhul, kui sina ka võtad.”
„Ma ei saa. Olen roolis. Ma pean olema eeskujuks. Mis saab siis, kui ma teen avarii ja pean puhuma?”
„Me võime minna Rose Cottage’isse, oletades, et Pook on oma vanas kohas, ja ma keedan kohvi,” pakkus Meredith, teades, et tuleb taastada rahu, mis oli vahepeal katkenud.
Markby naeratas. „Kõlab ahvatlevalt.”
Nad istusid kohvilauas, jutt jooksis hubases majas kergemini kui rahvast tulvil „Musta Koera” baaris. Meredith jutustas, mida ta oli teinud nende viimasest kohtumisest saadik, ja Markby andis ülevaate oma tegemistest. „Minu töö on kahjuks rohkem rutiin,” oli otsus. „See pole nii huvitav kui sinu oma.”
Meredith vaidles vastu.
„Ka minu oma pole sageli huvitav. Arvatakse, et mul on põnev töö. Kuid peamiselt on see paberitega õiendamine. Aga mõnikord tuleb ette ka midagi huvitavat. Ja kohutavatki. Ka seda esineb.”
„Jah, seda ikka esineb.” Markby naeratas. „Vähemalt minu töös.”
Nende pilgud kohtusid korraks. Mõlemad teadsid, et nad mõtlevad nende esimesest kohtumisest ja mõrvajuhtumist, mille keerisesse Meredith äkitselt sattus. Eemalolek ja tegelemine teistes riikides teiste inimeste asjadega muutis toimunu Meredithi jaoks kuidagi kaugeks. Kuigi sellest oli möödas ainult poolteist aastat.
Sundimatu õhkkond, mis valitses äsja Rose Cottage’i soojas elutoas, näis olevat järsku haihtunud. Markby niheles ja seadis ennast minekule. „Ma pean minema hakkama. Oli… oli väga meeldiv. Tore sind jälle näha.”
Mõlemad muutusid korraga ametlikuks.
„Samad sõnad. Tänan õhtusöögi eest.”
Sadu oli lakanud, kuid õhtu oli pime ja sombune.
„Ära seisa uksel,” ütles Markby. „Sa külmetad ennast.”
Meredith noogutas kuulekalt – enda arvates pisut totakalt –, läks sisse tagasi ja vaatas aknast, kuidas Markby minema sõitis. Ivy Cottage’i aknad teisel pool teed olid pimedad. Harriet ei võtagi täna õhtul külalisi vastu, mõtles Meredith. Talle meenus hommikune telefonikõne Ivy Cottage’is. Kas mees oli helistanud ja öelnud, et ta ei tule? küsis ta eneselt ja tundis ennast miskipärast ebamugavalt.
kolm
Järgmisel hommikul oli taevas selge. Meredith vaatas magamistoa aknast välja ja nägi niisketel rajaplaatidel ja teel sädelevat päikest. Majast möödus väike auto ja sõitis aeglaselt tänava lõppu. Autost väljus keskealine abielupaar ja hakkas igat sorti kaste ja kotte maha laadima. Küllap on see seesama paar, kes kavatseb pensionile jäädes siia kolida, mõtles Meredith, ja nad tulid nüüd valdust kontrollima või ehk isegi jõule veetma. Ilmselt ei pelga nad üksindust. Ta nägi, et Harrietil on kõik ülemise korruse aknad avatud. Ühe akna kardinad lehvisid tuules.
Meredith käis duši all, pani ennast riidesse, sõi hommikust ja läks siis kööginurgas seisva pesumasina juurde. Tal oli terve hunnik musta pesu, kuid ta polnud pesumasinaga harjunud. Ta silmitses erinevaid nuppe ja numbreid ning mõtiskles selle üle, kas vale programmi valimine võib masina kogemata ära rikkuda. Ta leidis sahtlist instruktsiooni. Ta istus, rüüpas teed ja luges õpetust. Kõik näis olevat väga lihtne. Esimene katse ebaõnnestus, sest ta polnud masina juhet stepslisse pistnud. Teine katse andis tulemusi. Masin hakkas suhisema ja Meredithi aluspesu masina väikese akna taga pöörlema. Meredith oli enesega üsna rahul, tõmbas selga anoraki ja läks Pooki küla lähemalt uurima. Tee viis majadest mööda, seega pidi kaugemal veel midagi olema.
Ta möödus Ivy Cottage’ist ja pööras kitsale külateele. Enne viimast maja jäi ta seisma, kuna selle uksele ilmus keegi naine.
„Tere hommikust!” hüüdis ta. Naine sihtis teda lühinägelike silmadega ja näis jahmunud. „Ma elan Rose Cottage’is,” hüüdis Meredith.
„Aa, Russellide majas!” Naine sibas mööda aiarada Meredithi poole. „Kas nad müüsid selle maha? Ma ei teadnudki.”
„Ei, nad sõitsid ajutiselt ära,” selgitas Meredith.
„Aa, saan aru.” Naine näis tundvat kergendust. „Mul on hea meel, et nad seda müüki ei pannud, sest siis oleks see jäänud tühjaks. Veel üks tühi maja oleks olnud kohutav! Tore, et te siia tulite. Pookis on niigi vähe inimesi, eks ole? Nii üksildane koht.”
„Kas te veedate jõulud siin?” küsis Meredith.
„Oi ei!” hüüatas naine kohkunult. „Me läheme tütre juurde. Me tulime ainult vaatama, kas siin on kõik korras. Me tuleme siia pensionipõlve pidama niipea, kui saame maja ära müüa.” Ta ohkas. „Minu abikaasale meeldib… Pooki vaikus. Oi, vabandage, ma pole ennast esitlenud. Lucy Haynes. Geoffrey!” hüüdis ta siis.
„Mis on?” vastas pahur hääl majast.
„Tule ja ütle tere!” kutsus Lucy Haynes pisut tüdinult. „See daam rendib Rose Cottage’it.”
Majast välja ilmunud härra Haynes lähenes umbusklikult. „Ma arvasingi, et Russellid on ära. Kuhu nad läksid?”
„Dubaisse,” ütles Meredith.
Härra Haynes tõi kuuldavale põlgliku norsatuse. „Minul pole küll mingit tahtmist mööda ilma kolada. Ma ei suuda ära oodata, et siia püsivalt elama asuda. Peamine on rahu ja vaikus! Me tulime nädalavahetuseks tube tuulutama ja maja kütma. Need vanad majad koguvad niiskust.” Ta trampis jalalt jalale nagu rahutu poni, nähtavasti kippus ta majja tagasi oma toimetuste juurde, mis iganes need siis olid.
„Oli tore teiega kohtuda,” sõnas Meredith taktitundeliselt ja jätkas teed.
„Loodame teid jälle näha, preili Mitchell,” ütles Lucy