Meredith otsis välja tädi Lou telefoninumbri ja helistas. Vanaproua oli juba aastaid kõva kuulmisega ja tal oli telefoni küljes eriseadeldis, mis pidi aitama paremini kuulda. Tädi umbusaldas seadeldist ja pidas seda lutikaks, millest oli lugenud ajalehtedest. Ja sellest polnud talle erilist abi ka. Kui tal oli keegi külas ja vanadaamile sel ajal helistati, kuulsid viie jardi kaugusel istuvad külalised selgesti, mida telefonis räägiti, kuid tädi Lou röökis ikkagi torusse: „Rääkige kõvemini!”
„Kes?” hüüdis nüüd tädi Lou.
„Meredith, tädi Lou! Meredith Mitchell!”
„Oi, Merry! Kuidas elad, kullake? Ja miks sa helistad nii kaugelt? Mõtle, mis see maksab!”
„Ma ei ole kaugel, tädi Lou. Ma just jõudsin Inglismaale. Mõtlesin, et tulen homme sind vaatama, kui sulle sobib.”
„Väga hästi, kullake. Kui sa tuled kaheteistkümne paiku, olen ma kirikust tagasi.” Nende sõnadega ta lõpetas, et „lutikas” ei jõuaks paha tekitada.
Tädi Lou maja nägi välja täpselt samasugune nagu alati. Seda päikesekullas vaadates tundis Meredith ennast taas viieaastasena. Maja oli ebakorrapärane kena Edwardi-aegne ehitis. Selles oli tore uurimisretki korraldada. Sellel oli oma eripärane lõhn, mida tekitasid poonimisvaha ja lõhnavad kuivatatud ürdid, mida tädi Lou väikseste nõudega igasse tuppa paigutas. Hallis oli vasest õhtusöögigong, ja milline rõõm see oli olnud, kui seda lubati väikese haamriga lüüa – ainult üks kord.
Aeg oli nõudnud muudatusi. Maja oli jäänud tädi Loule liiga suureks ja kalliks ülal pidada, seega oli ülemisest korrusest saanud omaette korter ja pööningust korter-ateljee. Tädi Lou ise elas alumisel korrusel, millest oli ehitatud mugav korter. Ümberkorraldused polnud ennast eriti õigustanud. Tädi Loule ei meeldinud üleval elavad inimesed, ent kuidagiviisi leppis ta sellega.
Samas stiilis naabermaja ei paistnud muudatuste all kannatavat. Selle kohal hõljus eraresidentsi rahulikku hõngu. Sissesõiduteel seisis Jaapani neliveoga sõiduk ja Meredith nägi üle heki vaadates umbes omavanust naist, kes väljus majast, lõi ukse enda järel kinni, istus autosse, tagurdas teele ja kihutas minema. Meredith jõudis märgata, et naine on kallilt riides, teravate näojoontega ning halvas tujus. Meredith unustas naise ja helistas tädi Lou uksekella.
„Astu sisse, kullake,” ütles tädi Lou ust avades.
Tädi Lou polnud kunagi noor välja näinud, vähemalt Meredithi lapsesilmadega vaadatuna. Tema hallid juuksed olid alati kuklale krunni keeratud ja ta kandis kotitavaid kootud riideid. Nüüd olid ta juuksed valged, ent kootud riided polnud muutnud stiili ning ta ise oli ka vähe muutunud, välja arvatud see, et vana daam kasutas nüüd kõikjal keppi. Kuid selle najal liikus tädi Lou üllatavalt nobedalt.
„Ma tegin oahautist,” teatas tädi Lou fortissimos, juhatades Meredithi oma esimese korruse korterisse.
„Ikka veel taimetoitlane, tädi Lou?”
„Otse loomulikult!” nähvas tädi Lou. „Kuidas siis muidu? Kas sa arvad, et ma oleksin liha süües nii vanaks elanud?”
Elutoas polnud suurt midagi muutunud. Pähklipuust puhvetkapi klaasuste taga särasid samad vanaaegsed taldrikud. Ühes nurgas tiksus kappkell. Toolileenidel ilutsesid heegeldatud linikud, kuigi sellest oli möödas juba palju aastaid, kui seal istus mõni pumatiga võitud juustega härrasmees.
„Need,” ütles tädi Lou ennast kangelt istuma seades ja kepiga pähklipuust puhveti poole näidates, „on sinu omad.”
„Taldrikud?”
„Jah, see on mu testamendis kirjas. Ma kavatsesin need kinkida sulle pulmadeks. Ent sa pole abiellunud ja ma julgen öelda, et seda pole vist ka praegu oodata.” Tädi Lou uuris külalist terava pilguga. „Sa oled kena välimusega tüdruk. Kas seal, kus sa olid, polnud ühtegi noort ja vallalist meest? Kui mina olin noor ja Roger teenis asumaades, olid vallalised Euroopa tüdrukud väga nõutud. Tüdrukud, kes ei leidnud omal maal meest, saadeti asumaadesse, ja neil näkkas peaaegu alati.”
„Jah, tädi Lou. Aga ma pole mõelnud abiellumisele.”
„Ei ole?” küsis tädi Lou pahaselt. „Ma söandaksin öelda, et juhust tuleb kasutada. Sina nii ei arva, mu tüdruk, nii arvab mees. Kas nüüdsel ajal tüdrukud ei ootagi abieluettepanekut?”
„Mitte alati, tädi Lou. Praegusel ajal on küllalt tavaline, et nad teevad selle ise.”
Tädi Lou oli jahmunud, kuid kogus ennast kohe. „Jah, seda sorti käitumise kohta on „tavaline” sobilik sõna. Sinu häda, mu tüdruk, seisneb selles, et sa oled liiga iseseisev. See ei tule asjale kasuks. Muidugi peab naine mõtlema iseenda peaga ja ainult väga harvad mehed soovivad elada naisega, kes nagu viinapuuväät ta külge takerdub, kuid sõltumatusega ei tohi liialdada.”
„Mul on hea töö, millega ma suudan endale elatist teenida,” märkis Meredith.
Tädi Lou nägu tõmbus süngeks. „Minu ajal oli teisiti. Ma ei taha öelda, et kõik oleks olnud parem. Ka siis abiellusid paljud tüdrukud kiiruga, kuna kartsid, et neid jäetakse istuma. Nüüd on need lahutused ja puha, kuid isegi abielus inimesed käituvad imelikult. Ma lugesin ajalehest. Ja see ülemise korruse naisterahvas.” Ta surkis kepiga ähvardavalt lae poole. „Mehed tulevad ja lähevad. Neid ei jõua üles lugeda. Ja võtame härra Ballantyne’i naabermajast – ta on väga kena inimene, heade kommetega, vist üle seitsmekümnene vanahärra.”
„Ja naised tulevad ja lähevad?” küsis Meredith süütu näoga.
„Ole nüüd ikka!” kamandas tädi Lou. „Muidugi mitte!”
„Ma nägin mossis näoga ja ilusasti riides noort naist majast lahkuvat.”
„See oli tema tütar Felicity ja ma tahtsin temast sulle rääkida, nii et ära katkesta mind,” ütles tädi Lou tõsiselt. „Härra Ballantyne astub mõnikord läbi, et juua klaas veini.” Meredith teadis, et tädi Lou mõtleb selle all paksu magusat šerrit. „Ta on lesk. Ma usun, et üsna rikas mees. Ta elab üksi selles suures majas ning üks naine käib seal iga päev koristamas ja lõunat valmistamas. Tema ei teinud seda lollust, et jagas maja mitmeks. Mina ei oleks ka pidanud seda tegema. Üleval elavad nii imelikud inimesed, et keegi ei teagi enam, palju neid on. Mulle anti halba nõu.”
„Sa poleks terve majaga üksi toime tulnud, tädi Lou.”
„Noh, ma oleksin võinud asju teisiti sättida. Ah jaa, ma rääkisin härra Ballantyne’ist. Tal on tütar ja see põhjustab talle palju muret. Ta rääkis mulle sellest. Tütar abellus väga ebasobiva mehega. Ma olen teda mõne korra näinud ja ta ei jätnud mulle head muljet! Ta käib siin ainult siis, kui tahab, et härra Ballantyne annaks talle mõne jabura ettevõtmise jaoks raha. Härra Ballantyne tavaliselt annabki, tütre pärast. See pole õige. Tavaliselt käib Felicity isal külas üksinda. Neil ei ole lapsi. Vaene härra Ballantyne ei saa aru. Ta räägib, et nad elavad oma elu – Felicity ja see roheline nolk, kellega ta abiellus. Ta räägib, et see kõik on rohelise nolgi süü ja ta toetab neid ainult tütre pärast. Ma olen talle öelnud, et ta ei peaks seda tegema.”
„Võiks arvata, et eluaegse taimetoitlasena toetad sa rohelisi ideid,” lausus Meredith endamisi.
„Mida see peaks tähendama?” Tädi Lou ei tabanud seost. „Härra Ballantyne on väga õnnetu. Ta muudaks testamenti ja investeeringuid, kuid Felicity on tema ainus laps. Sellest võib aru saada. Vein on seal laual. Vala välja.”
Nad rüüpasid šerrit ja Meredith andis üle väljaõmmeldud taskurätid, mis võeti tänuga vastu. Saanud veiniga ühele poole, läksid nad kööki, kus oahautis andis endast mahlaka lõhnaga teada.
„Ma võtan selle ahjust välja!” ütles Meredith kähku nähes, et tädi Loul on raske toimetada üheaegselt kepi, pajakinnaste ja ahjuuksega. Ta mõtles tahtmatult, kui kaua suudab vanaproua üksi selles korteris