Igavesti sinu. Daniel Glattauer

lootusetult korbatanud pliit oli äkitselt taas valge. „Kas sinu Hannest saaks ka argipäeviti üürida?” küsis Hedi. Judith pingutas, et südamest naerda.

      Hannes tõrjus komplimendid tagasi. „Kui mul und ei tule, siis asun kõige meelsamini majapidamistööde kallale. See on üks mu veidrustest,” ütles ta. „Ja hommikusöögiga aitas mind ema.” Ema istus loomulikult tema kõrval. Hannes puudutas ta õlga. „Oh, need paar tassi,” ütles ema ja saatis tasuks diivalike silmapilgutuste jada.

      Ennelõunal, kui Hannes lastega ringi möllas, suutis Judith oma vaikse venna Ali suust siiski mõne sõna välja meelitada. Ta olevat nüüd antidepressantidega paremini kohanenud, mõnikord lausa pakatavat tegutsemisvajadusest, jutustas Ali. Ta rõõmustab tohutult tita tuleku üle ja on tõotanud endale (ja Hedile) olla ideaalne isa. Puudust tundvat ta ainult korrapärasest tööst. Maastikufotodega ei teeni midagi. Kahjuks pole ta midagi muud õppinud, aga sellega ta heameelega lepiks.

      „Ja mida sa Hannesest arvad?” küsis Judith. Ali: „Koristada ta oskab.” Judith: „Ja muidu?” Ali: „Ma ei tea, ta on kuidagi nii … kohutavalt … nii kohutavalt kena.” Judith: „Jah, seda ta on.” Ali: „Ja ta kuulub juba praktiliselt perekonda.” Judith: „See kõik toimus pööraselt kiiresti. Meeletus!” Ali: „Sina oled temaga koos olles teistsugune.” Judith: „Mismoodi teistsugune?” Ali: „Kuidagi veel nagu ainult … poolik.” Judith: „See kõlab ju hirmuäratavalt.” Ali: „Nojah, aga kui sa teda armastad.” Judith vaikis, tekkis paus. Ali: „Kas sa armastad teda?” Judith: „Ma ei tea.” Ali: „Kas siis seda alati ei teagi, kui armastad?”