Oma kätt oleks ta nüüd meelsasti tahtnud jälle tagasi teetassi kõrvale. Aga Hannes polnud sellega veel lõpetanud. Eriti tugevas haardes oli Judithi neljas sõrm, aeglaselt lükati sellesse midagi ja puudus igasugune liikumisvabadus, et sõrm oleks saanud selle õigeaegselt maha raputada. Siis vabastas Hannes käe ja Judith tohtis imestades silmitseda oma sõrmega toimunud muutust. Seejuures ei mõjunud ta mitte just väga loomulikult, liiga sageli oli ta näinud sääraseid stseene filmides. Ja ta püsis antud olukorras kohaste sõnade piires. „Hannes, oled sa segi läinud?” – „Kuidas see üldse minuga juhtus?” – „Mu sünnipäev on ometi alles viie kuu pärast.” Ja „Seda ei saa ma vastu võtta” oli samuti nende hulgas.
„Pea seda väikeseks meenutuseks meie algusajast,” ütles Hannes. Judith noogutas. „Kas see meeldib sulle?” küsis Hannes. „Jah, loomulikult, see on imeline,” vastas ta. See oli tema esimene vale, otse mehe õndsa ilmega näkku.
Selleks et sõrmusega toime tulla, tegi Judith ettepaneku lokaali vahetada, minna Triangelisse, baari Votivparki taga. Seal oli ta Carloga paar korda käinud. Hannesel olid käes kõik võimalused ületrumpamiseks. Kollaste ja punaste laelampide napilt doseeritud valgus murdus piimklaasist seintel ja muutis poolhämaras külaliste näod pehmeks. Inimesed muundusid siin kaunivärvilisteks kontuurita kujudeks, keda oli raske üksteisest eraldada. Kui Carlo oli hakanud peale käima, et võiks ju veel tema poolt läbi hüpata (kusjuures iga säärase hüppega maanduti loomulikult voodis), siis oli Judith Triangelis enamasti järele andnud ning jah öelnud.
Hannes polnud seda tüüpi, et oleks ühe võrgutamise eesmärgil loodud lokaali aurast kasu lõiganud. Seda oskas Judith mehe juures kõrgelt hinnata, enamgi veel – tema meelest oli see isegi ligitõmbav. Igatahes oli Hannes oma käe edukalt tema õlgade ümber pannud ning hoidis teda tugevasti justkui suur kaitsja. Nii nad seisid seal baarileti ääres otsekui eksinud musterpaarike kuskilt külast ja jutustasid teineteisele ebaolulisi detaile oma elust.
Lõpuks vajas Judith kaht veidi kangemat klaasitäit, et esitada Hannesele ometi selline põhimõtteline küsimus: „Kuidas oleks õigupoolest ühe suudlusega?” Seejuures heitis ta kutsuva pilgu lingukivina üles otse mehe päraniaetud silmadesse ja teadis ise, et näeb samas kindlasti rabavalt välja. Näiteks ise oleks ta nüüd otsekohe ennast suudelnud. Hannes ütles vähemasti „jah”, täiesti ilma järelemõtlemispausita.
„Aga mitte siin ja praegu,” lisas ta Judithi hämmelduseks. „Kus siis ja millal?” küsis Judith. Hannes: „Minu juures.” (Ilma ajamääruseta.) Judith: „Sinu juures?” Ta libistas pöidlaotsaga üle uue sõrmuse kandilise pealispinna. Ta vihkas merevaiku. Võib-olla koosnes kogu mehe korter merevaigust sisustusesemetest. „Ei, minu juures,” ütles ta, ise oma tungiva tooni üle imestades. „Okei, lähme siis sinu juurde,” vastas Hannes õige kähku. Ta naeratas koos kõikide oma pehmelt hägustunud ja varjutatud päikesekiirtekortsukestega. „Siis” tähendas tema jaoks ilmselt „otsekohe”, mõtles Judith, kui mees asus arvet tasuma.
Ookerkollase elutoadiivani kõrval seisva põrandalambi oli ta avastanud ühest antiigiärist Rotterdamis. Liigutatavad lambisirmid rippusid justkui kuldvihma õisikud paksu väänleva oksa küljes. Valgusallikas suubus ja hääbus iseendasse. Ruum sai sellest vaid hädavajaliku osa.
Judithil oli kulunud tükk aega, et sättida sirme üksteise suhtes optimaalse nurga alla. Nüüd suutis lamp isegi kõige väsinumad silmad sädelema, kõige süngemad näod särama, kõige kurvemad kujud naerma panna. Kui Judith oleks olnud psühhoterapeut, siis oleks ta oma patsiendid vaid paariks minutiks siia vaikselt istuma pannud ja seejärel küsinud, mis mured olid neil olnud või kas nad üldse suutsid neid veel meenutada.
Judith oli tuttavate valguseallikate ja nende mõjude suhtes nii vastuvõtlik, et tunnetas neid ka siis, kui silmad olid suletud – nagu praegu, oma esimese Hannese-suudluse pidulikul tseremoonial. Kuidas oli Lara telefonis küsinud? „Kas on ilus teda suudelda?” – Ilus? Teda suudelda? Judith oli puudutanud sõrmedega mehe huuli, Hannes oli asetanud oma käe tema kuklale ja tõmmanud ta pead õrnalt enda poole. Siis tundis Judith teda üheaegselt mitmest kohast, üle kogu keha jaotatuna. Hannese kintsud võtsid tema omad justkui tangide vahele. Vasaku õlaga surus mees tugevasti tema ülakeha vastu. Hannese küünarnukid puudutasid tema puusi, käed pressisid end kogu pikkuses ümber tema kitsa talje ja lükkusid siis taas ülespoole. Pihud haarasid mõlemalt poolt ta kaela ja fikseerisid pea. Judith oli igast kandist täiesti kinni klammerdatud, kui mehe huuled asusid maanduma ta huultele justkui tonne kaaluva lennumasina rattad pehmele asfaldile. Paar korda vetrusid nad üles-alla, siis laskusid ja imesid end kinni. Judith avas suu ja andis oma keele vabaks, seda keerutati nüüd täiesti kontrollimatult siiasinna, otsekui täieliku pesuprogrammi maksimaalsete pööretega lõpuosas.
Üks rusikas sai lahti ja kloppis Hannest kuklasse. Ta lõdvendas silmapilkselt haaret. „Hei, mitte nii kõvasti, sa ei lase mul hingata,” kurtis Judith. „Mu kallis, anna andeks,” õhkas mees hääletult talle kõrva. Alles nüüd avas Judith uuesti silmad. Mehe väljanägemine rahustas teda. Hannes nägi kahetsev välja, just nagu saamatu koolipoiss, kes oli taas kord kõike valesti teinud.
„Kas sa suudled alati nii ägedalt?” küsis Judith. „Ei, see tuleb, see tuleb, see tuleb …” Tal tuli kolm korda hoogu võtta. „See tuleb sellest, et ma armastan sind nii väga, ma kohe ei tea, kuidas olla,” vastas ta kaebliku alatooniga. Okei, seda argumenti võis arvestada. „Aga sa ei pea mind sellepärast kohe koos naha ja karvadega alla neelama,” ütles Judith leebelt. Mees naeratas häbelikult, ta silmad kiirgasid kuldvihmavalgel.
Judith: „Sa pead mind õrnalt puudutama, ma olen portselanist.” Ta tupsutas nimetissõrmega mehe ninaotsa. Hannes pani käed pehmelt ta põskedele. Tema: „Miks sa värised?” Hannes: „Ma ihaldan sind nii väga.” Tema: „Kas sa tahad minuga magada?” Hannes: „Jah.” Tema: „Siis tee seda.” Hannes: „Jah.” Tema: „Aga tuli jääb põlema.”
KOLMAS FAAS
Juuni algas kuuma ja kuivana. Päevavalgus oli nii valge nagu kuskilt kosmilisest neoontorust. Selleks et suudaks värve ära tunda, oli vaja päikeseprille. Väike toakask ta katuseterrassil oli oma viimased punased õied maha raputanud. Selle eest ajas ühe võsu teise järel hiigelsuur bensoe-viigipuu, mille Hannes oli toonud. Sügiseni tahtis Judith seda veel pealt vaadata, siis tuleb tal kahjuks oksad tagasi lõigata.
Ta istus kivitrepil, sulges silmad ja proovis sellelt kollakasvalgelt tahvlilt, mille päike laugude alla lükkas, midagi enda kohta välja lugeda. Ta oli kannatamatu, soovis, et suudaks ühe korraga mõista, mis oli möödunud nädalate jooksul temaga juhtunud, miks ta istus seal nii, nagu ta istus. Jah, ja kuidas ta siis õigupoolest seal istus?
Kas ta siis tahtis meest? (Mitte enam tingimata.) Meest „kogu eluks”? (Ainult veel teatud tingimustel.) Kas ta polnud mitte juba kõik kategooriad läbi proovinud? (Paari nädala eest oleks ta veel jaatavalt vastanud.) Kas polnud ta iseendas ühemõtteliselt kindel olnud? (Siiski-siiski, enamasti. Ainult siis, kui ta purjus oli, kippus ta kahestuma või kolmestuma.) Kas polnud tal kõik kontrolli all olnud? (Siiski-siiski, mõnikord, pigem tööpäeviti, ja peamiselt lambid.)
Napilt kolm kuud tagasi oli ta niisiis kellegagi tutvunud. See „kellegagi” kõlas dramaatiliselt alatähtsustatuna. – Hannes Bergtaler! Arhitekt. Ta kavandas parajasti nende ühist tulevikku. Majakarp oli juba püsti. Kui see oleks Hannese teha olnud, oleksid nad võinud juba homme sisse kolida.
Sel mehel oli erakordne, ülisuur, hingemattev võime armastada. Ta armastas ja armastas ja armastas ja armastas. Ja keda ta armastas? Hannes armastas – teda. Kui väga? – Nii väga. „Üle kõige” oli vaid murdosa sellest.
Pane tähele, Judith! Võib-olla luiskas mees talle midagi ette, võib-olla luiskas ta igale naisele midagi ette, võib-olla armastas iga