Hannes: „Kahju, võib-olla muudate veel meelt, oletas ta. Ta oleks minuga meelsasti tuttavaks saanud. Mu tütar on teist juba palju rääkinud, ütles ta.” Judith: „Ja siis?” (Ta oli emale Hannest vaevu maininud, ema ajas ikka kõik mehed segamini.) Hannes: „Kui sa ei taha, et ma kaasa tulen, siis ma loomulikult ei tule. Ma ei taha ennast peale suruda, ma tõesti ei taha ennast sulle peale suruda. Võib-olla on tõepoolest veel vara sellise kohtumise jaoks.” Judith: „Jah.” Ta hingas sügavalt sisse-välja. Ta sügas õrnalt mehe kaela.
Hannes: „Aga ma tuleksin meelsasti kaasa. Mulle meeldib sinu ema. Ta oli telefonis kena. Tal on samasugune hääl nagu sinul. Ma tuleksin väga meelsasti kaasa. Sellest saab kena nädalavahetus, küll sa näed, kallis. Mulle meeldib sinu perekond. Mulle meeldib kõik, millel on sinuga pistmist.” Judith: „Jah, ma tean.”
Hannes: „Me teeme endale imeilusa nädalavahetuse, ma luban sulle. Ma võin põrandal magada, see pole minu jaoks mingi probleem, mul on paks magamiskott. Mulle meeldib nii meeletult sinuga koos olla, kallis. Ma armastan sind. Ma tahaksin nii väga kaasa tulla. Tohin ma kaasa tulla?”
Judith naeris. Mehe silmad olid justkui hästi dresseeritud bernhardiinil, kes on äsja avastanud tema pupillides mahlased lihatükid. Ta tupsutas nimetissõrmega Hannese ninaotsa ja suudles teda laubale. „Aga ma olen sind hoiatanud,” ütles ta.
Pärast hommikusööki asutas Hannes end minekule. Tal oli vaja sisseoste teha. Judith tegi tasa unetu öö. Hilisel pärastlõunal, kui vihma hakkas sadama, sõitsid nad koos (Judithi valges Citroënis) ema juurde. „Ma hüppan vaid korraks sisse, sa võid rahulikult autosse jääda,” ütles Judith. Hannes väljus samuti. Paremas käes hoidis ta suurt lillat vihmavarju, vasakus pojengikimpu, mille ulatas emale ukselävel teatrilavale kõlbliku kummardusega. Emale meeldis ta otsekohe, Hannes oli ju enam-vähem tema noorusaja moe järgi riides. Ema embas oma tütart tormilisemalt kui muidu. Selles oli lisaks õnnesoov, et too on lõpuks ometi leidnud mehe, kes talle sobib – talle, emale.
„Ja mis ametit te peate?” küsis ema, kui nad edasi sõitsid. Hannes: „Ma olen arhitekt, armuline proua.” Ema: „Oo, arhitekt!” Hannes: „Minu väike büroo on spetsialiseerunud apteekide ehitamisele ja ümberehitamisele.” Ema: „Oo, apteegid, suurepärane!” – „Võibolla ehitab ta sulle isikliku, ema,” salvas Judith.
Kahe ja poole tunni pärast olid nad jõudnud hädapäraselt korrastatud vanasse mõisamajja Ülem-Austria Mühlvierteli üksilduses. Hedi tegeles seal väikest viisi mahepõllundusega. Ali töötas maastikufotograafina, kuigi pigem harva, siis pidi maastik ikka lausa kerjama pildistamist. Materiaalne külg polnud nende jaoks eriti oluline, nad said läbi ka juukseharjadeta ja habemelõikurita.
„Mina olen Hannes,” ütles Hannes oma kroonilises tervituseufoorias ja sirutas liiga tormiliselt Alile käe. Vend tõmbus vaistlikult tagasi. „Hannes on minu sõber,” õigustas Judith ennast, Hannest ja olukorda. Ali põrnitses meest nagu mingit ilmaimet. „Ta on arhitekt,” lisas ema. Seejuures rändasid ta silmad, mille kohal kulmud olid kõrgele tõusnud, Ali ja Hedi vahet siia-sinna. Hannes ulatas kummalegi kinkepaki kolme pudeli Südburgenlandi maheveiniga. „Minu meelest parim sealt kandist,” ütles ta. Ali jälestas veini. Judith oleks kõige meelsamini kohe ära läinud. Arvatavasti poleks see tähelepanugi äratanud.
Õhtu möödus ümber talulaua tolmuse pseudorustikaalse lambisirmi all – teotempos. Judith tegeles peamiselt tema ees hõbedasel küünlajalal seisvate küünalde sulava ja siis taas tarduva vahaga. Ta vormis kenasid kuulikesi, surus need pöidlaga lauaplaadile laiaks, koukis liistakad noaotsaga lahti ja vormis neist taas kuulikesi.
Hannes hoidis peaaegu vahet pidamata üht kätt tema põlvel, mis muutus üha kuumemaks. Teist kätt kasutas ta toetavateks žestideks, andes perele vaheldumisi seletusi arhitektuurist, armastusest (Judithi vastu) ja maailmast. Ta oli seltskonnas ülekaalukalt kõige jutukam ja aktiivsem isik.
Tüli tekkis vaid ajuti. Hedi taotles kodusünnitust koos tšehhitarist ämmaemandaga, ema võttis energiliselt sõna Viini üldhaigla kasuks, seal ollakse millekski selliseks paremini sisse seatud, eelkõige hügieenilises mõttes, arvas ta ja vaatas silmade sähvides Hedi poole. Hannes lõpetas selle diskussiooni, pakkides lisaks kohustuslikule perekondlikule rahaannetusele lahti oma sünnipäevakingi viimase peal rasedale, mille ta oli ilmselt ennelõunal muretsenud: kaks paari sipupükse, ühed roosad, teised helesinised. „Kuna me ju ei teadnud, kas tuleb tüdruk või poisike,” seletas ta ja pilgutas Judithile silma. Ema naeris. Ali vaikis. „Tüdruk tuleb,” ütles Hedi Hannesele. Ja: „Sinised sipukad hoiame teie jaoks.” Ema lasi naerul minna üle äraseletatud olekusse. Ali vaikis. Hannes säras. Judith tõstis õrnalt ta käe oma põlve pealt. Tal oli tungiv vajadus tualetti minna.
Hilja õhtul jõudsid kohale Winningerid. Lukasega – venna parima sõbraga – oli Judithil kunagi suhe olnud; meeldiv, peenetundeline, tark mees. Ta oli töötanud Saksamaal raamatukaubanduse esindajana – ning olnud selles mõttes täielik Hannese vastand: mitte kunagi kohal. Alles Linzis anglistikat tudeerinud Antonia pärast, kes välimuse poolest oleks võinud ta kaksikõde olla, oli Lukas oma töö sinnapaika jätnud ja võtnud vastu koha linna raamatukogus. Viktor oli vahepeal saanud juba kaheksa, Sibylle oli kuueaastane.
Ali läks vihmast hoolimata lastega aeda vibu laskma. Võib-olla tahtis ta ka lihtsalt juukseid pesta. Lukas viis Judithi mõtted vahakuulikestelt mujale, rääkides usalduslikult vanadest ja uuematest, võimalik, et liiga vara katkenud ja liiga hilja alanud aegadest. Selle kõrvale sobis suurepäraselt Südburgenlandi vein.
Mingil ajal märkas Judith, et käsi ta põlvelt ja seega ka Hannes oli kadunud. Pika otsimise peale leidis ta mehe väljast, kaugeimas aianurgas stoiliselt puudevirnal istumas. Seal lasi ta end vihmast kasta.
Judith: „Mida sa teed seal?” Hannes: „Mõtlen järele.” Ta vaatas Judithist mööda. Judith: „Mille üle?” Hannes: „Sinu üle.” Judith: „Ja mida sa siis minust mõtled?” Hannes: „Sinust ja Lukasest.” Judith: „Lukasest?” Hannes: „Sa arvad, et ma ei näe või.” Tundus, et ta peab ennast sundima vaikselt rääkima, ta häälepaelad kõlasid murduvalt. Judith: „Mida?” Hannes: „Kuidas ta sind vaatab.” Judith: „Vaatamine on vestluse juures tavaline, eks ole?” Hannes: „Sõltub sellest, kuidas vaadatakse.” Judith: „Hannes, ei, palun mitte! Ma tunnen Lukast juba kakskümmend aastat. Me oleme vanad sõbrad. Kunagi ammu-ammu olime …” – „Mis kunagi oli, seda ei taha ma sugugi teada. Mulle läheb korda see, mis on täna. Sa blameerid mind oma perekonna ees.”
Judith kummardus mehe poole ja vaatas talle terava pilguga otsa. Hannes värises, ta suunurgad tõmblesid võidu silmalaugudega. Judith hingas demonstratiivselt sisse-välja ning kõneles aeglaselt ja sisendavalt nagu siis, kui seletatakse põhimõtteid. „Stopp, Hannes, nii ei lähe! See on küll kõige viimane. Ma vestlesin Lukasega täiesti normaalselt. Kui see on sinu jaoks probleem, siis on sul samas probleem minuga. Selliseid stseene ei talu ma nimelt üleüldse mitte, juba puberteedieast peale, ja mul ei ole kavatsust kolmekümnendate eluaastate keskel nendega ära harjuda.”
Hannes vaikis ja varjas pea kätega. „Ma lähen nüüd sisse,” ütles Judith. „Ja soovitan sul sedasama teha. Vihma nimelt sajab.” – „Oota üks hetk, kallis,” hüüdis mees talle järele. „Palun lähme koos.” Ta hääl kõlas nüüd taas peaaegu normaalselt.
Aiast kostvad kriiskamine, luksumine ja naer äratasid Judithi järgmisel hommikul. Sinine magamiskott tema külalistevoodi jalutsi juures oli tühi. Hannes oli ilmselt pikali heitnud siis, kui tema oli juba uinunud, ning tõusnud, kui ta veel magas. Tema aseme kõrval oli sedel pliiatsiga joonistatud ebaühtlase südame ja teatega: „Kallis, ma ei tea, mis mul eile hakkas. Ma käitusin justkui viieteistaastane. Ma tõotan sulle: midagi sellist ei pea sa enam iial kogema. Palun andesta mulle. Ma oskan seda seletada ainult oma meeletu armastusega sinu vastu. Sinu Hannes.”
Väljas paistis päike. Judith nägi teda aknast – suurepärases tujus, lastega möllamas. Vaheldumisi tõstis Hannes lapsi üles ja keerutas neid õhus. Lukas