Pühapäev algas üheteistkümne paiku ennelõunal. Judith märkas, et ta on poolpaljas, tuikus voodist välja ja otsis kiuslikult põrisevat mobiili. Inimõiguste rikkuja oli Gerd. Ta küsis: „Kuidas sul läheb?” Judith: „Pole aimugi.” Gerd: „Jõudsid kenasti koju?” Tema: „Tõenäoliselt.” Gerd: „Sa ei ole üksi või?” Tema: „Siiski, ma arvan küll.” Gerd: „Kas ma peaksin hiljem helistama?” Tema: „Ei.” Ta mõtles: ei praegu ega hiljem.
Gerd: „Mis sinuga eile oli?” Tema: „Mis?” Gerd: „Sa kaanisid end korralikult täis.” Tema: „Mina?” Gerd: „Igatahes olid sa õige purjus.” Tema: „Kahju küll, see ei olnud kuri kavatsus.” Gerd: „Kas sa oled nii meeletult armunud?” Tema: „Armunud? Ma ei tea.” Gerd: „Kas ma ütlen välja, mida ma Hannesest arvan – nii esmamulje põhjal?” Tema: „Jah, minugipoolest.” Gerd: „Tahad sa tõesti seda teada?” Tema: „Ei, parem mitte.”
Gerd: „Hannes on suuu-per!” Tema: „Ausalt?” Gerd: „Jah, me kõik oleme temast raskelt vaimustuses, ja seda igas suhtes. Ta on avameelne, sõbralik, südamlik, tähelepanelik. Tal on omad seisukohad. Ta on humoorikas.” Tema: „Ausalt?” Gerd: „Judith, Judith, sa oled nüüd küll kümnesse pannud.” Tema: „Päriselt?” Gerd: „Sulle jõudis ju kõik vaid poolenisti kohale, aga kas tead, kui armas ta sinu vastu oli?” Tema: „Ei tea, aga ta on alati selline.” Gerd: „Ta jumaldab sind.” Tema: „Jah?” Gerd: „Ma ütlen sulle, ta on kõige parem, mis sinuga juhtuda saab.” Tema: „Arvad või?” Gerd: „Kui mina oleksin naine, siis sooviksin endale partneriks täpselt sellist meest.” Tema: „Jah?” Gerd: „Kas ta saatis su koju?” Selles kohas tekkis lühike paus. Gerd: „Judith, oled sa veel kuuldel?” Tema: „Gerd, ma arvan, et parem heidan ma nüüd jälle pikali.”
Ta leidis tillukese punase telefoniga klahvi, jättis mobiili omapead, vedas end vannituppa, tõmbas musta hommikumantli selga, kiikas kempsu, siis kööki, elutuppa, magamistuppa – ei midagi. Ta avas riietekapi, heitis pilgu voodi alla ja kobas üle madratsi, uuris kortsusid linal, võttis siis hommikumantli ära, puges teki alla ja hingas sügavalt sisse-välja. Hannest ilmselgelt polnud. Ja Hannes polnud kunagi siin olnudki, sellest oleks ta lõhna järgi aru saanud, seda oleks ta tundnud, siis oleks ta kohal olnud, ükskõik kui purjus olekus. Nüüd võis ta magada. Nüüd tahtis ta Hannesest und näha.
Hannese-unenägu küll ei realiseerunud, kuid kella kolme paiku pärastlõunal oli Judith end välja maganud ja näljane ning tellis endale telefoni teel pitsa „Quattro Stagioni”. Kuller ulatas talle selle juurde hiiglasliku lillekimbu. „Kahjuks pole see minu poolt, see oli uksemati peal,” ütles ta. Kakskümmend viis tumepunast roosi. Paberi külge oli kinnitatud kiri. Judith avas selle ja luges: „Kõige imelisemale naisele, kelle olen iial tohtinud koju saata, ilma et ta seda märganud oleks. Armastusega, Hannes.”
Nüüd oli Judith nii-öelda üdini rabatud, otsustas mahamagatud öö läbi töötada, helistas järgemööda kõikidele ning sai Hannes Bergtaleri kohta järgmiseid arvamusi ja hinnanguid. Ilse: šikk mees. Mõjub väga loomulikult. Suur pea. Hambapastanaeratus. Kõikide ämmade lemmik. Riietumisel pigem konservatiivne. Harjassoeng ei sobi talle just kõige paremini. Põhimõttekindel. Veidikene veider, aga mitte jäik. Oskab naisterahvale sügavalt silma vaadata. Oskab hästi kuulata. Armastab lapsi. Päris pikalt-laialt Mimi ja Billi kohta. Tõi isegi lastele midagi kaasa. Üldiselt on armas. Hiigelsuur mõmmik. Ja see kõige tähtsam: „Meeletult sinusse armunud.” Judith: „Ausalt?” Ah, seda kuulis ta nii meelsasti. „Jah, päriselt, kõik see aeg vaimustus ta ainult sinust.”
Roland: tõeliselt sümpaatne kutt. Absoluutselt usaldusväärne. Tema loomuses pole mingit kelmust. Suhtleb kõigiga avatult ja südamlikult. Valdab väga hästi sõna. Suure veenmisjõuga. Jutustas palju huvitavat arhitektuurist. Ja: „Ta ei lasknud sind silmist.” Judith: „Päriselt või?” Roland: „Ta on sinu järele hull.” Judith: „Hull?” Roland: „Absoluutselt.”
Valentin: tundeinimene. Õigupoolest ebatüüpiline mees. Mitte nii lohakas. Ei ole kiidukukk. Pigem pehme. Judith: „Pehme?” Valentin: „Ei, tegelikult pehme ka mitte. Ta teab päris täpselt, mida tahab.” Judith: „Jah?” Valentin: „Ta on sinust sisse võetud.” Judith: „Jah, ma tean.” Valentin: „Ja kuidas veel.”
Lara: „Ta muudkui vaatas mulle niimoodi otsa.” Judith: „Kuidas?” Lara: „Nii armsalt, nii usaldavalt, nagu suur vend, otsekui tunneksime teineteist juba läbi ja lõhki. Ja Valentinile ütles ta, et tema meelest on ilus, kui kaks inimest nii kindlalt kokku kuuluvad ja seda ka välja näitavad. Ja et ta on nii rõõmus, et sai meiega tuttavaks. Ja kas sina alati nii palju jood. Ja et ta tahaks meid kõiki ükskord külla kutsuda. Ja et sa oled tema unelmate naine.” Judith: „Unelmate naine?” Lara: „Jah, seda ta ütles, sõna-sõnalt. Ja kuidas ta suudleb?” Judith: „Kuidas palun?” Lara: „Kas on ilus teda suudelda?” Judith: „Ah soo, suudelda. Jah, muidugi. Isegi väga ilus.” Tõenäoliselt väga ilus.
Järgmine reede töönädalast, mis oli koosnenud kaheksast „mõnikord” kohtumisest Hannesega – kolm tassi kohvi, kaks kruusi teed, kaks klaasi prosecco’t, üks Campari apelsinimahlaga, tuhat pokaali komplimente –, oli oma 28 kraadiga seni aasta kõige soojem päev. Suure mentaalse pingutusega oli Judith veeretanud selle kuidagi kella kuueks õhtusse. Ta käis külma duši all ja kaalutles – esimest korda pärast Carlot, see tähendab napilt kuue kuu järel –, millist aluspesu selga panna. Igal juhul tabas ta end selle mõtte juurest ja vihastas iseenda peale. Ei, tegelikult vihkas ta Carlot paljude kaotsi läinud ööde tõttu, iseennast häbenes oma aeg-ajalt esinenud allaheitlikkuse retsidiivide pärast. Igatahes heideti kõik Carlo silmade jaoks mõeldud mudelid jälle kõrvale ja valik langes ühele valgele, neere säästvale tervislikule kombinatsioonile, mille Judith valis alati ka naistearsti, doktor Blechmülleri jaoks.
Oma kastanpruune silmi, mille pärast teda sageli hirvega segi aeti, meikis ta tagasihoidlikult nagu alati. Huuled said endale õhukese kihi punakalt läikivat lavendli-mee-palsamit. Naturaalselt blondid juuksed – miks õigupoolest „naturaalselt blondid”, kas natuur oli blond? – föönitas ta hulk aega vaeva nähes segamini, kuni soeng omandas lõpuks täiuslikult sasitud väljanägemise. „Jultunud” öeldi selle kohta asjakohastes soenguajakirjades. Teksased ja T-särk olid juba kaks päeva selleks puhuks valmis. Oma uue šiki mustast nahast jakiga ja lahedate nöörsaabastega tahtis ta Hannesele näidata, milline võib olla mood, kui seda ei jäta juhuse või lõpumüügi hooleks. „Vapustav,” õhkas ta peeglisse, kuni see uduseks läks. Hannes on kindlasti üdini rabatud.
Neil oli kokku lepitud sööma minna, see oli nii-öelda nende esimene tõeline õhtu kahekesi. Schwarzspanierstraßel oli avatud uus, ei, mitte Hispaania, vaid Vietnami restoran. Vist küll spetsiaalselt nende kahe jaoks. Hannes oli reserveerinud laua kella kaheksaks. Judith saabus kolmteist loetud minutit hiljem, kahtlemata olid need päeva kõige pikemad minutid. Istuda sai haljastatud hoovis. Hannes kargas teda märgates laua tagant püsti ja vehkis metsikult kätega. Teised külastajad pöördusid Judithi poole, et näha, kes see küll ilmub, et säärases asiaatliku-meditatiivse rahu paigas minetab üks mees nõndamoodi spontaanselt enesevalitsuse.
Judith polnud sedapuhku üldse närvis. Ta jutustas oma lapsepõlvest lambikaupluses, matkamisest koos vend Aliga Kambodžas ja traumaatilistest kogemustest voodoo võlukunste praktiseerivate macumba ravijatega Brasiilias. Selle juurde sõi ta ära – sama kiirelt ja söakalt nagu rääkiski – kolmekäigulise menüü, jõi koolat ja rohelist teed ning lasi Hannesel ennast ihalevalt vaadata; mees sorkis isutult mingit kuiva riisitoitu, ilma et oleks temalt pilku pööranud.
Lisaks juba tavapärastele komplimentidele, mis vaevalt jätsid kõrvale Judithi mõne näojoone, mingi kehaosa või sisemise väärtuse, meelitasid teda soojad välguhood mehe silmadest, mis maandusid ta huultel niipea, kui ta need avas, et midagi öelda, ükspuha, kui tähtsusetu