Vast mõnekümneminutilise autosõidu järel jõudsime väikeses metsatukas asuva majani, mis välimuselt meenutas vene muinasjuttudes esineva Baba-Jagaa kanajalgadel hütti, ehkki see majake sarnanes vast rohkemgi palkidest soome-ugri aidaga, mis oli tõstetud maast umbes meetrikõrgustele postidele. Ukseni viis uhke poolikutest palkidest kujundatud trepp, millel seisis autodest välja ronivat seltskonda pisut umbuskliku näoga uuriv lüheldane mees. Meie professor kiirustas meist ette ning tervitas meest kummardusega, millele too vastas. Seejärel tutvustati meid ükshaaval peremehele, kes vastupidiselt meie ootustele ei kandnudki traditsioonilisi ainude rahvarõivaid, vaid oli hoopis riietatud mugavasse kaitsevärvi casual ülikonda, millele oli peale tõmmatud pruunist loomanahast vest. Nüüd naeratas mees meile juba üsna sõbralikult ja kutsus tuppa, mida ta nimetas oma ateljeeks. Meie neljakesi – mina, mongol Batman, sakslane Frank ja itaallane Antonio – järgnesime talle kõrge laega rustikaalsesse maamajja, mille interjöör oli niisama maalähedane kui majake väljastpooltki – kogu mööbel oli raskest täispuidust ja pisut rohmakas, ent sobis imehästi nii sellesse keskkonda kui ka peremehe endaga. Lähemal silmitsemisel panin tähele tema eht-ainulikku näokuju, mis selle rahva esindajaid ilmeksimatult jaapanlastest eristab, hoolimata mis tahes osavast kamuflaažist – ta nägu oli jaapanlase kohta liialt lai ja esile tungivate põsesarnadega. Tema juuksed olid süsimustad ja ainude kombe kohaselt turritas tal lõua otsas pisut sokuhabemele sarnanev pard. Ta silmad olid ootamatut värvi, paistes eemalt helepruunid, aga kui me laua taha istusime, et teed juua ja tutvumiseks pisut juttu ajada, selgus, et tema iirised on hoopiski rohekad. Lisaks osutas ainu päritolule ta paremas kõrvas olev hõbedakarva kõrvarõngas. Eelmisel aastal olime Sapporosse õppima saabumise järel käinud ka vabaõhumuuseumis, kus eksponeeriti kõiki Hokkaidō põliselanikega seotud esemeid, nii et ma teadsin, et kõrvarõngad, mis ainu meestel on peaaegu ainsad ehted, olid Jaapani seaduste alusel tegelikult juba ammusest ajast keelatud, ning seega oli tema kõrva ehtiv hõberõngas tegelikult vaat et isegi mingisugune rahvusmeelsuse väljendus.
Peale ainu meeste kõrvaehete olid jaapanlased keelanud ka naiste traditsioonilised tätoveeringud, mis ilustasid suid ümbritsedes ainu naiste nägusid ja mis pidid kurjadel vaimudel takistama suu kaudu naise ihusse pugemist. Nõnda keelustades või iidseid kombeid põlu alla pannes ja seega ahistades nende maailmavaatelist sõltumatust, olid jaapanlased viimase umbes paarisaja aasta jooksul ainusid järk-järgult japaniseerinud, võttes esialgu neilt nende välise identiteedi ja seejärel nende kultuuri vaikselt välja suretades, öeldes vabanduseks, et too ongi juba kadunud. Nüüd olid aga ka Jaapani rahvusvähemusi puudutavates küsimustes puhumas uued tuuled ja ma teadsin, et umbes kahekümne neljale tuhandele end avalikult ainuks pidada julgevale inimesele oli hakanud koitma helgem tulevik, sest äsja lubati rajada ainukeelne keskkool, esimene kogu Jaapanis, ja see iseenesest tähendas juba ainuks olemise legaliseerimist.
Istusime ümber raskepärase puidust laua, rüüpasime iseäralikest keraamilistest tassidest teed ja ajasime juttu, rääkides põhiliselt sellest, millistest riikidest me pärit oleme ja mis on meie nelja kultuuritausta erinevused. Mind aga huvitas pigem meie võõrustaja, sest nüüd oli mul lõpuks võimalus küsida neid küsimusi, mis olid ülikooli kämpuses kohatud ainu noorte käest küsimata jäänud. Et meie seltskonnas oli ka kaks jaapanlast, meie professor ja poiste „pereisa”, siis pidin oma küsimused kavalalt formuleerima, et nende tundeid kuidagi mitte riivata.
„Kas te oskate ainu keelt rääkida?” küsisin ma alustuseks.
„Jah, muidugi!” vastas tema. „Mina kasvasin siinsamas lähedal asuvas külas üles ja kodus rääkisime me alati ainu keelt.”
„Kas te kannate vahel ka oma rahvariideid?” pärisin ma viisakalt edasi, sest tegelikult huvitas mind väga, kuivõrd oli nende kultuur sealmail säilinud.
„Mul on need olemas küll, aga kuna ma olen ikkagi nüüdisaegne inimene, siis ma neid iga päev küll kanda ei saa. Pealegi sobib neid minu arvates selga panna ainult siis, kui tuleb mõni riitus läbi viia,” vastas tema.
See oligi just see, milleni tahtsin jõuda – nende kultuuri peamiste ideedeni. Nii et küsisin huvitatult: „Milliseid rituaale te läbi viite?”
Selle peale mees pisut kohmetus ja sõnas: „Ega ma ise ei oskagi mingisuguseid rituaale teha, sest selleks on meil olemas vanemad, kes tunnevad vanu kombeid hästi. Ja üldse, mõned neist kommetest on kuidagi ajast ja arust…”
Minu küsimus oli tal kuidagi õrna kohta puudutanud, nii et ilmselgelt ei tahtnudki ta sellel teemal enam jätkata. Ta hoopiski võttis oma nahast vestitaskust välja parmupilli, istus kamina ette kiviplaadile ja hakkas meditatiivselt pilli sõrmitsema, tuues kuuldavale meile, soomeugrilastele, nii kodused helid. Me istusime tema ümber puupakkudest voolitud väikestel järidel ja kuulasime vaikides ta pillimängu, kuni see vaibus. Siis ei pidanud enam Antonio, kes oli kogu selle aja oma istmel nihelenud, vastu ning plärtsatas talle omasel ja mitte just kõige peenetundelisemal moel:
„See on ju maffiapill, see va parmupill!”
Ainu kunstnik kergitas selle peale imestades kulmu, kuid justkui ei leidnud sõnu, et talle vastu vaielda.
Nüüd ei pidanud ka mina enam vastu, sest Antonio „ämber” oli meie võõrustaja täiesti segadusse ajanud.
„Jäta nüüd, Antonio! Parmupill on näiteks meil, eestlastel, ja teistel soomeugrilastel olnud lausa karjapoiste meelelahutuseks! Pole see miski maffiapill!”
Aga Antonio oli väga põikpäine ega jätnud asja niisama.
„On küll maffiapill! Meil Itaalias igatahes harrastavad mafioosod parmupilli näppida!”
„Meil Mongoolias on see ka täitsa tavaline rahvapill, mis igal karjakasvatajal taskupõhjas vedeleb!” hüppas nüüd ka Batman mulle appi.
„Ei usu!” teatas Antonio selle peale lapsikult. „Ajate niisama jora!”
Majaperemees nagu ka kaks jaapanlast ja alati rahulikuks jäänud Frank oli vaikides meie sõnelust pealt kuulanud, kuid nüüd otsustas ta selle mõttetu vaidluse lõpetada, sõnades:
„Hakkame nüüd siis hoopis voolima, eks? Mul on tegelikult kõik juba valmis pandud.”
Meie Batmaniga tundsime sellisest pingelahendusest üksnes rõõmu ja ruttasime peremehe kannul kõrvalruumi, kus tõepoolest olid ootel pottsepakedrad ja saviplönnid. Meil polnud mingit tahtmist Antonioga järjekordsesse mõttetusse vaidlusse langeda, sest tema leidis, et tal peab alati õigus olema. Mulle meenus üks jaapani keele vestlustund, mille teemaks olid meie kultuurierinevused, ja tookord oli just see lärmakas itaallane oma julgete väljaütlemistega pea kõigil harja punaseks ajanud, justkui ei teaks me oma kultuurist midagi. Seevastu tema paistis hästi teadvat, mis on eesti või rootsi või korea kultuuri iseärasused. Nõnda asusime vaikselt omaette puhisedes kedral tasse voolima, surudes sõrmed pehmesse savisse, aeg-ajalt Antonio poole kurje pilke saates. Minu arvates oli parmupilli, mis meie võõrustaja sõnul oli ainude rahvuslik muusikariist, lausa kohatu maffiapilliks nimetada, iseäranis ainu juures külas olles. Aga näis, et Antonio ei taibanud sellisest elementaarsest viisakusest midagi, sest ta oli endiselt ägestunud, millest andis märku kas või seegi, et ta oma saviplönni lausa mõrvarlikult kohtles, pigistades selle pikaks toruks ja siis jälle vastu kedrapinda