Jaapanlased on suutnud prügiteema arendada tõsiseks teaduseks ning neil on selleks, et prügi õigesti sorteerida, terve hulk peensusteni lihvitud teadmisi, näiteks mis materjalist miski asi on, millisesse kategooriasse mingisugune prügi ja praht kuulub ning millise vormi peaks sellele enne äraviimist andma. Tegelikult on selline tegutsemisviis väga praktiline, sest Jaapan on riik, kus omamaiseid loodusvarasid napib. Selle maa looduslikust ilust ja mitmekesisusest hoolimata on tööstusliku tarbimise toorained, nagu puit ja metall, enamasti sisse veetud. See toobki kaasa vajaduse kõik neist materjalidest toodetud pakendid kokku koguda ning taaskasutusse lasta. Sestap üritasime agaralt selgeks õppida kõik trikid, mida prügisse mineva pakendi ja muu kraamiga tegema peab, enne kui selle võib prügikotti toppida. Nii näiteks tuleb jaapani mädarõika wasabi papist pakendilt kuldsed kirjad osavate, algklassides õpitud rebimistehnika-liigutustega eemaldada, misjärel lendab kullaga trükitud papitükk mittepõlevasse ja järele jäänud papist karp põlevasse prügisse. Sama kehtib ka „aknakesega” ümbrikutega, mille tsellofaanist osa kuulub mittepõleva prügi hulka. See kõik võtab üsna palju aega, isegi siis, kui sellest saab rutiin, kuid ka prügi sorteerimisega võib liiale minna. Aastaid pärast Hokkaidōs õppimist nägin üht dokumentaalfilmi jaapani vanatädist, kes ökoloogilisele eluviisile täielikult pühendununa tegeles hommikust õhtuni peamiselt erineva prügi sorteerimisega, mis tema puhul oli välja arenenud psühhopaatiliseks kinnisideeks.
Peagi selgus, et prügiasjanduses on ka üliõpilaste jaoks üks meeldivam külg. Nimelt oli Hokkaidō välisüliõpilaste hulgas populaarne tegevus prügiskautlus, mida võiks nimetada ka omamoodi taaskasutusliikumiseks – niinimetatud suure prügi päeval, mis oli kord kuus, pandi kasutuks muutunud mööbel ja olmeelektroonika prügikohtadesse maha ning mõned aktivistid väntasid ratta seljas kogu Sapporo linna läbi ja teavitasid siis kõiki, kel huvi, missuguseid esemeid ja millisel tänaval ripakil on. Nõnda hankisin ma algselt tühja tuppa täiesti korras ja puhta helesinise külmiku ning punase televiisori, peale nende veel korraliku puidust tooli. Eriti vajalikuks kaubaks, mille „prügist” üles korjasin, osutus täiesti sõidukorras ratas, mille sinise raami peale oli ladina tähtedega kirjutatud „Hops!” ja mis teenis mind truult kogu aasta. Minu naaber Frank oli üks nendest aktivistidest, kes sedalaadi skautlust harrastasid, ning tema toas oli lausa neli telekat ja paar kasutuskõlblikku videomakki, mida siis soovijad võisid kas laenutada või suisa endale saada. Nõnda jõudsid taaskasutusse asjad, mida me ise poleks jaksanud osta, ning mõned kobedamad „kolitükid” ringlesid veel aastaid uute välisüliõpilaste seas.
Nii olime me läbi erinevate pisiasjade tutvunud Jaapani eluolu üldiste seaduspärasustega, näiteks tualettruumi „sussireegli” tõttu saanud pisut aimu jaapanlaste kohalikust usundist ja selle rakendusest argielus, vannikasutuse praktika oli meile õpetanud ressursside kokkuhoidu, ning prügindus andis aimu tugevast naabrivalvest, mis ei lubanud sul end Jaapani ühiskonnas hetkekski üksi tunda.
KAHEKSA MUSTTUHANDET JUMALUST
Kolmas vaade.
Jaapani eluoluga kohanemine võttis mul omajagu aega, sest peale selle, et ümbrus oli võõras ja toit harjumatu, selgus ka tõsiasi, et mu sõnavarast puudus täielikult see osa, mis puudutas argielu pisiasju. Pealegi tundus, et minu reaktsioon veab mind iga kord alt just siis, kui keegi minult midagi isegi kõige lihtsamat küsib, sest mitte kunagi ei tulnud vajalik sõna kohe meelde ning seetõttu muigutasin vastamise asemel lihtsalt abitult suud, jättes mulje, nagu ma ei saaks jaapani keelest mõhkugi aru. Ja alles mõni minut hiljem, kui see õige hetk oli juba möödas, meenus mulle, kuidas oleks pidanud antud olukorras vastama. See veider sündroom häiris mind ennast väga, sest meie kursusel oli ülimalt hea keeleoskusega üliõpilasi, näiteks sakslane Frank ja korealane Ii, neist said terveks aastaks minu parimad sõbrad ja kohe alguses olid nad mulle igati toeks. Loomulikult otsisin ma ka ise võimalusi, et oma jaapani keele oskust kiiremas korras parandada. Üks selline meetod oli Jaapani televisiooni vaatamine, iseäranis paelusid mind mälumängusaated, mis olid teinekord visuaalselt huvitavad ning lihtsalt jälgitavad. Nii ma siis istusingi õhtuti pärast koolitunde oma jahedavõitu pesas, sõnaraamat põlvedel, ja lappasin seda ägedalt iga kord, kui kuulsin mõnd sõna, mille tähendust ma ei teadnud. Niiviisi kulus pea kolm kuud vaikust, enne kui ma oma jaapani keele „häälepaelad” toimima sain.
Novembri lõpus läksid ilmad tõsiselt külmaks ja esimene lumi sadas maha. Tol hommikul, kui mõnesentimeetrine lumekirmetis kattis maad ja jää kaanetas porilombid, ei ilmunud kooli mõned meie lõunapoolsematest maadest pärit kursusekaaslased, näiteks korealane, indoneeslane, hawaiilane ja peruulane. Õpetajad muutusid murelikuks, sest muidu usinad õpilased ei olnud oma haigusest teatanud, samuti ei uskunud keegi, et nad oleksid võinud poppi visata, sest tundidest osavõtu üle peeti rangelt arvet. Seetõttu paluti meil pärast loengute lõppemist teha tiir puudujate juurde. Mina otsustasin küsida korealase Ii käekäigu järele, ta elas minuga samas majas, vaid paar korterit kõrgemal. Koputasin, mille peale uks veidi aja pärast paotus, mind nähes kutsus Ii-chan mu rõõmsalt sisse.
Küsisin ta tervise järele ning selgus, et tal ei olnud midagi viga, kui välja arvata kole sinikas, mis tal käsivarrel ilutses. Siis kuulsin enda jaoks täiesti uskumatuna kõlavat selgitust: nagu ikka, oli Ii üritanud hommikul maja uksest väljuda, kuid arvatavasti oli tema jalg tabanud trepiesisel varitsenud jäätunud poriloiku, nii et enne, kui ta arugi sai, olid tal jalad õhus ning ta maandus valusasti käe peale, sellest tekkiski koletu sinikas. Seejärel oli ta valust oiates katsunud püsti tõusta, aga oli hoopistükkis lumejäisel maapinnal abitult vähernud nagu selili pööratud sitikas. Viimaks oli ta neljakäpakil trepist üles oma korterisse tagasi roomanud ega julgenudki enam sellise libedaga välja minna. Veider oli mõelda, et meile, põhjamaa inimestele, ei tundu libedaga kõndimine mitte mingisugune eriline kunsttükk olevat, sest oleme seda ebateadlikult harjutanud juba lapseeast saadik. Kuid neile, kes said esimest korda tunda, kuidas jalgealune maapind neid reetlikult alt veab, pakkumata harjumuspärast kindlustunnet, oli see kogemus võrreldav ehk maavärina esmakordse üleelamisega, kui muidu nii kindlana tundunud maa su jalge all korraga kõikuma lööb, seades kahtluse alla iga eestlase meelisütluse „jalad kindlalt maas”. See tunne, mida Ii-chan mulle erutatult kirjeldas, sarnanes vast kõige rohkem esimest korda uisujääle astunu ebakindlusega, kui sa ei oska tabada seda õiget kehahoiakut, et püsti jääda, ning ükskõik missuguse pingutuse tulemus on ikkagi lähem tutvus kibekõva jääpinnaga. Lohutasin Ii-chani nii, kuis oskasin, ja lubasin ta järgmisel päeval kooli saata.
Niisiis jalutasime järgmisel hommikul koos Ii-chaniga kooli kämpuse poole – juhul kui seda saab üldse jalutamiseks nimetada. Tegelikult Ii-chan suisa rippus mu käevangus, vänderdas aeg-ajalt kahtlaselt jalgadega ja krabas mul kätega kaela ümbert kinni, nii mõnelgi korral mindki tasakaalust