Viimase suusapäeva õhtupoolikul oli meil kavas minna kuulsatesse kohalikesse kuumaveeallikatesse, mis olid tavapärasest erinevalt raiutud elavasse mäekülge ning mille vesi võis olla isegi kuni 50 °C. Neis jaapani keeles onsen’iks ehk kuumaks allikaks kutsutud ja unustamatut kogemust pakkuvates looduslikes või tehislikes vannides kasutatakse vähemalt 25 °C vett, kuid mõnes võib vesi olla ka 80 °C. Olenevalt vulkaanilisest maapinnast välja immitseva vee keemilisest koostisest omistatakse erinevatele allikatele meditsiinilisi raviomadusi, mis pidavat tervendama kõikidest tõbedest, diabeedist kuni nahahaigusteni.
See onsen, kuhu meie läksime suusatades jäigaks muutunud lihaseid lõdvestama, oli väljas, keset lumiseid mäenõlvu asuv looduslik allikas, mida nimetatakse roten-buro’ks ehk see on sõna-sõnalt „vann lageda taeva all”.
Juba enne onsen’i jõudmist hakkasid Fujimori ja Ishikawa pisitasa mu kallal nokkima, sest nende arvates olin ma üks hirmus siivas põhjamaine tütarlaps, keda nad üritasid oma jutuga arvatavasti šokeerida. Fujimori teatas, endal silmanurgas kaval säde: „Kuule, Mareto-san, sa ikka tead, et jaapani onsen’is peab riided seljast ära võtma? Kõik riided, mõistad?” Ja Ishikawa andis omalt poolt hoogu juurde: „Kujutad sa ette, et Jaapani kombe kohaselt käiakse onsen’is mehed-naised läbisegi?!” Muidugi ei vastanud nende jutt tõele, ehkki on olemas ka selliseid kohti, kus tõepoolest polnud kuumaveeallikas meeste ja naiste pool roomatiga eraldatud, nagu see tavaks oli. Kuid enamasti üüriti selliseid segavanne ainult peredele ja armupaaridele, mitte kümnepealisele noortekambale – see oleks ületanud ilmselt iga jaapanlase kombekuse valuläve, sest üldjoontes on nad väga häbelikud ning onsen’i pesuruumiski kehtib reegel, mis ütleb, et teisi inimesi ei ole viisakas jõllitada ning igaüks tegelegu peamiselt omaenese kere puhtaks küürimisega, mitte teiste passimisega. Seetõttu tegi nende katse mind ära ehmatada mulle palju nalja ja ma otsustasin neile samaga vastata, prahvatades: „Ah, mul ükskõik, sest meil Eestis käivad kõik purupaljalt ja läbisegi saunas, ja ei võta isegi nuustikut või väikest rätikut kaasa, et sellega oma intiimseid kehaosi varjata, nagu jaapanlased seda teevad!”
Oh sa jutt, kuidas see poistele mõjus! Nad olid ilmselgelt jahmunud, sest nende noorte meeste fantaasia pani tööle juba sõna „saun”, mis Jaapanis on hoopis ühe teistmoodi asutuse sünonüüm, sellise, kus kenad Aasia näitsikud massaaži ja muud teenust pakuvad. Ka koolitundides, kus me olime kultuurierinevusi arutanud, oli mul tulnud kõvasti vaeva näha, et veenda mitte ainult õpetajaid, vaid ka oma kursusekaaslasi selles, et saun on soome-ugri kultuuris igatahes teistsugune koht kui mõni mizushōbai’ks kutsutud ja Jaapani pornotööstuse osaks olev avalike naistega asutus. Nüüd jäid Fujimori ja Ishikawa sootuks vait, sest nende lõbus tuju oli korraga otsa saanud. Ma ei kujuta ettegi, mida nad sel hetkel minust ja eestlastest võisid mõelda.
Niisiis saabusime suhteliselt sõbralikus meeleolus onsen’i, ütlesime naiste-meeste riietusruumide ustel „Aidaa!” ning asusime end lõõgastavaks kuumaveeallikas vedelemiseks valmis sättima. Onsen’is tuleb enne vanni sisenemist end kindlasti puhtaks pesta ning mõnes kohas võib sealse suurräti endale ümber keerata ja koos sellega tulisesse vette sulpsata, kuid enamasti minnakse onsen’i siiski paljalt, vahel asetades pealaele vette kastetud väiksema rätiku, mis aitab leevendada tulises vees liguneva keha ja veest väljas, jaheda õhu käes oleva pea temperatuurivahet. Nagu ühes traditsioonilises rotenburo’s kombeks, oli sealne kaljulõhesse kujundatud veesilm naiste ja meeste pooleks eraldatud roomatiga, mis polnud aga nii kõrge, et üle selle ei oleks saanud juttu vesta. Lorijutte rääkides ja muidu lõõpides kaapisime kõrvalt, kalju pealt, lund ja panime seda endale pähe, kujundades sellest suured eriskummalise kujuga lumemütsid. See tegi palju nalja, nii et vahepeal olime isegi sunnitud käima pesuruumis „puhkamas”, et teisi külastajaid oma ülemeeliku tujuga mitte häirida. Lund pea peale kuhjates oli tulikuumas auravas vees hirmus mõnus istuda, samas kui välisõhu temperatuur võis langeda isegi alla miinus viieteistkümne. Ma tundsin, kuidas mu keha kuumas nagu radiaator ja pealael olevast „mütsist” aeglaselt sulav lumi tilkus leigete piiskadena mööda kaela alla. See oli vaimustav kogemus ning me istusime ülejäänud aja vaikselt ja mõnulesime, igaüks oma mõtteisse vajunud.
Ehkki vahepeal olid meie suhted teravnenud, olid nüüd kõik taas leppinud ega meenutanud enam mäel juhtunut. Mina mõtlesin endamisi, et küllap oli see ka kuumaveeallika hea toime, mis meid leebuma sundis.
EESTI-IGATSUS
Seitsmes vaade.
Märtsis, mis on Hokkaidōs viimane tõsise talveilmaga kuu, enne kui loodus hakkab kevadeks valmistuma, tabas mind ootamatu üksildustunne. Ma olin Jaapanis olnud nüüd juba pea pool aastat ning olin jõudnud sisse elada argielukommetesse ja rohketesse reeglitesse, mis sealset ühiskonda iseloomustavad. Kursusekaaslastega oli mul samuti hea klapp ning Maailmaklubi liikmetest sõpruskond korraldas ühtelugu erinevaid üritusi, millest ma alati osa võtsin, kuid millestki jäi siiski nagu puudu. Muidugi soosis sellist järelemõtlikkust ka see, et ülikoolis oli alanud kevadvaheaeg, mis tähendas, et mul oli tekkinud ootamatult palju aega, mis varem oli täidetud loengute või kodutöödega. Pealegi olid mu jaapanlastest sõbrad, Fujimori ja Ishikawa sealhulgas, päevast päeva hõivatud töökoha otsimisega, sest nad olid juba kolmanda aasta juuratudengid ning aasta pärast pidid nad lõpetama. Nad saatsid erinevatesse ettevõtetesse kümneid avaldusi ja käisid mitmetes firmades eksameid ja intervjuusid tegemas, niisiis polnud neil minu jaoks aega.
Niiviisi omaette mõtiskledes jõudsin järeldusele, et mind vaevab tegelikult hoopiski igatsus Eesti järele. Ma saatsin küll usinasti kodustele kirju, sest 1994. aastal polnud internet veel nii levinud kui praegu ja Jaapan oli ses osas hoopiski ajast maas, ent nendest ei piisanud, ehkki ma alati rõõmustasin, kui oma postkastist mõne kirja leidsin. Ka nappidest, vaid kolmneli minutit väldanud kaugekõnedest jäi väheks ja selle aja jooksul telefonitorusse öeldud üksikud sõnad tekitasid koguni kahtluse, kas üldse oskangi enam eesti keeles korralikult rääkida. Sellisele kartusele oli alust küllaga, sest juba pärast paarikuist Jaapanis viibimist tabasin end pidevalt mõtlemast jaapani keeles ning ka unenäod olid märkamatult muutunud jaapanikeelseteks. Pealegi avastasin, et teised keeled, mida olin varem suhteliselt korralikul tasemel osanud, olid äkitselt mu peast justkui minema pühitud, ja ajuavarustes laiutas uhkelt vaid jaapani keel.
Minu suurt üksildustunnet võimendas kindlasti ka asjaolu, et kõigil mu kursusekaaslastel oli Sapporos või vähemasti kusagil mujal Jaapanis rahvuskaaslasi, kellega vahetevahel väljas söömas käidi või midagi muud toredat ette võeti, kuid minul ei olnud kedagi. Ka puudus tollal Jaapanis Eesti saatkond ja seal alaliselt elavaid eestlasi võis samuti arvatavasti ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Mu majanaaber Marie kutsus mind korra rootslaste peole kaasa, kuid siis üritasid kõik pidulised kramplikult inglise keeles rääkida, et mitte minu vastu ebaviisakad olla, ja mulle tundus see just nende suhtes ebaõiglane. Sestap ütlesin edaspidi alati ära kõikidest sellistest kutsetest, mis olid seotud kellegi kaasmaalaste kogunemistega. Vaid aastavahetusel, mis on jaapanlastele umbes sama püha kui meil jõulud, tabas mind täielik nukrusehoog, sest kõik mu kursuseõed ja – vennad olid rõõmsalt kas oma saatkondades peol või lihtsalt rahvuskaaslastega vana aastat ära saatmas, aga mina istusin üksi kodus ja ei osanud teha muud, kui igaks juhuks valmis ostetud juustukooki süüa ja aknast välja vaadata.
Siis aga kõlas mu uksele koputus ja vaatama minnes selgus, et mu sakslasest naabrile Frankile olid Moskvast tema vanemad külla sõitnud, ja nüüd kutsusid nad mindki oma seltsi. Olin Frankile selle žesti eest väga tänulik. Pealegi olid nad Venemaalt konterbandina kaasa toonud ka head ja paremat, mis Jaapanis oli suur defitsiit, näiteks suure kamaka Kostroma juustu, terve rõnga suitsuvorsti ja rosinatega keeksi. Kui saabus kesköö, siis kõlistasime šampanjaklaase