Astusime lavale totrates kostüümides nagu karnevalitolad. Minu kohmakas sissejuhatus, kes me oleme ja mis me teeme, ei tekitanud umbes 15-pealises õlut larpivas, valdavalt tudengitest koosnevas auditooriumis absoluutselt mingeid reaktsioone. Publik oli leidnud endale turvalise ja sooja istumiskoha väikese saali viimastes ridades, oodates, millist muusikalist külakosti pakub neile täiesti tundmatu punt. Esimene lugu oli “Solgitoru”, millega saime enam-vähem hakkama. Lugu lõppes. Mitte ühtegi käteplaksu, isegi mitte vilistamist polnud kuulda. Saali täitis hirmuäratav vaikus. Vaatasime üksteisele küsivate pilkudega otsa ning ei osanud otsustada, mida edasi teha. Ängistava vaikuse lõhkus hüüe saalist:
“Mängige “Ema südant” ka!”
Kontsert jätkus viie looga. Soovipalu me ei osanud ega mänginud.
Ansambel Onu Bella & Öörahu 1988. aasta hilissügisel (vasakult): Onu Bella – vokaal, Karl Laanekask – saksofon, kitarr, taustavokaal, Tambet Pukk – trummid, Jaak Jaagola – kitarr, taustavokaal, Tarmo Linnas – basskitarr, taustavokaal.
VIIES PEATÜKK
“Mind huvitab üks asi,” lausus hommikusest tukkumisest virgunud Geete Pärlirätt ning jätkas jutulõnga pärast laia haigutust ja põgusat ringutust. “Miks sa otsustasid pajatada enda meelelahutajaks olemisest just reisil?”
Selgitasin vestlus- ja reisikaaslasele, et Eestist eemal olles puuduvad igasugused segavad mõjurid, mis takistaksid meenutamist ning hajutaksid keskendumist. Jõude olemine puhastab meie meeled taagast ja kirgastab tähtsaid eluepisoode. Ükski normaalne puhkaja ei ole kella ja mobiiltelefoni ori ega koorma end ülemääraste kohustustega. Vürtsitasin rabedat ja poolsegast selgitust mõne näitega, mida olin kuulnud tuttavatelt, kes on väitnud, et puhkus väsitab neid rohkemgi kui aastapikkune töörügamine.
“Aga ansambli lugu jäi ju lõpuni rääkimata!” märkis Geete Pärlirätt.
“Ma võin selle siin igavuse peletamiseks lõpuni rääkida… Või…” vastasin flegmaatiliselt.
“… või tuleb meil uus reis ette võtta!” lõpetas Geete Pärlirätt nõudval toonil.
“No kuhu siis?” pärisin ükskõikselt.
“Türki! Või Egiptusesse?”
“Egiptusesse??? Kas sa tahad väriseda nagu päss ekskursioonibussi nurgas mõne tšurka püssitoru ees, kui neil jälle tuleb tuju mängida uskmatutega pantvangimängu? Elamus missugune! Vahelduseks püramiididele ja Tutanhamonile!”
Geete Pärlirätt jätkas juttu heal järjel sõbrannade kogemustest. Nood olla nagu ühest suust väitnud, et neile pole elus iialgi nii palju kauneid sõnu ja liigutavaid komplimente öeldud, kui seda on teinud Egiptuse kohalikud mehed. Vihastasin ja pritsisin Geete Pärliräti suunas mürki: “Sellel sinu Birgitil on do huia pappi ja need tšurkad ei teinud austusavaldusi mitte talle, vaid tema rahakotile, et selle lõuad kiiremini avataks!”
“Miks sa võtad kõike nii mustvalgena?” rahustas Geete Pärlirätt.
“Olgu, läheme, läheme Egiptusesse! Aga juba homme hakka endale õmblema suurt musta kotti, milles on kaks ava silmadele. Ja minu pärast võib see kott olla ka koonusekujuline ja tume nagu must öö. Igatahes minul ei ole nii palju ärivaistu ja kauplemisoskust, kui keegi üritab sind nelja kaamelipoja vastu endale saada.”
Äärepealt oleks meie vaidlus paisunud häälekaks sõnavahetuseks kaasmaalastest reisiseltskonna juuresolekul. Järsku jõudsid tõehetk ja meelemuutus Geete Pärlirätini, ta hakkas korrigeerima seniseid tõekspidamisi: “Mina ei taha koti sisse ronida! Mul on prinkis keha ning ilus ihu ja minu meelest on ebainimlikult alandav, kui inimkaubanduses kasutatakse valuutana dromedare.”
Üritasin juhtida jutu leebematele ning enda arvates lõbusamatele nootidele: “Mul ei oleks sinu eest saadud kaamelitega Eestis midagi peale hakata. Nad külmuvad surnuks ja pealekauba tatistavad vulgaarselt.”
“Mõnitad vä?”
“Ei. Aga kui nüüd asja tuumani jõuda, siis olen mõelnud ka sellele, miks meie, eestlased, oleme aastatuhandete jooksul suutnud rahvusena püsima jääda. Eestit on vallutanud taanlased ja põletanud venelased, meie emasid on nikkunud rootslased ja tütreid on vägistanud sakslased.”
“Nii?”
“Vaat sellepärast olemegi rahvusena säilinud, et meil on kõige võõrapärase ja tavatu vastu põlgus. Eestlane on egotsentriline ja upsakas.”
Geete Pärlirätti huvitasid minu filosoofilised vangerdused, pideva noogutamisega andis ta märku, et nõustub mu seisukohtadega. Siiski seadis ta kahtluse alla, kas eestlane on objektiivne hindama rahvuskaaslast.
Jätkasin otsustavalt: “Ja vaat need üldtuntud halvad omadused, mida meile nina peale visatakse, on tulnud meile kasuks. Me oleme vallutajatele ja võõrastele osutunud ebamugavaks. Assimilatsioon ei ole korda läinud. Ja ma ei saa aru, mis asi on see “poliitiliselt ebakorrektne väljendamine”? Avalikult püüame demonstreerida avatust kõige suhtes, anonüümseks jäädes näitame taskust rusikat. Minu teada kutsutakse sellist asja silmakirjatsemiseks.”
“Tead, ma ei viitsi enam süveneda. Sa räägi parem edasi oma bändist,” soovis Geete Pärlirätt teemavahetust.
Kolme tunni pärast maandus lennuk Lennart Meri nimelises Tallinna lennujaamas.
KUUES PEATÜKK
Kaanepilt ajakirjas Noorus. Taga paremalt teine Andres Korotkov, Onu Bella embuses on neiu Samantha.
Täpselt kuu aega pärast lavalist debüüti põllumajandustudengitele esines Onu Bella & Öörahu noorte ansamblite stardipakul-festivalil Tartu Sügis 1988. Uskumatult kiire tõus karjääriredelil: meie ansamblile omistati laureaadi tiitel ja publikupreemia. Tuntusest ei olnud pääsu. Ansambel andis oma esimese intervjuu Reet Linnale, kes juhtis ETV-s noorte muusikasaateid. Kahjuks oli pääsenud paharet operaatori kaamerasse ning nõnda jäid kogu festival ja esinejad telesaates kajastamata. Osake Eesti rock-muusikaajalugu on läinud selle kahetsusväärse tehnilise apsaka tõttu jäädavalt kaduma. Festivali väisas ka Itaalia televisiooni võttegrupp. Oletan, et nende vaimustus lavalt pakutava vastu oli sekundaarne. Pigem võisid itaallaste huviorbiidis olla perestroika foonil toimunud muutused ja tabude murdumine siis veel eksisteerinud Nõukogude Liidu rock– ja popmuusika skeenel.
Olime veendunud, et ansamblit on märgatud ja eksisteeris reaalne laiem avalik huvi. Kõigil bändiliikmetel tekkis motivatsioon rohkem harjutada. Meie kõnepruuki ilmus termin “haige muusika”, mis tähendas tegelikult postpungi klišeede rakendamist. Soov edasi liikuda oli ilmne.
Loomingulises köögis oli peakokaks tõusnud Tarmo, kes tuli lagedale uute ideedega nii muusika kui ka teksti osas. Tajusin esimest korda, et tekstikirjutamise monopol hakkab tasapisi käest libisema, kuid toonases situatsioonis ei olnud tegemist probleemiga. Pigem sain veidike loomingulist puhkust.
Ansambli prioriteet oli koostada repertuaar, millega saaks anda täispika kontserdi.