“Vau, kui nummi! Kuule, teeme sellest pilti ja laeme Facebooki üles! Huvitav, mitu laiki koguneb?” tuli Geete Pärlirätt spontaansele ideele ja hakkas pildistamisosa teostama.
“Miks me eelmistel päevadel ühtegi pilti üles ei laadinud? Kõik oleks saanud näha, et puhkame palmisaarel,” süüdistasin end, taguots uurakil.
Hotelli retseptsioonis oli internetinurgake, kus mõõduka tasu eest sai sukelduda virtuaalmaailma avarustesse. Seal viisime ellu väärt mõtte viimase faasi. Kahetsesime, et ei olnud võtnud Tenerifele kaasa läpakat. Kui hea oleks basseini ääres külitades ja puhates lõpetada pooleli olevaid töid.
Hotelli vastas, teisel pool kitsast ja kõverat tänavat asus pisike suveniiri- ja toidupood. Millegipärast nimetati ka seda kaubandusettevõtet supermercado’ks.
“Tead, ma ei viitsi seda Hispaania jama osta! Jääb kodus kapi peale tolmu korjama ja sellest ei ole mitte mingisugust kasu. Ostame parem paar pakki külmutatud friikaid! Vorsti kõrvale. Ja et homseks ka jätkub,” tulin lagedale ostusooviga.
Suveniiriosakonna kitsaste riiulite vahel laveerides märkasin ilmekate kurbade silmadega rohelist konna. See oli Hiina päritolu tüsedapoolne öökapikaunistus, mis taamalt paistis nagu kipsist pilt. Mul on konnadega eriline suhe. See ei ole lapseeast pärit trauma, kuigi mu vanaema armastas tõreledes sageli kasutada väljendit: “Kuradi konn!” Kui Tartus likvideeriti 1980. aastate lõpus õllebaar Roheline Konn, hakkasin mainit kahepaikseid kollektsioneerima.
Ristisime konnakese üksmeelselt Peekabooks ning asetasime ta öökapile nõnda, et ta kurbnaljakad silmad jälgiksid meie voodisolemist ja et ta olematud kõrvad kuuleksid meie juttu.
Järgmisel hommikul ärkasin erakordselt vara, noorik mu kõrval magas rahulikku puhkuseuimas und. Esimese mõttena turgatas pähe küsimus, kui mitu laiki on saanud minu pildid Facebookis. Riietusin kergelt ja valmistusin toast lahkuma. Nalja pärast tahtsin panna Peekaboo Geete Pärliräti padjale, kuid viimasel hetkel tõrkus meel seda tegemast. Kui unesegane Geete Pärlirätt oleks juhuslikult Peekabood suudelnud, tähendanuks see halba ennet. Hiilisin kikivarvul toast välja.
“Kus sa käisid nii vara? Kas Florena on su südames või käisid Mailis Repsile hommikuserenaadi laulmas? No entiendo,”7 pahutses Geete Pärlirätt.
“Cómo?8 Ma käisin üksinda ujumas. Sa ju tead, et hommikune karastus mõjub virgutavalt ja tõstab potentsi.”
Kuulsin haigutamisega kaasnevaid helisid.
NELJAS PEATÜKK
Ansambli asutajad Tarmo Linnas ja Onu Bella.
Tarmo Linnas (edaspidi ka Tarts) oli mu klassivend kuni põhikooli lõpuni. Need inimesed, kes on sidunud oma elu suuremal või vähemal määral muusikaga – olgu siis loojana või esitajana –, väidavad, et nad jõudsid helide maailma imepäraste võlude juurde väga varakult: laulsid mudilasena lasteaias, õppisid kaks-kolm aastat klaverit, osalesid laulukooris, proovisid rahvapilli, tegid puberteedieas koolibändi jne. See on tuntud ja levinud skeem, mida sajad ning tuhanded muusikud oma elukäiku meenutades rutiinselt kirjeldavad. Meie Tarmoga olime niisuguse klišee foonil paradoksaalsed. Me tahtsime tüütust koorilaulutunnist viilida. Selleks tuli lauluõpetajale ajada mittemusikaalset joru, kusjuures ma ei pidanud nimetet tegevuse juures ennast palju pingutama. Tarts oli suurem simulant vältimaks sobivust poistekoori.
Tavaliselt on iga bänditeost huvitatud noore inimese unistus kitarr. Väga suurt vaimustust kuuekeelne instrument Tartsis ei tekitanud, tema unistus tollel ajal oli haruldane pill – süntesaator. 7. klassi poisina üritas ta luua innovatiivse muusikainstrumendi isa akordionist, mille lõõtsa venitamine oli tüütu tegevus, ja tolmuimejast. Katse ebaõnnestus.
Laulukoorist väljapraagitud sõpru ühendas muusika kuulamine. Kui 1970. aastate esimesel poolel oli meie muusikamaitse eelistuste vaekauss kaldunud proge-rock’i suunas, siis kümnendi teisel poolel hakkasid mängima jõulist rolli ka teised rock’i-žanrid. Meid lummasid punk-rock’i ohjeldamatu energia ja jõud, poleerimata esituslaad ning koloriitsed laulutekstid täis äärmuslikku künismi ja valimatuid vulgaarsusi. See oli löögirusikas, mis šokeeris muusikamaailma ning lõi viljaka pinnase tuhandetele imiteerijatele ja järgijatele.
Tarmole imponeeris muusika tegemine ansambli võtmes. Tarts ja tema õe klassivend moodustasid 1980. aastate alguses kollektiivi Punktiir, milles Tarts mängis trumme. Õnnekombel pääses bänd Tartu õlletehase toetava tiiva alla, mis võimaldas kasutada paremaid pille ja normaalset harjutamiskohta. Vastutasuks pidi kollektiiv mängima õlletehase seltskondlikel üritustel rahvalikke viise ja pillilugusid. Nii kestis see ligi kolm aastat ning selle aja jooksul sai Tartsist ka basskitarrist. Pisut hiljem täienes minu klassivenna ansambliteo CV veel ühe nimega: Homne Ajaleht.
Mul ei olnud päris adekvaatset ülevaadet, kus ja kuidas Tarmo oma esimestes ansamblites mängis. Ma ei ole külastanud nende ansamblite ühtegi avalikku esinemist, lihtsalt ei jätkunud aega ega viitsimist. Kord, kui viibisin ühes proovis, mis leidis aset kellegi juures kodus, ei äratanud toimunu vaimustust ega nakkavat huvi. Koolivenna palvet jätta meelde ja panna paberile juhuslik riimikombinatsioon või stroofisähvatus arvestasin aga väga tõsiselt.
Kui ma kuulasin kodus muusikat, siis ümisesin lauluosa kaasa. Sageli olid laulutekstid plaatidega kaasas, neid kirjutati tol ajal ka väga usinalt käsitsi ümber ja need levisid käest kätte. Minu laulutekstide loomine on toimunud valdavalt kahel meetodil. Esiteks olen kirjutanud valmis teksti, tavaliselt vemmalvärsis, ning siis pärast muusikasse sobitamist ja võimalike täienduste-paranduste tegemist on pillimehed loonud laulu. Seda meetodit on praktikas vähe rakendatud. Teist toimimisviisi nimetan oma leksikas analoogmeetodiks. Kuulates ja ümisedes mõnda, reeglina ingliskeelset lugu, püüan leida ligilähedasi kõlasarnasusi eesti keelega. Sellisele raamistikule ehitan oma-poolse lauluteksti, kusjuures minu teksti sisu võib kardinaalselt erineda algversiooni mõttest ja tähendusest. Üks ühele tõlget eesti keelde ei ole ma praktiseerinud.
Pakkusin Tartsile paari luulekatsetust. Üks lugu rääkis disainerist ja teise pealkiri oli “Kosmiline punk”. Mul on kohutavalt kahju, et neid ei ole minu arhiivis säilinud. Ma ei pea neid juhme ja naiivseid katsetusi mitte mingisuguseks saavutuseks, ent Tartsile avaldasid luuleread muljet ning tema toonane ansambel võttis tekstid kasutusele. Väga suure entusiasmiga ma teisele bändile tekste ei kirjutanud, kuid ootamatu, põhjendatud muutus toimus 1980. aastate teisel poolel.
Näis, et Tarmo kavatseb luua midagi ekstraordinaarset. Ühtäkki olid tema kõrgendatud huviorbiidis Poola punk-rock ja Inglise bänd The Stranglers. Kui viimasega olin sinasõber, siis poolakad, vaatamata irriteerivatele muusikalistele käsitlustele, jätsid mu mõõdukalt jahedaks, mille kaudne põhjus oli keelebarjäär.
Tundub tavatu, kui ansambli moodustamise eeltööd jätkub rohkem kui aastaks. Üks endine bändikaaslane oli vihjanud, et uude, kavatsetavasse ansamblisse võiks tulla laulma see punase peaga tüüp, keda sageli nähti koos Tartsiga. Idee ei realiseerunud üleöö, sest klassivend ei olnud lõplikult veendunud, kas ma soovin siduda end bänditeoga ning kas ma üldse tahan ja oskan laulda. “Viimane omadus ei ole üldse oluline,” arvas ekspert ja vaatleja, kes Tarmot nõustas. Olulised olid imidž ja julgus ning arvestatav kogus lavalist arrogantsust.
Ma ei kiirustanud uisapäisa jah-sõna ütlema.
Pühendusime hoopis bändi kontseptsiooni väljatöötamisele ning mitmesuguste võimalike ja võimatute võimaluste vaagimisele. Meie koosolemised omasid kollokviumi mõõdet. Tavaliselt algasid säärased üritused sellega, et ostsime meeleolu tõstmiseks Tähtvere või Jaama poest peeti ja õlut, vahel ka viina, kui rahakott lubas, seejärel hakkasime jooke tarbima ning ansamblite The Stranglers,
Sex Pistols ja Sleepy Sleepers