Olles nüüd kahe väga hinnatud plaadi omanik, algas uus tegevus, millele kulus kandev osa vabast ajast: plaatide vahetamine ja nendelt salvestamine. Minu toonane muusikafännidest tutvusringkond elas Tartu eri piirkondades ja kulgemine trajektooril Ülejõe–Tammelinn–Tähtvere–Ülejõe võttis arvestatava aja, sest liikusin jalgsi, harva kasutasin ühistransporti. Loomulikult ei saa jätta mainimata aega, mis kulus ümbersalvestusteks.
Iga endast lugupidava melomaani kohustuslik kodune aksessuaar oli korralik lintmagnetofon, millega sai tolle aja standardeid arvestades teha üsna heatasemelisi helisalvestusi. Miks langetasin mina ebapädeva otsuse niinimetatud kassetika kasuks?
Mõnda aega sõbrustasin klassivend Teet Stumka-Vokiga, kelle isa ja ema oli Nõukogude riik saatnud kolmeks aastaks Marokosse uurima sealseid põlevkivivarusid. Suviti viibis Teet vanemate juures ja kui ta sügisel enne kooliminekut taas kodumaale jõudis, tõi ta kaasa hulga kassette (ka salvestustega) ja loomulikult magnetofoni. Oli 1976. aasta, mil ma esimest korda elus nägin välismaist kassetikat.
Mulle imponeerisid kassettide kompaktsus ja magnetofoni portatiivsus ning minu põhjalikult kaalutlemata ja kiirustades valminud otsus – olgu minulgi kassetikas – polnud unistuste täitumine. Ma olin õnnetu omanik, sest enamiku aega oli makk remondis, mitte ekspluatatsioonis.
1970. aastate teisel poolel Eestisse ilmunud Nõukogude päritolu kassettmagnetofonid ja kassetid olid kogu inimkonna ajaloo helisalvestuskogemuse häbiplekk. Olgu lisatud, et ka kvaliteetne helikassett oli ja on salvestuse kandjana säilitusühiku funktsioonis pikemas perspektiivis nonsenss.
Teinud 1970. aastate lääne muusikaga tutvust, kujunesid välja teatud eelistused ja vaieldamatud iidolid. Koostasin oma lemmikutest ja nende üllitatud albumitest nimekirju ning edetabeleid. Nii sisustasid aega paljud muusikahuvilised. Kas Deep Purple on parem kui Led Zeppelin? Sellised või sellesarnased dispuudid olid sagedased ning mõttevahetust võisid viia läbi nii noored melomaanid kui ka pargipingil istuvad napsilembid, õllepudel näpu vahel. Esitlen mälu järgi rekonstrueeritud loetelu, mis aitab mõista, millisele muusikamaitse vundamendile oli rajatud aastaid hiljem bänditegu. Tahan rõhutada paari asja. Esiteks, tegemist ei ole edetabeliga, ja teiseks, nimetatud 15 albumile konserveeritud muusika pole andnud mulle põhjust seda matkida või, veel hullem, parodeerida. On hämmastav, et kõik on pidanud suurepäraselt vastu ajatestile.
Alice Cooper “Billion Dollar Babies” (1973)
Alice Cooper “Welcome to My Nightmare” (1975)
Black Sabbath “Sabbath Bloody Sabbath” (1973)
Deep Purple “Made in Japan” (1972)
Frank Zappa “Apostrophe” (1974)
Frank Zappa “Sheik Yerbouti” (1979)
Genesis “Selling England by the Pound” (1974)
Led Zeppelin “Physical Graffiti” (1975)
Pink Floyd “The Dark Side of the Moon” (1973)
Pink Floyd “Animals” (1977)
Rick Wakeman “The Six Wives of Henry VIII” (1973)
Rick Wakeman “No Earthly Connection” (1976)
Uriah Heep “Demons and Wizards” (1972)
Yes “Fragile” (1971)
Yes “Close to the Edge” (1972)
Tol suvisel laupäeval, kui jälle plaatide vahetamise-ostmise tõttu Peetriturul viibisin, ristus mu tee Valteriga. Valter oli pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega, minust aasta vanem muusikaentusiast, kes müüs ja vahetas kõike, millest sai kasu: alates Marlboro kirjaga kilekotist ja lõpetades nailonjopega. Olin teda varemgi korduvalt täikamelus märganud ja spontaanselt mõne lause vahetanud, ent nüüd juhtis Valter jutulõnga plaadihindadelt abivajamisele. Imestasin, kuidas mina saan abiks olla. Selgus, et Valter teeb laupäeviti ja pühapäeviti Tartu ohvitseride majas, mida rahvasuu kutsus Loomaaiaks, vene noortele diskoõhtuid. Miks just mina olin paslik diskori assistent? Valteri vastus jäi ebamääraseks, sisaldades vaid umbkaudseid vihjeid sisetundele, viisakale suhtlemisele ja muusikahuvile. Tegelikult oli päris assistent lähetatud järelejäänud suveks spordilaagrisse, et lihvida sõudmisoskusi. Kui selgus, et püünele tuleb astuda juba samal õhtul, tõusis minu adrenaliinitase niisugusesse suurusjärku, nagu oleksin oodanud oma karistusotsuse väljakuulutamist.
Kaks tundi enne Loomaaia puhkeõhtut olin Valteri kodus töökoosolekul. Minu suurim hirm oli, et äkki annavad venelased meile peo ajal tappa ja varastavad plaadid ning helilindid ära. Õnneks polnud midagi taolist varem juhtunud ega juhtunud ka hiljem. Minu ülesanne eelseisval õhtul oli otsida vajalik helikandja plaadivirnast üles, see sametlapiga võimalikust tolmust puhtaks pühkida ja tarvilik pala grammofonil mängima panna. Ajal, mil pala mängis, pidin manipuleerima suure magnetofoniga, vahetpidamata helilinte vahetama ja neid edasi-tagasi kerima. Õnneks oli suur osa vajalikku tantsumuusikat eelsalvestatud Valteri lintidele sääraselt, et piisas vaid magnetofoni käivitamisest ja seiskamisest. Helipult ja publikuga suhtlemine olid Valteri ampluaa.
Enne kui mindi puhkeõhtule, koostas diskor nimekirja, millises järjekorras ja milliseid lugusid ta mängib. Peo käigus mängukava ei muudetud, diskor pidi oma visioonis hoomama peo progressiooni läbi muusikapalade prisma. Valter ei lasknud mind esimestel koostööepisoodidel mängukava koostamise köögipoolele, ent mõni aeg hiljem võisin juba sõna sekka öelda. Vaatamata tollel ajal levinud trendidele ei meeldinud Valterile rock-muusika. Ta koguni ei pööranud tähelepanu noortele venelastest tantsulõvidele, kes nurusid Deep Purple’i pala “Smoke on the Water”. Iga kord, kui minu mõttearendused jõudsid rock-bändideni, manas Valter näole grimassi, mida teevad inimesed, kes on söönud ära tükikese liha kärtssinepiga.
Jõudsime poonimisvahast lõhnavasse ohvitseride majja pool tundi enne diskoõhtu algust. Fuajee oli kaunistatud punalippudega, seinal olid NLKP KK Poliitbüroo liikmete portreed kullatud raamis. Silmatorkavas kohas oli õpetlik tsiviilkaitsestend, mis andis detailse juhtnööri, kuidas käituda, kui toimub imperialistide rünnak või viskavad ameeriklased Tartu linnale aatomipommi. See ühe väiksema ja teise suurema saaliga maja polnud mulle väga võõras, sest suures saalis näidati kolm korda nädalas kino. Teismelistele oli see koht filmide vaatamise rakursist väga hinnatud, kuna filmid, mis Tartu teistes kinodes kandsid piirangut “alla 16 aastat keelatud”, olid selles majas kõigile lubatud. Mäletan selgelt, kuidas käisin koos emaga vaatamas Poola filmi “Armastuse anatoomia” (peaosas Barbara Brylska). Mitmes stseenis mängisid paljaste tissidega naised. Järgmisel päeval olin Loomaaia kinos tagasi, seekord üksinda ja esimeses reas.
Peolised jõudsid Loomaaeda enam-vähem kuulutusele märgitud ajaks. Reeglina algas diskoõhtu kell kaheksa. Olin koos Valteriga laval, endiselt kandes alateadvuses foobiat, et keegi publiku hulgast lennutab lavale pooliku telliskivi. Mis te, eestlased, tikute meie mängumaale! Soojenduseks, mis kestis vaevalt pool tundi, mängis popmuusikasalvestis pisut vanemate lugudega. Siis hakkas Valter vigases vene keeles diskopublikuga suhtlema. Mitte keegi ei teinud erilist numbrit, kui diskori jutt polnud grammatiliselt korrektne. Kui võõramaalane püüab rääkida eesti keelt, reageerib eestlane üsna sageli põhjendamatult negatiivselt ja tögab halastamatult. See on tölpus! Häbi, eestlased!
Kell 23 oli pidu läbi. Ei mingisugust ööklubitamist! Selle vähem kui kolmetunnise tantsuõhtu jooksul paluti Valterit korduvalt, et ta kuulutaks välja rohkem daamide valikuid. Diskor sai sõnumi ilusasti sedelile vormistatuna. Mitte keegi ei roninud nelja (sic!) jalaga lavale ega nõudnud ähvardaval toonil soovilugusid. Üksikud tervitused, mida sooviti edastada tähtpäevade ja sünnipäevade puhul, lepiti Valteriga kokku enne aktiivset tantsuaega. Selle eest anti tippi. Venelased ei koonerdanud.
Kui