1988. aasta juulis valmisid minu esimesed arvestatavad laulutekstid “Solgitoru” ja “Kuidas ma miilitsaga tina panin”, mis ilma igasuguste reservatsioonideta kategoriseeruvad vastavas žanris kui klassika. Ma olin pärast pikka mõtlemisaega nõustunud osalema loomingulises kollektiivis. Õigupoolest ei omanud ma mitte mingit visiooni, kas ja kuidas see õnnestub. Tulevasi bändikaaslasi teadsin põgusalt. Nõnda seisis trummar Tambet Puki ja kitarrist Jaak Jaagola tundmaõppimine ees. Minu kõige lähedasemad ja tuttavad ei uskunud kuni augustikuu esimese päevani, mil toimus esimene bändiproov, et minust saab solist. Ma ei olnud laulumees.
Esimesed augustipäevad kulusid masinavärgi käivitamiseks. Harjutusruum oli minu juures kodus. See oli katusekambri sarnane, raudahjuga köetav väike tuba, kuhu me koos pillide ja hädapärase aparatuuriga vaevalt ära mahtusime. Miks minu ema andis nõusoleku eraldada elumajast üks tuba prooviruumiks, on siiani ebaselge. Meile kehtestati raudne reegel: igasugune õlle ja muu alkoholi tarvitamine tuleb välistada. Muide, me pidasime sellest nõudmisest väga rangelt kinni ning kõik mõttetalgud, imidži kujundamine ja palade küpsekssaamine toimusid kaines olekus ja üllatavalt töises õhkkonnas.
Kujutan ette, et kogu seltskonnale olid minu esimesed ponnistused laulumaailmas ühteaegu naljakad ja piinarikkad. Ma joondusin Johnny Rotteni maneeride järgi. Laulude õpetamisel pidi Tarts sageli täitma muusikaõpetaja rolli. Tähtis oli, et meie väljund kannaks pisutki musikaalsuse jumet ega kalduks totaalsesse nonsenssi. Arvestades meie sihipärast taotlust, olid laulja viisipidamatus ja kõigutamatu enesekindlus ühed mitmest võimalusest šokeerida publikut.
Meie esimestel kogunemistel, nüüd juba neljakesi, tuli ansamblile nimi välja mõelda. Ma ei mäleta, kes pakkus Öörahu, kuid säärane lühike nimi polnud meie kontseptsiooniga kooskõlas. Me tahtsime äratada inimesi imala popkultuuri tardunest. Tulin välja ideega, et ansambli nimi peaks olema lohisev ja meeldejäävalt pentsik. Tõin teistele bändipoistele nimenäiteid tolle aja postpungi lipulaevadest: Siouxsie & The Banshees, Echo & The Bunnymen, The Jesus & Mary Chain. Kombinatsioon Onu Bella & Öörahu kõlas suurepäraselt.
Bellaks on lähedased, sugulased ja väga head tuttavad kutsunud mind juba lapsepõlvest. Ma ei mäleta täpselt nime saamislugu – kas pärines see lasteraamatust või – ajakirjast –, küll aga mäletan, et mulle meeldis selle kõla ning ma palusin pereliikmetel end edaspidi nii kutsuda. Vend Ennu tütar Maris hakkas minuga suheldes kasutama nime ees sõna “onu”, sest seda ma talle ju olen.
Lava(kunstniku)nimi Onu Bella on aastate jooksul osutunud efektiivseks ning omandanud ülekantud tähenduses kaubamärgi mõõtme, mille suhtes on paljudel inimestel oma kindlad seisukohad ja vaated, alates diskrediteerimisest ning lõpetades müstifitseerimisega.
1988. aasta augustikuu oli ansamblile Onu Bella & Öörahu paljutähenduslik aeg. Me seadsime eesmärgiks õppida sügiseks selgeks vähemalt kuus lugu (vt lisast “Onu Bella & Öörahu repertuaariaruanne”) sellisel tasemel, et neid ka laval esitada. See plaan sai täidetud. Jätkus intensiivne filosofeerimine bändi imidži ja lavalise atitüüdi üle. Me ei tahtnud olla üks sadadest punkansamblitest à la Villu Tamme & Co või mis hullem, jäljendada teda kui Eesti sovetpungi ristiisa. Me tahtsime vastanduda kõigile ja kõiges, olla ühel ajal nihilistid ja anarhistid. Onu Bella & Öörahu pidi olema kui punane rätik maruvihasele härjale. Mis oli tavainimese arvates kole ja šokeeriv, tähendas meile osakest kontseptsioonist. Me tahtsime teadlikult seista vastu popmaailma väljakujunenud klišeedele, tekitades meelepaha. Meie sihtgrupi parimad maiuspalad olid libaesteedid, võltsmoralistid ja pealiskaudne hall mass. See oli sündsustunde teadlik riivamine ning seda teostada polnud keeruline, sest kitsarinnalist ja väikekodanlikku eestlast oli ja on väga kerge šokeerida. Muide, olen seda arvestanud ja oskuslikult rakendanud ka hiljem.
1988. aasta augusti viimasel nädalavahetusel toimus Tallinna lauluväljakul esimene suur rock’i-festival, kus osalesid lääne artistid. Nagu tellitult olid kaks kandvat festivaliesinejat minu suured eeskujud: Soome bänd Sleepy Sleepers ning John Lydon (Rotten) koos ansambliga Public Image Ltd. Olles kohtunud oma iidolitega silmast silma, sain tugeva emotsionaalse impulsi, mis motiveeris tunduvalt tõsisemalt endaga töötama.
Kui 1976. aasta juunis andis ansambel Sex Pistols oma esimese kontserdi Manchesteris, päädis sündmus motivatsioonitormiga ja moodus- tus hulk praegu väga tuntud ansambleid, mille tulevased liikmed viibisid kõik sel kontserdil.
Ma harjutasin ka üksi, proovivälisel ajal. Õppisin muusikat kuulama. Peagi jõudis Tarmo järeldusele: ma olevat usin autodidakt.
Tartsi tüdruksõber Aita, kes õppis Tartu kunstikoolis, kujundas ansambli embleemi: aknast paistab sisse vana kuu, mis valgustab aknalauale asetatud kaktust. Aita kirjutas meie ansamblile ka ühe lauluteksti, millele Tarts lisas Klaus Mittfochi viisi – nii sündis “Vampiir”. Püüdsime hiljem öörahu metafoori ka lavale tuua. Kontsertide ajal magas laval kokkupandaval voodil minu vend Enn. Voodi kõrval olid äratuskell ja pudel õllega, millest ta vahepeal rüüpas, et siis rahulikku, teeseldud und edasi magada. Minu vennas oli ansambli maskott ja veotööline.
Oktoobrikuus pakuti ansamblile võimalust hakata harjutama Tartu raudteelaste klubis (praegu Eesti Rahva Muuseumi hoone), kus parajasti majabändi polnud. Klubi vastutulek oli omakasupüüdlik, sest lähenemas oli suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni aastapäev ning raudteetöötajad soovisid tähtsal pidupäeval sussi sahistada nii meie repertuaari kui ka nõukogude evergreen’ide järgi. Lahke pakkumise lükkasime tagasi, sest soovisime olla sõltumatu ansambel.
Samal kuul liitus meie pundiga Karl Laanekask, kes tõi tänu lastemuusikakooli haridusele kollektiivi märkimisväärse ja olulise dimensiooni, mis seni puudus. See oli oskus mängida mitmeid pille, nagu saksofon, klarnet ja kitarr. Just saksofonikõla on mitmes loos Onu Bella & Öörahu iseloomulik tunnus. Ega Karlile meeldinud saksofoni mängida, tema, nagu sajad ning tuhanded teised noored pillimehed, unistas ikka kitarrimängust. Karl sai ansamblis oma unistust osaliselt realiseerida, kui sekundeeris mõnes loos Jaagule. Karl oli ansambli noorim liige, ainult 15.
Me kutsusime Jaaku, vaatamata tema vanusele, õigustatult Pojaks. Ta nägi oma vanuse kohta välja väga poisilik, samuti hiilgas ta sageli naiivsusega. Bändi proovide vaheaegadel kuulasime tihti tema heietusi Vene sõjaväest. Poja mitmed spontaansed ja uljad ideed tundusid esmalt ahvatlevad ning hullumeelsed, kuid sumbusid kiiresti lapsemeelsuse mülkasse. Poega suutis mõjusalt ohjata vaid tema tüdruksõber, kellega Jaak hiljem abiellus. Tüdrukule ei meeldinud, et Jaak kandis punkaritele iseloomulikku soengut. Kodunt lahkudes kammis Poeg juuksed korralikku George Harrisoni soengusse ja võttis tingimata kammi kaasa. Pruudi vaateväljast eemal, taastas kitarrist talle meelepärase soengu. Poja suur eeskuju ja iidol oli Villu Tamme, kellega nad koos tehnikakoolis õppisid. Kõige suuremat sümpaatiat tundis Jaak legendaarse Liverpooli neliku vastu. Ta üritas tuua koguni meie ansambli loomingulisse köögipoolde teatud elemente nende muusikast, kuid Tarts keelas selle eos. Poeg ei olnud üdini kreatuur. Oli hetki, mil temast kiirgas osavõtlikkust ja ennastohverdavat abivalmidust.
Tambet oli meie kollektiivi kõige introvertsem liige. Ta oli ka kõige suurem naistemagnet – au ja õnn, mis sageli langeb osaks kitarristile või lauljale. Vaatamata Tambeti näilisele rahulikkusele võis tema trummimäng soodsates oludes muutuda sama pööraseks kui Keith Moonil. Selleks oli vaja korralikku trummikomplekti, mida meie proovitoas polnud,