Kadunud naabri nagu tagantkätt heidetud lause osutus siiski tõeks – möödus vaid mõni kuu, ja Loone ilmus koju. Seekord andis ta naabri ukse taga kella ja kui Marju avama läks, tardus tal teresõna suhu, sest Loone ei olnud üksinda. Tema kõrval seisis arvata kolmeaastane poisipõngerjas, kes Loonel käest kinni hoidis.
„Tere… Ma tulin sulle teatama, et olen jälle Tartu elanik! Ja nagu näed, mitte üksinda!” Loone osutas poisile, kes ema kätt sakutas, tahtes nähtavasti omapead kõndimise õigust saada.
„Taevake! Sinu oma, jah?” oli kõik, mis Marju öelda oskas.
„Minu oma! Täiesti minu oma…” Loone tõstis poisi sülle ja nii sai too võõrast tädi näost näkku silmitseda.
„Kas…” Kas sul mees ka on, oli Marju küsida tahtnud, aga taipas õigel ajal, et niisugune otsene küsimus oleks kohatu, isegi täiesti ebaviisakas olnud. „Kas sa jäädki nüüd siia elama?” leidis ta õnneks viisaka jätku.
„Ma olen elust üht-teist õppinud… Ka seda, et ükski eluplaan ei kuku niimoodi välja, kui kavatsetud. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga esialgu ma kavatsen küll siia jääda. Mingisugune töökoht mulle lubati, esialgu võetakse mind haiglasse lihtsalt terapeudina ja pannakse sisehaiguste osakonda assisteerima. Öeldi muigamisi, et perearst teab küll kõike, aga tegelikult on neil spetsialisti vaja. Eks ma siis õpin midagi juurde… Ainult kõigepealt pean ma temale lasteaiakoha saama!” Loone toksas otsmikuga poisi õlga, kes selle peale ema juustest kinni äsas ja rõõmsalt kilkama hakkas. Need kaks paistsid tõesti väga lähedased olevat.
„Noh, siis õnn kaasa! Ja võib-olla edaspidi saame isegi tuttavaks!” ütles Marju pisut teravamini, kui oleks tahtnud. Nähtavasti oli kuskil hingepõhjas vana solvumistunne ellu ärganud ja meelde toonud, kuidas Loone oli kunagi tema heasoovlikule abipakkumisele jäigalt ja jahedalt reageerinud. Muidugi, temast võis aru saada, siis oli tal suur lein… Aga ikkagi!
4
Teadasaamine, et tema ei olegi Loone poja isa, oli Jaanus Vainumäe pingest vabastanud. Reaktsioonina tundis ta end justkui solvununa nagu ikka siis, kui ollakse põhjuseta vaevelnud – näe, tundsin ennast süüdlasena, pidin juhtunu veel kord läbi elama ja kahetsema, ja täiesti ilmaasjata! Heale sõnumile oleks pidanud järgnema suur kergendus ja vabanemistunne, aga millegipärast seda ei tulnud. Kergendus oli, pinge langes, aga sellele kaasnes kummaline tühjusetunne, mida oleks võinud isegi pettumuseks nimetada, ja selle põhjust ei osanud Jaanus kuidagi ära tabada.
Nüüd peaks olema ju kõik hästi… Või peaaegu hästi, sest tol kergemeelsel külaskäigul polnud saatuslikku tagajärge. Aga ometi on tunne, et ma olen millestki ilma jäänud, püüdis Jaanus oma sisimas toimuvat analüüsida.
Aga mis see miski on – ma ju tean, et minult pole midagi varastatud?
Mõtted muudkui keerlesid ja ühtäkki jõudis Jaanuseni hirmutav teadmine, mida mees püüdis algul tagasi tõrjuda ja valeks tembeldada, aga mis temas aina rohkem eluõigust hakkas nõudma: tal on lihtsalt kahju, et Taavi ei olegi tema poeg!
„Ei-ei, see pole võimalik! See on ju hea sõnum!” vaidles mees iseendaga.
On, aga ikkagi on sul kahju! Kui sa Tallinnas Loonet bussis nägid, poiss süles, arvasid sa kohe, et see on sinu poeg. Sa võtsid selle mõtte omaks, lasid endas rahuldustundega juurduda teadmisel, et oled lõpuks ometi poja tegemisega hakkama saanud! Kogu sõidu vältel kujutlesid, et bussis istub sinu poeg…
„Arvasin tõesti, aga ma kartsin teda näha… Ma kartsin, et kujutlus temast hakkab mind edaspidi kummitama ja kogu minu elu segama!” püüdis mees vahele hüüda, aga sisehääl jätkas, kiretult ja seda veenvamalt ning Jaanus ei saanud teda vaigistada ega kuulamata jätta.
Ära peta ennast, elus läbielatut ei saa jäägitult mälust kustutada! Inimese mälu maht on piiritu ja ajutegevuse allhoovuseid ei ole keegi suuteline kontrollima. Kuskil sügaval südamesopis säilitasid sa imeliku lootuse, et sinu pealesunnitud ööseiklus Helsingis andis Loonele soovitud tulemuse. Oli nii?
„Jaa, aga seda ainult Loone pärast! Endale ma ei tahtnud midagi!”
Miks? Sellepärast, et siis sa nägid vaid neid probleeme, mida see sulle kaasa tooks. Aga alateadvuses hakkasid sa end ikkagi veel ühe lapse isaks pidama, ja kui nüüd nägid Loonet lapsega ilmuvat, tundsid rahuldust, et sinu ettevõtmine on korda läinud!
„Ei, ma tundsin hoopis hirmu! Kartsin, et ta lööb mu elu jälle segamini!”
Kas sa oled üldse mõelnud, mis sul temaga tookord oli? Miks sa temaga nii lähedaseks said?
„Midagi ei olnud! Või… mingi kaastunne tekkis, jah. Tahtsin teda aidata, aga mitte tema lapse isaks saada… Ma ju otsisin talle kedagi teist, kes…”
Otsisid, aga lõpuks lasid ennast ikkagi nii kergelt võrku mässida?! Miks? Kas tõesti ainult kaastundest? Või… hoopis Riinale kättemaksuks?
„Sel õhtul oli minus kõik segamini! Ma igatsesin nii väga midagi head, hingelist, õrna puudutust või mingit rõõmsat sõnumit… Lohutuseks, sest Riina ei reageerinudki minu kodust minekule, tal oli ükskõik!”
Kui sa oled mees, siis pead tugev olema. Ei tohi ennast lasta nii kergesti rööpast välja lüüa, öeldi vastikult õpetlikul toonil.
„Mehed ei ole üliinimesed, ka nendel on tunded… Ning Loone ütles mulle midagi niisugust, mida ma sel hetkel tõesti vajasin, kinnitas, et just mina olen talle tõestanud, et maailmas on ka korralikke mehi. Riina ei oleks tahtnud ja ega vist osanudki mulle niimoodi öelda, sellel õhtul olin ma… kodust väljavisatu!”
Ja siis pani Loone sinu proovile, kas oled korralik ja truu mees. Ei olnud!
Õigus, ei olnud… Õnneks see ei ole minu laps, Loone ütles. Just! Loone ja tema poeg on mulle täiesti võõrad, elagu oma elu nii, kuidas oskavad, minul ei ole sellega mingit pistmist, tegi mees kokkuvõtte. See aga jäi vaid tühjaks hüüdlauseks, sest kohe hakkas tüütu herilasena Jaanuse kõrvade vahel pirisema uus kahtlus.
Mis siis, kui Loone valetas? Kui sa ikkagi oled selle lapse isa?
Aga miks pidi ta valetama? tõrjus Jaanus kohkunult.
Sellepärast, et sind rahustada, vana tola… öeldi kuskil teadjal häälel, millele oli raske vastu vaielda. Valetas selleks, et sinu ees õigeks jääda ja Eestisse tagasitulekut õigustada, see on üpris tõenäoline. Kui ei ole sinu poeg, tähendab et ta ei pea sulle antud lubadusi täitma. Lihtne loogika!
Tähendab, et see… tema laps võib siiski olla minu poeg…?
Sedamaid kerkis Jaanuse silme ette lapsekärus istuv pisipõngerjas. Mis Loone ta nimeks ütleski… Taavi, jah! Suured hallid silmad, väike püsti hoidev ninanöps, justkui jonnakavõitu suu, nurgad allapoole… Kas nendes näojoontes on midagi, mis võiks olla minult päritud?
Jaanus püüdis meelde tuletada pilte, mis temast lapsepõlves oli tehtud, aga tulutult. Selle asemel haaras teda jälle ärevus, äsjane mõttekäik näis kõigiti loogiline ja ähvardavalt tõene.
Mis see siis on – mingi needus, saatuse keerdkäik, mis püüab meie elu Riinaga jälle segi lüüa? Justkui kiusuks, et need mõne aasta tagused minevikuvarjud on juba liiga tuhmiks jäänud ja meile kummalegi enam valu ei tee? arutas Jaanus endas emotsioone maha surudes, et suudaks kogu olukorda võimalikult erapooletult analüüsida.
„Oi, pagan võtaks! Kell…!”
Mõtetega heidelnud Jaanus Vainumäe pilk langes kellale. Mees võpatas, käivitas kiiresti mootori ja sõitis peatusse – buss oleks pidanud juba mõne minuti eest väljuma. Peatuses