„Just! Ma ei tea, võib-olla olete ka mujalt põgenenud, aga just tookord!”
„Sellepärast, et ma ei soovinud seda, mida teie kavatsesite! Oligi kogu põhjus,” sai naine tasakaalu tagasi. Selle mehega ei tahtnud ta siis ega taha ka nüüd tegemist teha, põgenemine oli olnud õige otsus. Ja enam poleks ju põhjustki niisuguseid kontakte otsida!
„Nii…? Miks te siis üldse minuga hotelli ja voodisse tulite? Kas tahtsite magada? Uni hakkas vaevama, sellepärast?” muutus mees ootamatult teravaks. Nähtavasti meenus talle, kui altveetuna oli ta end tundnud.
„Ei, ma arvasin, et tahate minuga lihtsalt inimlikult juttu ajada…”
„Võõra mehega ei minda voodisse ainult juttu ajama. Aga olgu, mis sest enam…” Argo Lausberg püüdis olla õpetlikult üleolev, aga siis tuli talle midagi meelde. „Mul on veel üks küsimus. Jaanus Vainumäe on teie tuttav, kas te teate, miks ta Soomest töölt ära läks? Võib-olla rääkis teile?”
„Jaanus läks Soomest ära? Ma pole sellest kuulnudki!” See oli sõnum, mida Loone ei saanud lihtviisil omaks võtta, see vajas järelemõtlemist. „Läks ta siis Eestisse tagasi või?”
„Nii mulle räägiti… Aga kui teie ka rohkem ei tea, mis siis ikka! Igaühel on vabadus minna ja teha, mida õigeks peab, eks ole? Ja teie ärge teistega niimoodi käituge nagu siis minuga, võite lõplikult kuivale jääda. Head aega!” Argo Lausberg pidas kohtumise lõppenuks, pöördus ja kiirustas minema.
Loone tundis end sellest kohtumisest ja veel enam uudise teadasaamisest veidi uimasena. Ta kõndis sinnasamasse kaubamaja kohvikusse, tellis tassi kohvi ja jäi laua taga mõtisklema – saadud sõnum vajas põhjalikku läbimõtlemist.
Esiteks, Jaanus on oma teed läinud. Seega pole temal enam põhjust Helsingist kuskile mujale kolida ning teist eluja töökohta otsida. Polegi vajadust põgeneda, nagu toosama Argo üht rumalat seiklust meelde tuletas. See on kahtlemata hea teadmine, sest palju tarbetut sagimist ja sekeldusi jääb lihtsalt ära. Aga Jaanuse minekust oli ka omamoodi kahju, sest kuskil hingepõhjas hingitses lootus, et mees kunagi veel helistab, kõigest nende vahel toimunust hoolimata. Loone ei püüdnudki endale salata, et Jaanuse vastu tekkinud tunded olid tema fantaasiaid äratanud; sedamaid kasvasid neile omapead ka juured ja võrsed ning nad hakkasid temas eluõigust nõudma. Oma kunagises abielus meeleheiteni pettunud naine oli Jaanust tundma õppides kogenud, et maailmas on ka väärikaid mehi, ning teda õnnestas teadmine, et just sellest mehest saab tema tulevase lapse isa… See tundus Loonele nii õnne kui ka õnnetusena, sest pärast Jaanuse lahkumist oli lootus teda päriselt endale saada täielikult kustunud. Nüüd jäi talle vaid lõplik teadmine, et enam nad ei kohtu. Ja laps, kes tema sees iga päevaga kasvab, jääbki vaid selle ihaldatud mehe kingituseks… Jaanust ta endale ei saa, aga temalt saadud laps jääb!
Taavi sündis ja Loone pühendus täielikult pojale. Ning siis, kui pisipõnn esimesi sõnu hääldama hakkas, muutus järjest tähtsamaks ka seni veel kaugesse tulevikku kuulunud küsimus: kelleks ma tema kasvatan, eestlaseks või soomlaseks? Siin hakatakse temaga juba lasteaias rääkima soome keelt ja kui poiss kord kooli läheb, toimub kogu õppetöö samuti soome keeles… Sellega ongi kogu asi iseenesest paika pandud: kasvab Soomes ja temast saab soomlane, milleks siin veel kahelda?
Paraku on alalhoidlik inimene juba loodud siia maailma sellisena, et ta püüab tekkinud sundseisule alternatiivi leida ja paratamatustest mööda hiilida. Kõik võimalused on vaja läbi mõelda. Loonele hakkas aina reaalsemaks muutuma Eestisse naasmine. Esiteks oli tal Eestis, oma rahva hulgas säilinud elukoht, kodu. Teiseks oli see kodu Tartus, kus meedikul peaks olema suhteliselt lihtne tööd leida. Kolmandaks on seal tuttavaid, kellega suheldes saaks ennast kindlasti tunda kodusemalt kui siin, Soomes… Ja mis on kogu loos kõige olulisem: Taavi Kuusik kasvaks seal tõeliseks eestlaseks.
Jaanus Vainumäe elab Tallinnas, neid jääb lahutama ligi kakssada kilomeetrit. Kui üks neist elab Tartus ja teine Tallinnas, on võimalus juhuslikult kohtuda kaduvväike. Pealegi muutub vananedes inimeste välimus, kümne aasta pärast ei pruugi nad Jaanusega teineteist isegi ära tunda, kui peaksid juhtumisi vastamisi sattuma!
Lühidalt, Loone ei pidanud üldse reaalseks võimalust, et ta Eestisse naastes siin Jaanus Vainumäed kohata võiks. Aga ometi oli see juhtunud, täiesti juhuslikult ja üsna tühisel põhjusel. Loone auto, mis teda oli need aastad kannatlikult Tartus oodanud, ei tahtnud otsustaval hetkel enam perenaisele kuuletuda; ilmselt olid akus viimased elektrivarud ära lõppenud. Tallinnas elav sõbranna Krista tahtis aga Loonet ja tema poega kindlasti oma sünnipäeval näha ning Loone sõitis Tallinna liinibussiga. Ning tagasi Tartusse sõita soovides avastas ehmatusega, et bussijuhiks oli Jaanus Vainumäe. Mees, kellega ta kõige vähem oleks kohtuda tahtnud.
See ootamatu kohtumine lõi Loone mõttemaailma ehmatavalt äkki segi. Naine tundis end peaaegu kurjategijana ning see sundis otsima võimalust ennast välja vabandada, ainuke käepärane väljapääs tunduski olevat vale: Taavi ei ole sinu laps… Aga pärast väljaütlemist hakkas see vale aina enam ja teravamalt Loone hinge kriipima, sest selle kohtumisega oli kaasnenud midagi ootamatut, midagi niisugust, mis muutis naise lausa ahastavalt nõutuks ja pani endalt küsima: kuidas on võimalik, et niisugune põgus kohtumine ammu maha materdatud ja surnuks tunnistatud tunded jälle üles äratab?! Sest pärast seda kiskusid tema mõtted ikka ja jälle tagasi nende tutvumisele Helsingis ning koos veedetud ühistele hetkedele, mil ta oli Jaanuses avastanud mehe, keda ta oleks kogu meessoo hulgast ainsana endale tahtnud.
Miks siis niimoodi ei läinud? Mida ma valesti tegin või hoopis tegemata jätsin? Öeldakse ju, et kui inimene midagi või ilmselt ka siis kedagi väga tahab või ihaldab, siis selle ta ka saab. Tähendab, ma ei olnud küllalt aktiivne ega osanud õigesti võidelda. Taavi ma temalt sain, aga teda ennast mitte. Ja nüüd valetasin, et Taavi polegi tema oma, ning sellega hävitasin ainsa silla, mis meid ühendama oli jäänud… Tõeline tola!
Loone oli tõesti segaduses. Vaid põgusast kohtumisest oli ta jälle sellest mehest lummatud, isegi sõltuvaks muutunud. Maha maetud unistused ärkasid nagu iseenesest ellu ja sundisid teda järjepanu mõtlema, kuidas oleks võimalik Jaanusega jälle lähedaseks saada. Naine püüdis ennast küll manitseda ja rahulikuks sundida, hurjutas ennast, et on elukogenud inimene, pealegi arst, kes oskab elunähtusi ja nende ajendeid mõistuspäraselt hinnata ja põhjendada, aga kõik asjata – sedamaid tulid vastuväited.
Mis tähendab – arst? Ka arst on inimene kõigi oma vajaduste, soovide ja ihaldustega, mitte mingi askeetlik eneseohverdaja, tuli sedamaid kuskilt protestihääl ja lämmatas mõistuse pakutud ettepanekud: jäta need mõtted ja pühendu oma poja kasvatamisele, see on ju sinu ülim eesmärk! Aga ei, Loone ei saanud rahu. Jaanuse tõeliselt mehelik kuju jäi teda kummitama ning ta hakkas pooleldi vastu tahtmist edasist tegevuskava välja mõtlema.
Kindel, et kõigepealt tuleb see vale Jaanusega ära õiendada, saagu mis saab. Tuleb lihtsalt üles tunnistada, et see oli vaid hetkelise hingesegaduse mõjul öeldud. Kõige tähtsam, et ta teaks ja lõplikult uskuma jääks, et Taavi on tema poeg. Sest kunagi ei või teada, mismoodi võib elu pöörata. Juba siis oli Jaanusel oma naisega ütlemist; see teadmine võib nende liitu tasapisi murendama hakata ning kuhu mujale peaks see mees siis minema kui mitte sinna, kus teda ootab oma lihane poeg!
Niiviisi mõeldes muutus Loone härdaks. Silme ees hakkasid kangastuma pildid, kuidas Jaanus tuleb oma poega vaatama, kuidas Taavi sirutab oma käekesi isa poole, kuidas ta Jaanuse põlvele ronib ning kuidas isa teda rõõmsas tujus ja rahulolevana hüpitab. Need Jaanuse käigud nende juurde muutuvad järjest sagedamaks, kuni mees ükskord poolhäbelikult küsib: Loone, ega sul ei ole midagi selle vastu, kui me hakkaksime koos elama? Ja kuidas tema siis kirjeldamatu rahulolutundega tunnistab, et vaid sellest ta ongi unistanud!
See pidi olema pikk ja kannatlik teekond, mis Jaanuse juurde viib. Iga teekond algab esimesest sammust ja Loone Kuusik otsustas selle astuda.
8
Oktoobrikuus oli sügis oma õigused kätte saanud. Jaanuse õhtune reis Tartust Tallinna kulges juba täielikus pimeduses, vastutulevate autode lõputu ja kohati pimestava tuledeketi