„Eks see Loone hakkas sulle kõvasti pinda käima, mis muud… Ju sa mõtlesid, et kõige lihtsam on sealt tema eest jalga lasta.”
„Ah, arva sina, mis tahad,” oli Jaanus selle peale tusaselt ühmanud. Riinal oli tõesti eriline anne olukordi kui mitte just detailides läbi näha, siis nende tuuma tabada. Tõepoolest – see oligi olnud põgenemine, aga rohkem küll iseenda eest, sest Loone oli kindlalt lubanud tema silmapiirilt kaduda. Ning selles, et see naine oma sõna peab, polnud Jaanusel põhjust kahelda.
Aga miks ma siis ikkagi ära tulin ja samamoodi edasi ei töötanud, kui ma temas kindel olen? oli mees endalt küsinud ega osanudki sellele otsesõnu vastata. Midagi oli ikkagi muutunud nii tema enesehinnangus kui maailmanägemises üldse. Jaanus Vainumäe oli end põhimõttekindlaks inimeseks pidanud, niisuguseks, keda ei ole lihtne mõjutada ega tehtud otsustest loobuma sundida. Nüüd pidi ta tunnistama, et niiviisi võib mõelda vaid tinglikult, senikaua kuni ei satuta mingisse ettearvamatusse olukorda. Inimesed ei ole terasest valatud ja ammugi mitte tundetud, igaühel on oma iseloom, eelistused ja nõrkused. Ning kõik need on kuigivõrd mõjutatavad, kuigi seda pole kellelgi kerge tunnistada.
Möödus mitu kuud, enne kui Riina ja Jaanuse vastuolud pikkamisi sulasid ja vahekord jälle endiseks muutus. Või peaaegu endiseks – mis tahes vastuolud ei kao jäljetult, vaid talletuvad kuskile mälusoppi ning võivad sealt kõige sobimatumal momendil ja täiesti ootamatult esile karata.
2
Riina Vainumäe pidi endale tahtmatult tunnistama, et riiete keemilises puhastuses tööde vastuvõtjana töötamine oli ta omajagu laisaks muutnud. Algul oli ta võtnud seda vaid ajutise ametina, lohutanud end teadmisega, et peab seal klaaspuuris tegutsema vaid seni, kuni midagi asjalikumat leiab, aga majanduskriisiga kaasnenud tööpuudus jäi ootamatult kauaks kestma. Naine oli algul hoolega ajalehtede kuulutuskülgi jälginud, lootes, et kuskil pakutakse kohta, mis talle rohkem sobib. Samas poleks ta osanudki täpselt öelda, millist tööd ta soovis. Ning sedamööda, kuidas ta riiete puhastamise iseärasuste ja kaubanduskeskuse õhkkonnaga harjus, kadus ka tahtmine otsast alustada ja midagi uut otsida.
Hakka jälle kuskil midagi uut õppima, ise teadmata, milliseid ootamatusi või hoopiski halbu üllatusi võib tundmatu töö pakkuda… Kunagine mööblivabrik, kus ta oli töötanud, oli ammugi tegevuse lõpetanud ja isegi selle hoone kortermajaks ümber ehitatud – jälle üks näide, kuidas kasumijahil ühiskonnas võib kõik imekiiresti muutuda. Ja ega töö mööblivabrikus polnudki midagi niisugust, mis oleks talle rahuldust pakkunud, nii et milleks seda taga igatseda. Šabloonide järgi mööbliriidest tükkide lõikamine ja nende õmblusmasinal kokkuvuristamine – seda enam ei tahakski teha. Niimoodi Riina omaette arutas, püüdmatagi analüüsida, kas nende mõttekäikude taga oli veendumus või paljas püüd praegust mugavat tööd kaubanduskeskuses õigustada. Palgast hoidus naine seejuures targu mõtlemast, sest see oli tal üsna miinimumpalga lähedal, aga justkui vastukaaluks oli Jaanus üsna hästi tasustatava kaugliinide bussijuhi koha saanud. Enne seda Soomest toodud palgaga ei saanud tema praegust sissetulekut küll võrrelda, aga tollaseid pahandusi meenutades teadis Riina kindlalt, et ta ei soovitaks mitte kellelegi meest välismaale tööle saata. Suur raha tähendab alati ka suuri ohvreid, mida sa enamasti ette näha ei oska.
Manivald Kannike polnud oma töökoda keemilise puhastuse kõrvalt mujale kolinud. Milline osa oli temal selles, et Riina endale parema töökoha otsimisest loobus, teadis ainult naine ise, aga ega oleks temagi sellele küsimusele osanud vastata. Manivald jäigi tema jaoks vaid veidrikust heasoovlikuks vanameheks, kes poleks suutnud kärbselegi kurja teha. Nende ühised jäätisesöömised oli Riina küll ammu lõpetanud, kohe kui märkas oma kehavormide silmanähtavat ümardumist ja kaalu järjekindlat kasvamist. Muidugi polnud süü ainult jäätises, kindlasti mängis selles peamist osa tema praegune istuv eluviis. Naisele aga tundus, et jäätisest on lihtsam loobuda kui püüda ennast sundida regulaarselt liigutama. Hakata kasvõi üksikutel pargiteedel jooksmas käima või – hoidku taevas! – tegeleda mõne veelgi hullema tobedusega, näiteks minna jõusaali raskusi tõstma!
„Lõppude lõpuks, kui oled üle neljakümne, siis sobibki täidlasem kehakuju,” võttis Riina säärased mõtete ekslemised end õigustavalt kokku. Alati on võimalus leida niisugune vaatevinkel, mis mõne probleemi pea olematuks taandab, ja kui väga tahetakse, ei olegi nii raske oma tõekspidamistes järeleandmisi teha. Inimesed ja olukorrad ju muutuvad, isegi seadusi kohandatakse, miks siis mitte ellusuhtumist!
Siis aga tuli pauk sealt, kust Riina seda ilmaski ei osanud oodata – Manivald, kes endiselt vahetevahel tema juurde sisse põikas, et mõnda päevaprobleemi arutada, jäi kord teda hoolega silmitsema.
„Näe, jäätist sa enam ei söö, aga muudkui kosud,” ütles mees temale omase lapseliku lihtsameelsusega. Neutraalsel toonil, nagu konstateeriks, et põrandat kattev linoleum on ukse all kulunud. Riinale aga oli niisugune alasti avameelsus liig.
„Mis see sinusse puutub! Ega ma sinu leival ei ela!” käratas naine mõtlematult vastu. Manivald oli tema silmis veidrik, kes normaalse kaaskodaniku staatust kuidagi välja ei kanna, ja Riina arvates tuligi teda vastavalt kohelda.
„Ega ei puutu jah, aga enne olid sa ilusam,” kuulutas mees selle peale ikka samal vankumatul toonil. Riina pahameel hakkas sedamaid üle ääre ajama, naine tundis, et teda on rängalt solvatud. Ega ilmaasjata väideta, et tõde on valus kuulda!
„Mine minema! Mis sa siin ühtelugu tolgendad!” tuli naiselt veelgi tigedamalt. Aga Manivald polnudki papist poiss, kes kõik ütlemised vastu hakkamata välja kannatab. Ta heitis korraks pilgu selja taha, nagu tahtes igaks juhuks veenduda põgenemistee olemasolus, pani siis käed risti rinnale ja teatas sama neutraalsel toonil kui ennegi:
„Jaa… Sa oled lihtsalt paksuks ja tigedaks läinud!” Mees noogutas veel korraks, nagu tahtes öeldut kinnitada, pöördus ja läks.
Riina oli keeletu. Kui Manivaldi esimese konstateeringu võis lihtsalt mehe kasvatamatuse ja lihtsameelsuse arvele kanda, siis too viimane oli juba lausa sihilik solvamine. Selge märguanne, et tal pole oma naabrinnast sooja ega külma. Ometi oli Riina hingepõhjas arvanud, et kui mitte muud, siis mingit austust või… rumal küll välja öelda, imetlust Manivald tema vastu ikka tunneb… Aga näe – mitte tühjagi!
Riina astus seinal rippuva peegli ette ja püüdis oma profiili silmitseda, aga klaasipind oli liiga väike ja kitsas, et ennast üleni näha. Ometi piisas selleski nähtust, et tõesti veenduda – ükskõik kui sirgelt ta seista ka ei püüdnud, ikkagi oli keha kõige kaugemale ettepoole ulatuv osa naba ümbrus. Mitte rinnad, nagu parajalt vormikal naisinimesel peaks olema.
„Jama küll… Peab uue rinnahoidja ostma!” otsustas ta, kuigi teadis väga hästi, et probleem on milleski muus. Äsjane tüli Manivaldiga kripeldas hingel, segamini solvumise ja teadmisega, et senise hea sõbraga on vahekord rikutud.
„Manivaldil on lapsesuu, ütleb kõik välja, mis näeb, niisuguse peale ei tohi pahandada…” püüdis naine ennast tagantjärele noomida, aga enesetunnet see ei parandanud. Sest peegel oli öelnud sedasama, küll sõnadeta, aga selle eest juba täiesti objektiivselt. Manivaldiga võis riidu minna, isegi selle läikiva klaaspinna siin seinal kildudeks lüüa, aga mis see muudaks? Ega sõnumitooja ei ole süüdi, et sõnum ei meeldi!
„Mul on lihtsalt niisugune iseloom, enne ütlen ja siis mõtlen…” ohkas naine kahetsevalt. Aga kohe meenusid mehe viimased sõnad ja need võtsid leppimistahtest suure tüki tagasi.
„Näe, ütles otse välja, et ma olen paks!” püüdis Riina selle peale veel kord oma pahameelt üles kütta, rohkem selleks, et mitte ainult ennast juhtunus süüdlasena tunda, aga süütematerjal oli otsa saanud. Naine heitis jälle ettevaatliku pilgu peegli poole, kuid selle nurga alt paistsid sealt ainult stangele reastatud riided, mitte tema vormist välja läinud keha. See rahustas.
Paraku tuli ebameeldiv meenutus temaga koju kaasa ja kui nad hilisõhtul magamist sättisid, küsis naine trümoopeegli ees seisatades Jaanuselt peaaegu murelikult:
„Ütle,