Kaamos. Erik Tohvri

justkui oleks temas mingi meel äkki ärganud või tegelikkust varjanud eesriie vaimusilma eest kõrvale lükatud. Loone sõnades kõlanud tõde jõudis alles nüüd kogu oma keerukuses kohale ja tekitas mehes hetkeks isegi imeliku rahuldustunde: see Loone laps, see Taavi, on ikkagi minu poeg… Loone andis mulle tagasi selle tunde, tänu millele ma vahepeal korraks isegi uhke olin: olen poja isa! Ja nüüd lõplikult!

      Jaanus köhatas, nagu kurgus oleks midagi häirivat.

      „Loone, püüa aru saada… Ma olen praegu omadega nii segamini, pean selle olukorra läbi mõtlema! Ma nii kahetsen, et…” pomises mees sõnu otsides ja teadmata, mida ta tegelikult kahetsema peaks. Kas seda, mis jõuluööl Helsingis juhtus, või seda, et ta on just praegu oma poja emaga inetult käitunud, ta peaaegu läbi sõimanud ja minema käratanud? Ometi ei olnud Loone temalt midagi röövinud ega varastanud!

      „Ära võta seda nii traagiliselt, ma saan sinust aru,” ütles Loone vaikselt ja selles ütlemises oli jälle tuttavlikku hillitsetust. Nähes, et mees ei kavatse või ei oska enam midagi öelda, sai naine julgust ja jätkas ise. „Jah, ma lubasin sinu elust kaduda, selles mõttes olen ma sind petnud, aga ma proovin asja seletada. Mitte kunagi ei oska keegi täpselt ennustada, mis elu toob. Ka mina ei osanud… Ma sain oma Taavi kätte ja olin õnnelik! Algul tahtsin tõesti Soome jääda ja ära Turusse kolida, siis aga kuulsin, et sina oled tagasi Eestisse läinud, mul oli Helsingis hea sisse töötatud töökoht… Võtsin endale kahetoalise korteri ja elasime! Poiss kasvas, temast oli mulle palju rõõmu…”

      „Oota! Milleks sa mulle seda kõike räägid? Mul ei ole sinult mingit aruannet vaja, me olime võõrad ja selleks jääme ka edaspidi,” ütles Jaanus tõrjuval toonil vahele – ta tahtis distantsi säilitada, aga veelgi rohkem iseendale kinnitada, et see tõesti on nii. Mehel tekkis hirmutav sisetunne, justkui tahaks ta naisega ära leppida, ja selle tunde tagamaid polnud võimalik hoomata.

      „Räägin sellepärast, et sa minust ja minu käitumisest aru saaksid! Kannata ära, ma ei hakka pikalt jutustama… Võibolla mäletad, mis ma sulle Helsingis ütlesin? Et sina oma eeskujuga andsid mulle tagasi usu, et maailmas on tõesti korralikke mehi! Mäletad?”

      „Ei tea… Võib olla tõesti, mina ei mäleta,” vassis Jaanus, kuigi need sõnad olid tal selgelt meeles. Isegi see oli meeles, kui meeldivana see Loone avaldus oli tema kõrvus kõlanud. Sest oma kodus jääb niisugune ütlemine meestel enamasti kuulmata.

      „Olgu, see pole tähtis! Aga nüüd sa tead, kuidas asi tegelikult on. Sest võib-olla tuleb sul millalgi tahtmine oma poeg üles otsida.”