„Tere, pojake,” rõõmustas eit. „Aga meile juba saabus appi üks tore noormees oma purjekaga. Kas saatsite meile kaks eskorti? Üks mulle ning teine Edvardi viinataara ja mähkmete järele. Eile ta…” ei jätnud ta ka nüüd võimalust kallile abikaasale meelehärmi valmistada.
„Me ei ole kedagi saatnud,” katkestas saabunu teda järsult, kuid sõbralikult. See oli umbes 40-aastane vuntsidega, tugevate, kuid meeldivate näojoontega mees, kes ilmselt tegeles merepäästega ning viibis palju aega väljas. „Piirivalvelaevadel on praegu kõigil käed-jalad tööd täis ja hädavaevu saime loa kopteri teile järele saata. Meil ei ole aega – peame väga kiiresti tegutsema.” Seejärel jäi ta Aket vaatama. „Miks te ei öelnud, et teid kolm on?”
„See väga kena ja viisakas noormees tuli ning pakkus enda abi ja lubas meid kaldale viia. Saime juba kogu oma toidu- ja riidekraami paadi peale panna. Isegi Edvard…”
„Noormees,” pöördus päästja Ake poole. Ilmselt teadis ta, millal tuleb Elvi jutt katkestada, et see liialt uitama ei läheks. „Ei ole eriti vastutustundlik sellise ilmateatega merele seiklema minna. On väga vapper, et aitate neid vanainimesi, kuid praeguse seisuga tegite meile karuteene,” ütles ta juba tõsisemalt. „Torm ei ole aeg lõbusõitudeks!”
Ake enesekindlus vajus saapasäärde ning kogeledes püüdis ta selgitada oma tegelikku olukorda: „Ma ei plaaninud kuskile sõitma minna. Ma isegi ei oska purjetada. Keegi päästis ilmselt köied lahti ning nii sattusin merele. Ma näen, et maa ei ole kaugel, näidake ainult mulle kätte, kuskohas sadam on, ning sõidan mootoriga sinna.”Tõusev tuul ja uuesti läheneva kopteri müra pani ta kiledalt karjuma. Uhkest noormehest sai ontlik ja ebakindel tolvan. Vähemalt nii tundus see talle endale.
Päästja vangutas pead ja ütles käsutama harjunud toonil: „Ma ei tea, kuhu sadamasse sa kavatsed sõita, poisu, sa ei jõua sinna, sest ma ei kujuta ette, mis selliste sündmustega maal toimub. Praegu on merel väga ohtlik, ja ime, et sa elus oled. Unusta oma paadike. Siia sa ei jää.” Seejärel pööras ta selja ning haaras kätte rinnal oleva raadiosaatja.
„Kolm inimest vajavad päästmist, Elvi ja noormees,” seejärel kõõritas ta tukkuma jäänud Edvardi poole: „Edvard on kustunud, talle saada kanderaam. Elvi on esimene, läheb standardrakmetega.”
Päästja liikus enesekindlalt memme poole: „Me peame teid kiiremas korras kopterisse saama, kuni torm veel päästmist lubab. Sina oled esimene!” Ning haaras enda küljest rakmekomplekti: „Täpselt nagu jõulutormi ajal.”
Elvi, hakates tajuma, et võib kõigist oma asjadest ilma jääda, lasi küll päästjal toimetada, kuid protesteeris: „Aga mu asjad – kogu mu elu on juba jahil, minu pulmakleit, minu mälestused, kogu elu. Me peame need enne ümber laduma.”
„Selleks ei ole aega ja kopteris ei ole kohta. On kallimaid asju kui mälestused, näiteks elu! Me püsime vaevu sellise koormaga elus. Ole valmis!” sõnas ta karmilt. Sulgenud viimase rakmeklambri ja kinnitanud end tädikese külge, püüdis osavalt kinni kopterilt järele lohisenud karabiiniga köie. Järgmisel hetkel olid nad juba õhus.
Ilmselt sai Elvi alles nüüd aru, et teda hakatakse vedama üles kui jahukotti, ja kriiskas terve tee, ise kramplikult päästjasse klammerdudes. Ake tundis ebamugavat adrenaliinisööstu, taibates, et sama saatus ootab ka teda ning et ta peab välja mõtlema, mida jahiga teha. „Äkki öelda, et see varastati ära – et kui sadamasse tagasi tulin, oli see juba kadunud?” Ei, seda ei saaks, sest sadamavaht tundis ta ära, kui ta jahile ööbima läks. Viha haaras teda, kui ta taas irvitavale Antonile mõtles. Kui ta siit pääseb, siis kustutab ta telefonist Antoni numbri ning ei suhtle temaga iialgi. Ake tundis pahameelt ka päästja vastu, kuid hoidis seda vaos, kuna praegune olukord ei soosinud vaidlemist. Ta nägi, kui ohtlikuks oli meri lühikese ajaga muutunud, ning kuigi mõte helikopterisõidust teda väga hirmutas, oli see siiski parem kui loksuda tormisel merel paadis, mida ta juhtida ei osanud.
Kui päästja üksi alla tagasi jõudis, tõstsid nad napsuse vanamehe kanderaamile ning kinnitasid ta korralikult.
„Oleme valmis, tule ringile,” ütles päästja raadiosse. Samal ajal kui kopter neile väga ettevaatlikult lähenes, ütles mees Akele silmi kopterilt pööramata: „Kopter on juba inimesi ja varustust täis, me peame tulema teisele ringile. Meile lastakse kopterilt alla üks puukast, võtame selle koos väga ettevaatlikult vastu. Sina vii see jahti ja kinnita tugevalt põranda külge. Me ei arvestanud veel ühe reisijaga ja ülekoormatuna oleks sellise tuulega lendamine liiga ohtlik. Kas said aru?”
„Ja-jah!”
„Korda, mis ma ütlesin!”
„Puukast jahti, põranda külge kinni,” vastas Ake, olles solvunud päästja üleolevast toonist ja tundes end kaotatud „Emma” ja eelseisva kopterireisi tõttu tõsiselt halvasti. Mees noogutas ja sõitis kanderaamiga üles.
Päästja tuli üksi tagasi ning seejärel lasti kopterilt nii ettevaatlikult kui võimalik alla puust kast. Ake abistas selle vastuvõtmisel. Kuigi ta käis väga tihedasti jõusaalis, ei olnud ta harjunud reaalselt oma jõudu rakendama, mistõttu kast ta käest libises ja nurgaga maha kukkus. Mees lõi teda ärritunult lahtise käega vastu pead ning kuigi Akel läks vihast ja alandusest silme eest mustaks, suutis ta end ka nüüd tagasi hoida. Tusaselt hüppas ta paati ja võttis ilma silmsidet loomata raske kasti vastu ja viis selle voodi alla, penoplastist sisuga mootorikasti kõrvale.
„Lase võimalikult palju kinnitusnööri järele,” ütles mees. „Me ei tea, kui palju vesi tõuseb.”Nähes Ake tujutut ja kurja altkulmupilku, ütles ta leplikult: „Tundub, et on tugev jaht ja elab tormi üle – majasein kaitseb teda. Nagu torm lahtub, tuleme siia tagasi ja siis saad oma isale selle tagasi viia.” Ake ei reageerinud, ta oli pika vihaga. Ta tõmbas rakmed selga ning püüdis end võimalikult eemale hoida päästjast, kes tandemkinnituses teda nagu armastusfilmis embas, otsekui oleks see maailma kõige loomulikum asi.
„Loodan, et Anton ikka keppi ei saanud,” lohutas Ake veel end, enne kui nad õhku tõusid ja esimene laine selle järel üle katuse lõi. Helikopter vajus korra meeste raskusest alla nagu hobune, kelle seljas olev paks ratsanik liiga järsult traavi tasakaalustada üritas, ning vedas siis suure pingutusega neid üles. Kõikumine ajas Akel pea ringi käima ning kopteri ääreni jõudes ei julgenud ta enam alla vaadata. Päästja aitas tal alumisest osast peale ronida, kinnitas ta enne rakmete äravõtmist turvavööga istmele ning sulges siis alumise luugi.
Kopter oli rahvast täis. Igal istekohal istus keegi ning tagaruumist paistis kuhi asju, mis olid üksteise peale heidetud. Inimeste näod olid ükskõiksed ning hirmunud, kuid põrnitsesid teda uudishimulikult. Mootor undas ja vihm trummeldas kopteri alumiiniumist seinte vastu. Kopter rappus väga ebamugavalt ja Ake surus hirmuga käed automaatselt keha ligi ja hoidis istmest kramplikult kinni.
Päästja muigas seda nähes: „Ära muretse, see kopter lendab hullemagi ilmaga. Varsti jõuame maale.”
Aket see ei lohutanud. Ta mõtles tänasele päevale, mis ilmselt oli tema edukas elus esimene ebaõnnestumine: sõbrale tüdruku kaotamine, jahi maha jätmine, mingi vanamehe üleolev õiendamine… Mis veel puuduks! Ake heitis pilgu kopteri ümmargusest aknast välja ning see, mis ta nägi, ehmatas teda korralikult.
KUUS
„Kuhu te ronite?” pöördus kapten ümber, kui trobikond sõduririietes ja seljakottidega tegelasi tema ümber üritas end Jaagu koju sisse suruda. „Sellest saab uus staap, kuid enne peame peremehega ikka kokku leppima. Isiklikud asjad kaasa ning marss-marss välja!”
Ilmselt pikast rännakust muserdatud seltskond jäi pettunult seisma. Pea kõik nad ägasid halvasti pakitud sõjaväeseljakottide all ja kõigil olid läptopikotid üle õla. Ilmselgelt eelistasid nad jahedale kevadilmale sooja maja ega kavatsenudki nii lihtsalt järele anda.
„A-aga mul on köha, võin kevadel väljas ööbides külmetada!” ütles üks pikk kõhn mees. „Siis