„Ma olen tegelikult ka väikest viisi sponsor. Tead, minu ajal õppisid inimesed asju, mida läheb vaja. Näiteks minu vorstivabrikus on hädasti vaja meistreid tootmisliinide peale. Õpid ära, oled mingi aeg liinitööline, mõne aasta pärast saad meistriks ja saad head palka.”Ta tegi pausi ja ohkas: „Aga tänapäeva noored ei taha olla vorstivabrikus meistrid, nad tahavad midagi muud. Nad tahavad kurat teab mida, arvavad, et on nii erilised ja ei oska olla tänulikud. Tööd peab õppima tegema, ükskõik kui ebameeldiv see ei ole. Ükskõik mis tööd. Nemad aga ei viitsi pingutada, nad tahavad kõike saada lihtsa vaevaga. See on nagu läheks poodi, üks dollar taskus, ja tahad kolme dollari eest kaupa. Aga keegi ei ole öelnud, et töö peab meeldiv olema. Siis see ei oleks töö, vaid lõbu, ja kui tööandja seda taipab, siis ei taha ta sulle enam palka maksta.”
Ralph teeskles kerget huvitatust. Ta ei sallinud targutamist ega inimesi, kellele meeldis pikalt rääkida, kuid praegu pidi ta seda taluma.
„Ja siis ma tegelengi siin muude asjade kõrvalt heategevusega,” kordas Fjodor. Seejärel lisas ta kirglikult: „Needsamad tibid tahavad millegipärast kangesti juurat õppida. Mõistust peas ei ole, hinded on halvad. See polegi kõige hullem, kuna kool ei ole niivõrd oluline elus hakkama saamisel. Kuid nad on laisad ja sihitud. Õpivad kuskil erakoolis õigusteadust, sest päris ülikooli niikuinii sisse ei saa. Rahamägesid näevad nad alles siis, kui mõnelt rahabossilt ploomikeste vahele sutsu saavad. See väline sära ei tähenda mitte midagi – kui sind tundma õpitakse ja nähakse, et sa ei oska midagi, siis ollakse topelt pettunud. Sa pead saama inimestele vajalikuks ning tegema seda, mida su potentsiaal väärt on, mitte looma illusiooni, et oled keegi teine ja võimeline millekski muuks. Ei tohi arvata, et oled kõike väärt juba niisama, ilma midagi tegemata. Ning peab oskama leppida, kui rohkemaks jaksu ei ole. Ma ütlen alati noortele, et valige eriala, milles teil on võimalik heaks saada. Olgu selleks või korstnapühkimine! Kuid tehke seda hästi. Tehke seda kuradi hästi ning inimesed hakkavad teid austama, ükskõik kui räpane see töö ei ole.”
„Tõsi, tööd peab austama,” peegeldas Ralph kohusetundlikult tagasi, tundes, kuidas soe ja köhimaajavalt suure alkoholisisaldusega Iiri kohv voolas ta soontes nagu laava. Tal hakkas mõnus. Las Fjodor räägib, mingi iva võib seal isegi olla.
„Sa võid muidugi öelda, ahjaa, aga ma tahan saada selliseks nagu sina. Ma tahan 60-aastasena põrutada oma erajahil kenasid noori juuratudengeid. Tahan, et mul oleksid olemas kõikvõimalikud mänguasjad, mida raha eest saada võib. Aga sa ei tea ühte asja,” viimase lause ütles Fjodor vaikselt sisistades ning ettepoole nõjatudes. Ta keerutas enda ees klaasi alkoholiga ja kissitas salapäraselt silmi. Kostis ainult tüdrukute jutukõminat, kui nad sööki valmistasid.
„Sa ei tea, millist hinda selle eest maksma peab,” kordas ta aeglaselt ja tegi siis pika pausi, samal ajal juues. „Sa võid elus saada kõike, mida sa tahad, kui oled nõus selle eest maksma. Tervisega, perega, sõpradega, auga – ühesõnaga kõigega,” lõpetas ta oma mõtte ning toetas end mugavalt seljatoele.
„Jah, tõsi, inimestel on erinevad ootused elule,” piiksatas Ralph.
Fjodor vaatas teda pikalt kissis silmalaugude vahelt, püüdes justkui kindlaks teha, kas teda ei pilgata, ning jätkas siis: „Ma alustasin nelikümmend viis aastat tagasi sellessamases vorstitehases liinitööliste järelt lihajäänuseid koristades. Pidin ülal pidama ema ja viite õde-venda. Isa oli joodik. Pidin jätma kooli pooleli ning töötasin kuusteist tundi päevas, kaks vahetust järjest, et teenida piisavalt raha söögiks ja üüriks. Nii endale kui ka oma perele. Kujutad sa ette, ma olin siis 13-aastane! Mida teevad tänapäeva 13-aastased? Lorutavad! Käivad võib-olla veidi koolis, teevad kodutööd ära, lähevad koju, looderdavad. Igal tatil on kallis mobiil taskus ning tal ongi tunne, et on seda väärt. Mis inimesed niiviisi meie riigile kasvavad? 16-aastasena sain ma liinitööliseks ja 19-aastasena meistriks. Käisin alguses ka kõrvalt õhtukoolis keskharidust omandamas, kuid loobusin – mis kasu sellest mulle lõppude lõpuks oleks. Mis kasu on kõigest maailma tarkusest, kui sul pole pealehakkamist ega viitsimist tööd teha!? Kui sinu jaoks tähendab normaalne elu ootust, et sinu eest kõik ära tehakse. Ja et ebameeldiv töö on midagi sellist, mida peab tegema keegi teine.”
„Ma tegin ka ükskord üheksa päeva järjest supermarketis Rexi demonst…” ütles Ralph vahele. Fjodor katkestas teda järsult, vaadates seljataha ja küsides, kaugel snäkid on. Ilmselgelt ei huvitanud teda merehädalise arvamus – Ralphi roll oli olla imetlev kuulaja.
„Ühesõnaga, kui sa ei viitsi teha ebamugavaid asju, siis tehakse sinuga ebamugavaid asju. Üks hea vanasõna on, et rumalus peksab oma peremeest. Vaata, tegelikult on nii, et laiskus hoiab peremeest nupuvõttes, põhjendamatult kõrge enesehinnang tõmbab koti pähe ja rumalus kütab talle kotid taha! Hahaaa, vot nii!”Viimase lause ütles Fjodor naerust möirates, puusi üles tõstes ning samal ajal käega vastu põlve lüües. Kui ta pilk tibide poole pöördus, hakkasid nood ka omavahel pingutatult naeru kihistama, kuid Ralph nägi, et naerdakse pigem vanamehe enda kui tema nalja üle.
Just sel hetkel jõudis kohvi ja alkoholi segu ta külmunud neelust lõplikult makku ning asus seal toimetama. Pinge ta lihastest kadus ning Fjodori naerust punast lõusta nähes ei suutnud ta ennast kauem tagasi hoida. Ralph naeris pikalt ja pidurdamatult, ja kui naer hakkas vaibuma, tasus tal ainult korra kapteni poole vaadata, kui viimase grimassid ta uuesti naerma ajasid. „Ta on ikka jumalast lahe vana,” pidi ta tahtmatult tunnistama.
„No nii, vaata, et sul ikka hing sisse jääb,” ütles Fjodor lõpuks käega silmanurgast pisarat pühkides ja naeruilmet näost ära köhides. „Mis su nimi oligi ja millega sa täpselt tegeled?”
„Ralph on mu nimi! Ma tegelen praegu projektidega. Ülikoolis õpin ka vahelduva eduga.”
„Ühesõnaga luuser,” ütles brünett, pöörates pead nii, et ainult Ralph ja naised seda selgelt kuulsid.
Ralph mängis pilguga brüneti ja kapteni vahel, nii et viimane taipas, et sealt midagi krõbedat oli tulnud.
„Mis sa ütlesid talle?” küsis Fjodor. Brünett ei vastanud. „Käituge viisakalt või muidu ei tule õppemaksu maksmisest midagi välja. Lähete kõik sadama massaažisalongidesse Rootsi pensionäridel viie euro eest pauku lahti lööma! Teadke, et te olete siin ainult minu armust ning peate oma staatuse välja teenima. Ilma minuta ei oleks te praegu midagi väärt! Mõne aasta pärast on teil tissid maani, persed laiad taga, kuid olete endiselt sama lollid ja siis pole teid enam kellelgi vaja!”
Selle peale hakkas blond naine nuuksuma ja jooksis taharuumi geelküüneliste sõrmedega silmi pühkides. Brünett lõpetas suupisted üksi ära ning asetas, näol jäine ilme, vaagna lauale. Seejärel eemaldus ta aeglaselt ja majesteetlikult taharuumi.
Ralph tundis naistele kaasa. Ta ei suutnud mõista, mis raha sunnib neid olema sellise munni juures ning kõike seda taluma.
Fjodor võttis vaagnalt mitu viilu mingit vorsti, haukas peale oliive ja päikese käes kuivatatud tomateid ning matsutas mõnuledes. Ta ei pööranud Ralphile enam üldse tähelepanu. Ralphile süüa ei pakutud, kuigi ta uskus, et tema korisev kõht pidi sellest märku andma. Küsida ta ei julgenud, kuid soovis sellest ikkagi märku anda.
„Tahtsin teid tänada, et mu üles korjasite. Olin tõesti hädas.”
„Täna Jumalat, poiss. Nagu ma enne ütlesin, ei viitsi ma tegemist teha lollidega, kes ise endale probleeme tekitanud on ja ootavad, et kogu maailm neid aitaks. Aga peale seda, kui su sleppi võtsime, ei leidnud me enam üldse telefonilevi