„Sa ei saa ilmselt täna maale,”ütles vihmakeebis kapten, kelle suust tuli tugevat alkoholilõhna. Ralph arvas ta hääles kuulvat kahetsust: „Tule sisse ja soojenda ennast. Niiviisi ei oleks sa kaua vastu pidanud.” Kui ta oma väsinud jalgadel trepist alla kajutisse astus, hoidis kapteni käsi tal toetavalt käe alt kinni. Ralph neelas pisaraid ja tundis tohutut heldimust nagu halva ilma kätte jäänud ja koju jõudnud laps. Ta mõistis alles nüüd, kui näljane, nõrk ja külmunud ta on ning kui tõsisest hädast teda tegelikult päästetud oldi. Päästjate tõredast suhtumisest hoolimata.
VIIS
Ake otsis jahi otsast lõpuni läbi, leidmaks midagigi, mis annaks talle ideid, kuidas kiirelt maale pääseda ning onu jaht enne tagasi toimetada, kui too selle kadumist märkab. Ta needis maapõhja, et ei olnud enne rannapeole minekut telefoni korralikult täis laadinud – seega langes ära ka viimane pääsemisvõimalus ehk abi kutsumine. Arglikult mõtles ta korraks ka purjede heiskamisele, kuid heitis selle mõtte kiirelt kõrvale – see, et jaht on terve, võib teda suuremast peapesust päästa, kuid purjedega kohmitsedes võib ta midagi kapitaalselt vussi keerata. Pealegi oli tuul maa poolt ja tal polnud aimugi, mida sel juhul tegema peaks. Pärast karastusjookide ja snäkkide leidmist loobus ta ajutiselt otsingutest ja liikus tagasi tekile.
„Vähemalt ei sure ma nälga,” lohutas Ake end irooniliselt, potsatas ahtris asuvatele istekohtadele ning alustas vastumeelselt rämpstoidu söömist. Sa oled see, mida sa sööd, oli veel üks Ake põhimõtteid, kuid suures hädas käisid ka krõpsud ja limps. Pärast sööki tegi ta süümepiinade leevendamiseks kätekõverdusi.
Mõnus surin lihastes, jätkas Ake paadil tuuseldamist, kuni leidis, mida otsis. Voodi all asjade taga oli penoplastist ääristega puukast, mille sees oli vana paadimootor ning kõrval ka poolik bensiinikanister – onu kartis vargaid ning monteeris mootori paadile ainult sadamast väljasõitmiseks. Rõõmus vile jõudis üle merehädalise huulte ning pääsemislootus tõi ühele suunurgale koguni muretu naeratuse.
Kuigi Ake oli purjetamises võhik, suutis ta siiski hakkama saada paadimootori paigutamisega, kütuse sissevalamisega ja käivitamisega. Üksikust vilest kasvas toimetamise ajal välja veidi katkendlik Colonel Bogey marss. Mootor õrnalt podisemas, seadis Ake sihi kaldal asuva kõrgema torni poole ning võtnud särgi seljast, nautis ilusat ilma.
„Fuck you, Anton,” ütles ta endamisi. Oli juhtunu Antoni või kellegi teise süü, tema,Ake, ei jää kunagi hätta. Kahetsus ja alandlikkus hakkas temast lahkuma ning asendus tema tavalise rahuliku ja rõõmsa enesekindlusega. Nüüd tuleb ainult kiirelt sadamasse jõuda, igaks juhuks paak bensiini täis osta ning seejärel võib päev jätkuda. Päike oli juba päris kõrgel, kuid küll jõuab. Antonile räägib ta, et tegi väikese tiiru merel. Ake surus pöidlad pihku ja lootis, et rivaal saagita jäi. Naeratades kujutas ta ette, kuidas kiimas sõber peale tema lahkumist veel tunde kogu hingest brüneti ees lipitsedes teda kaitsvast sõbrannadekarjast lahti püüdis raputada.
Kuid Ake rõõm lahtus paugupealt, kui ta üht teist stsenaariumit kaaluma hakkas. Aga kui Antonil tõesti õnneks läks? Kui blondid tõepoolest sääred tegid ning ta tüdrukuga rannaliival hullas. Ake kujutas ette, kuidas Anton brünetile salapärasel ja õrnal häälel oma lemmikmüügijuttu räägib, et nad on hingesugulased ja see kohtumine on tema jaoks saatuslik. Paljas mõte lüüasaamisest tõmbas Akel kulmu kortsu ja tekitas rinda raske tunde. Ta mõtles sellele, kuidas järgmine kord Antoniga kohtudes viimane talle värvikalt oma öist seiklust kirjeldab ning süütult küsib: „Miks sa ära läksid?” Ake kartis selliseid kohtumisi, sest ta ei suutnud sellistel hetkedel endaga toime tulla – teeselda ühelt poolt siirast huvi, kuid teiselt poolt püüda iga hinna eest enda pettumust varjata. Aga selleks pidi valmis olema. Akele ei meeldinud need harvad juhud, kui ta kaotas …
Väike mootor vedas jahti edasi teosammul, kuid vedas siiski. Ake oli võtnud sihi kaugemal paistvale tornile, olles kindel, et see on sadama läheduses olev teletorn, kuid mida lähemale ta tuli, seda enam meenutas see majakat. Panustades teletornile oli ta muudest maavõimalustest eemale sõitnud.
„Äkki on see ainult veidi maad sadamast eemal ja sealt pääseb hõlpsasti kaldale,” lootis Ake, märgates, et ei suuda ennast enam petta mõttega, et ta nii lihtsalt pääseb. Ta hoidis kindlalt tüüri majaka suunas ning vaatas aeg-ajalt murelikult kella.
Mida lähemale ta aga majakale jõudis, seda enam hakkas Ake silmi pingutama, et aru saada, millega täpselt tegemist on. Majakas oleks nagu otse merest välja tõusnud, maad ei paistnud. Veelgi enam lähemale jõudes hakkas kõrvalt välja joonistuma mingi vees olev platvorm. Taganttuul andis Ake mootorile kiirust juurde ning platvormi pealt hakkasid paistma mingid kujud. Need olid inimesed, kes kätega ägedalt vehkisid ja tundusid midagi hüüdvat. Tõusev tuul summutas nende hääle. Oleks justkui võinud arvata, et nad on merehädalised, kuid parv, millel nad asusid, ei kõikunud lainetega kaasa.
Peagi oli ta piisavalt lähedal, et eristada inimesi – vanem naine seisis püsti parvel oleva kola vahel ja siblis energiliselt ringi talle viibates. Kompsud, mööbel, kilekotid, vana lamp ja muud asjad, mida Ake silm nii kaugelt ei seletanud. Teine, meheriietes kuju, istus tugitoolis. Aiamööbliga parv? Asi läks aine veidramaks – äkki peaks otsa ümber pöörama, äkki on mingid hullud, tärkas kahtluseuss ta peas. Jaht liikus parvele lähemale ning õige pea kajas ta kõrva memme hääl – see oli appihüüd.
„Need inimesed on hädas ja minust võib saada nende päästja,” mõtles Ake. Loodetavasti aitab see veidi leevendada onu pettumust, kui ta vahele jääb. Suur maa ei paistnud ka enam kaugel olevat, nii et vast veab kütusega välja. Platvormil olijad Ake mõtteid ei kuulnud, kuid ilmselgelt rõõmustas neid tema ilmumine. Energiliselt vehkiva memme kõrval tõusis püsti ka hallis ülikonnas vanamees, kelle kõnnak ei olnud kõige kindlam. Ilmselt napsuga veidi liiale läinud.
„Lähene vastutuult kagu poolt, mitte lõunast, seal on kuur,” hüüdis naine käega paremale viibates. Ake ei suutnud eidekese palvest korralikult aru saada ning pööras lihtsalt jahi paremale, ise paaniliselt meenutada püüdes, kuidas ta onu randumas oli näinud.
„Mis kuur!” hüüdis ta vastu.
„Kuur, kuur! Tule ringiga ja vastutuult!” karjus memm kätega peast kinni hoides, kui miski jahi all raksatas ning nina üles lõi. Ake oli ehmunud, kuid samas tundus, et midagi väga hullu katki ei olnud. Ta seiskas igaks juhuks mootori. Jahi nina oli veel kinni, kui tuul külje ette puhus ning jaht hoopis tagurpidi parvele lähenema hakkas. Nüüd sai Ake aru, mis toimub – ta oleks pidanud parvele lähenema vastutuult, sest praegu puhus tuul teda otse parve poole. Hoidku jumal, kui sellest kokkusaamisest mingi kriim tekib! Ta püüdis kiirelt mootorit käivitada, kuid oli juba hilja. Mootor käivitus samal ajal, kui ta jaht platvormiga põrkus ning kõrvulukustav krigin andis märku, et paadipõhi oli midagi vee alt leidnud. Sündmused arenesid nii kiiresti, et Ake oli kogu see aeg tardunult laeva ahtris mootori juures passinud.
Memmeke hüüdis seda nähes korra issandat appi, kuid asus siis vanamehe parastava naeru saatel tegutsema. Ta haaras kinni juhitavuse kaotanud jahi küljelt ning tõmbas seda kogu jõust platvormi poole. Olles ta enesest mööda saanud, haaras ta laeva ninas olevast köiest ja kinnitas selle parve ääres oleva telliskividest laotud moodustise külge. Tuul liigutas nööri pingule tõmmates paadi eemale, nii et see jäi ohutult vabasse vette kõikuma.
Kõike tardunult pealt vaadanud Ake ärkas lummusest, nähes, et kividest jurakas meenutas tegelikult korstnat, ning parv oli paigal.
„Miks sa vastutuult ei tulnud, ma ju hüüdsin! Nüüd lõhkusid ka meie kuuri ära,” pragas eit.
„Siuke nolk saadeti! Lõhud meie maja ära,” lällas mees taustaks, tuikudes tugitoolist püsti tõustes.
„Jää vait, Edvard!” käratas memm