„Nagu ma juba telefonis rääkisin, meri tõuseb ja …”
„Kas sa, nolk, ei näe, et me kodu ei ole enam! Kes…” käratas vanamees tugitoolist.
„Suu kinni, joodik,” ütles ilmselgelt sündmustest erutunud memm oma mehele ja jätkas teda ühe silmaga ähvardavalt vaadates oma juttu.
„Istusime eile õhtul Edvardiga kodus ja vaatasime telekat, kui järsku hakkas ukse alt vett sisse ajama. Algul mõtlesin, et Edvard ajas lillevaasis olevad gerberad taas ümber. Või pissis jälle püksi,” viimast lauset rõhutades pööras ta pea ähvardavalt Edvardi poole, kes selle peale käega lõi ja taas midagi porises.
„Tahab ise kõva merekaru ja majakavaht olla, aga ilma napsuta ei saa kuidagi ja kui naps sees, siis jälle sulgurlihas ei tööta,” lisati kurjalt.
„Kuule aitab küll, vanamutt,” ütles vanamees ärritunult püsti tõustes.
Memm, saanud ilmselt mehelt rahuldava reaktsiooni, pööras seejärel pilgu taas Ake poole ja pajatas:
„Meil jäi pool majapidamist ja kõik fotoalbumid alla. Suure vihmaga tõusis juba veepiir päris kõrgele, kuid peale vihma jätkas meri millegipärast tõusmist ja pidime hakkama oma asju katusele tõstma. Majakasaart ei ole enam. Algul mõtlesime, et veetõus on ajutine ja ei hakanud suurt paanikat tekitama, kuna Edvard oli oma UFO-kõnedega piirivalve juba paar korda välja kutsunud…”
Edvard, kes oli äsja maha istunud ja ilmselt ei viitsinud reageerida, kraaksatas midagi tugitoolist vastu.
„… et mingid tähed lendavad edasi tagasi ja see tähendab maailmalõppu. Ilmselt jäi pudelit kummutades viinapudeli sildist mingi mustus puhmaskulmude vahel…”
Ake lülitas oma kuulmise välja, lastes eidel juttu edasi rääkida, ning vaatas uskumatul pilgul ringi – meri oli nagu meri ikka, kuid see, mida ta pidas ujuvaks platvormiks või parveks, oli tegelikult kivimaja horisontaalne katus. Taamal olev majakas kerkis otse veest – ukse ülemine äär veel paistis, kuid hoonesse sisse oleks saanud ainult tuukriülikonnas. Mõne üksiku puu latv ulatus vee peale. Ümberringi oli vees näha vanapaari asju – paberid, plastnõud, siin-seal mõni purk –, mida tõusev tuul edasi-tagasi pillutas. Eidekese kõnevulin kestis.
„…nii et suur tänu, et tulite, Edvard ei suudaks niikuinii mehe eest väljas olla. Sellist ujutust ei ole olnud kakskümmend aastat. Siis pidime ühe suure tormiga öö majakas veetma. Tavaliselt on saadetud ikka kaater või kopter, ma ei teadnudki, et piirivalvel on nii toredad purjelaevad. Aga tulite seekord sekundi pealt õigeks ajaks. Tõstame siis aga asjad paati ja loodan, et pärast ujutust enamik neist, mis siia jäävad, on ikka alles. Edvard, aja oma tagumik maast lahti ja aita mind!”
Memm asus usinalt maast oma kompse võtma, ilmse sooviga viia need jahile.
„Vabandust proua, ma ei ole piirivalvest… see on eksitus.”
„Edvard, kuhu sa helistasidki! Kas jälle putukatõrjesse…” pööras tädike pead.
„Te ei saa aru, ma ei ole kusagilt üksusest, olen… paadiga merel eksinud,” lõpetas Ake, olles kindel, et neile vanainimestele võib küll oma oskamatust paljastada. See teadmine ei jõua kunagi Antoni kõrvu.
„Oh sa vaeseke, mis siis juhtus? Mitu päeva sa merel oled olnud? Meil jäi viis aastat tagasi üks ümber maailma purjetanud jaapanlaste pensionäripaar nädalaks tormivangi. Tegime portsjonid väiksemaks ning pidasime ilusti järgmise poepaadini vastu. Kas sa söönud oled?” muretses tegus eideke, hakates ühest kompsust toiduaineid välja otsima. Ake teadis, et peab kiiresti sekkuma, kuna tundus, et vanainimesed olid ülimalt heitliku tähelepanuga. Ilmselt oli tegemist majakavahi ja tema abikaasaga, kes elasid aastaringselt saarel.
„Ei-ei, söögiga on mul korras,” püüdis ta eidekest edutult rahustada, kui too tema ette keedistemäe ladus ning neid ükshaaval hakkas lahti koukima. Ake needis end, et oli viinud jutu teemale, mis puudutas toitu. Vanainimestel on söögiga eriline side ning nende peatamiseks on vaja mingit suuremat jõudu, teadis ta omast käest. Ta ei oleks elu sees suutnud ühekorraga ära süüa poolt kilo kabatšokke, marineeritud kõrvitsat ning kurke, aga ei tahtnud memme solvata. Samuti oli tal kiire kaldale jõudmisega – aega ei olnud kaotada.
„Tulin teid päästma. Enne viime asjad paati ära,” ütles Ake enesekindlalt, võttis mõned kompsud ja hakkas neid jahti ümber tõstma. Sääraseid hüpliku mõttelaadiga inimesi tuli ise kindlakäeliselt suunata ning sellise rolli võtmine ei olnud Akele mingi probleem. Samuti pidi ta tunnistama, et niivõrd kõrge veetaseme nägemine tegi tal seest kõhedaks, seda enam, et meri kiskus aina tormisemaks ning oli aja küsimus, millal mõni suurem laine paiskub üle katuse.
„Aaa, aga söök…” protesteeris eideke järjekordse kompsu lahtipakkimist katkestades.
„Enne töö ja pärast lõbu, näe, vesi tõuseb kiiresti. Tõstame kähku asjad ümber ja siis vaatame,” aitas Ake eidel purgid tagasi kotti saada. Vanamemm võttis veel purgi kirsstomateid kätte ja vaatas külalisele küsivalt otsa.
„Ma olen muide Ake,” ütles ta kenasti naeratades, et memm lõplikult enda heaks tööle panna. „Tõstame nüüd asjad ära. Võtke kaasa ainult kõige hädavajalikum.”
„Ahah,” leppis eit vastumeelselt ning tutvustas lõpuks ka ennast: „Mina olen Elvi, majakavaht, ja see on mu abikaasa Edvard.”
„Tere-tere, külamees,” ütles Edvard pehmel keelel, ilmselt julgustatuna, et oma nime lahkel toonil öelduna kuulis.
Elvi saatis talle kurja pilgu: „Vaata, kui kena ja viisakas noormees. Sinust pole tassimisel mingit abi – istu rahulikult oma tugitoolis ja palveta, et see peale tormi alles oleks!”
Siis hakkas kolimine. „Mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem asju neile tekib,” mõtles Ake erineva suurusega pampe jahti mahutades. Ta võis ainult aimata, mis nende kompsude sees võis olla: pehmemad sisaldasid ilmselt riideid. Teist sorti kompsud olid kandilised – need olid kas raamatud või fotoalbumid. Kolmandates, mida oli kõige rohkem ja mis olid ka kõige raskemad, oli toidukraam – igasugu hoidised, suitsupekk, jahu, suhkur. Vanematele inimestele ei saanud seda pahaks panna – ilmasõja üle elanud ja nälga tundnud inimesed olid selles suhtes väga paranoilised ning toitu austavad. Las nad siis olla.
Akele ei meeldinud omada liiga palju asju. Tema ideaalis oli õige elupaik tühi kõigest ebavajalikust. See hoidis mõtted selgena ning andis hea aura. Kunagi noorena oli ta ülepeakaela suhtesse sukeldunud ühe vanema hipitüdrukuga, kuid saanud neiul esimest korda külas käies korraliku šoki. Kuidas inimesed saavad elada sellise asjadehunniku keskel, millest enamik tundus olevat otstarbetu praht? Käteta mannekeen, molbert (mida ilmselt kunagi polnud kasutatud), katkine lumelaud, kummipaat, mingid teatrirekvisiidid. Tüdruku enda sõnul tekitasid need temas hubasust. Ake aga tundis ennast sellises keskkonnas justkui võõrkehana, justkui mõni asotsiaal. See keskkond soosis tema meelest kopitamist, enneaegset vananemist. Kui inimene tahab areneda, peab ta suutma lahti lasta ja peab looma keskkonna, mis soosib väljapoole, mitte sissepoole vaatamist. Eriti hirmutas Aket tualetipoti kõrval kõrguv raamatute virn. Seal võiks justkui terve elu veeta. Elu möödalaskmine poti peal istudes!
Ta võttis Elvi käest viimase hoidiseid täis pambu ja oli seda parajasti jahile sättimas, kui kuulis ülalt väikest podinat. Ake tõstis pea ning nägi, et tormipilvede vahelt lendas nende poole suur kopter.
Edvard hakkas lennumasinale lehvitama ning Elvi tõstis käe silmade ette. Ake ronis tagasi maja katusele ning jäi ootama, mis edasi sünnib.
Suur transpordikopter jäi tuult trotsides nende kohale hõljuma, pühkides parvelt viimasegi prahi minema. Kilekotid, paberipakid, riided, kõik, mis jahile panemata jäi, lendas kaugele tormisesse merre, paigale jäid ainult inimkogud ning tugitool, milles istus Edvard. Vanamees pröötsatas parastavalt, kui tuul memme rätiku peast viis, kuid rõõm asendus sujuvalt kirumisega, kui ta enda viinapudel tuule alla võtnuna mööda katust veerema hakkas ja uhkelt merre plartsatas.
Olles mõni minut katuse