Lea jäi hämmastunult sõbrannale otsa vaatama.
„Kuule, see mees on ju tõega peast ogar!”
Tükk aega valitses toas vaikus.
„Mida sa siis nüüd ette võtta kavatsed?” tahtis Lea lõpuks teada. Ent kui Julia talle midagi ei vastanud, jätkas tüdruk: „Ega sa ometi onule sellise väljapressimise peale juba ei lubanud, et Piret võibki teil elama hakata?”
Nüüd lõpuks tõusis ka Julia, ise sügavalt ohates, toolilt püsti ning hakkas oma asju kirjutuslaualt kokku korjama. Pliiatseid ja telefoni käekotti pannes ütles ta: „Muidugi mitte. Kuidas ma oleksingi saanud? Sellised asjad pole ju üldsegi minu otsustada. Nii ma onule ütlesingi. Et kuidas saan mina vanaemamajja kedagi elama lasta tulla või selle ära keelata. Ainuke, kes selle üle otsustada võib, on minu ema. Isa küll ostis aastate eest vanaemamaja Jüri käest meile tagasi, aga maja omanikuks on paberite järgi ju siiski hoopistükkis Hille Krass. Mina isegi olen ju seal majas praeguseks vaata et pooleldi külaline. Või allüürnik.” Viimaseid sõnu kuuldavale tuues pani Julia oma ridiküli klõpsuga kinni.
„Kuhu sa nüüd sedasi lähed?” küsis Lea nähes, et sõbranna, kott käes, toaukse poole minema hakkas. „Aga tee ja võileivad? Ja tänane õhtu?”
„Maale, vanaemakoju,” vastas Julia. „Ma pean ju emale rääkima, mis plaanid onul nüüd tekkinud on. Muidu ta äkki sõidabki veel hommepäev oma perega maale kohale ja nõuab Piretile elamispinda. Varsti on september käes!”
„Aga meil olid ju tänaseks õhtuks hoopis muud plaanid. Pidime suve lõppu ja peatselt algavat uut kooliaastat koos kursaõdedega välja tähistama minema. Kristel ja Kaire on ka Tartus tagasi ja…” Lea jäi poole lause pealt vait.
Tema ja Julia sõprus oli kestnud juba nii pikki aastaid, et Julia iga väiksemgi näoilme talle ammugi teada ning tuttav oli. Ja praegu nägi Lea sõbranna näost peegeldumas sellist enesekindlust ning otsustavust, et teda ümber veenma hakata polnuks mingisugust mõtet. Tegelikult oli Lea Julia enesekindlust alati nii imetlenud kui ka kadestanud. Talle endale tundus alatasa, et tema ise ei suuda mitte kuidagi nii konkreetne ja lõpuni kindel olla. Isegi kui ta esialgu midagi otsustanud oli, hakkasid teda mõne aja pärast igasugused kahtlused ja kõhklused vaevama. Ikka tundus talle, et parem oleks olnud kuidagi teistmoodi teha. Aga Julia – kui tema kord juba midagi otsustanud oli, siis nii ka jäi. Ja punkt.
„Kas sa emale lihtsalt helistada ei võiks? Saaksid talle Jüri kavatsustest ju ka telefoni teel rääkida,” proovis Lea siiski sõbratari veel kord mõjutada. Õhtuste plaanide nurjaminek ja sõbranna lahkumine tegid ta meele kurvaks. Nagunii jõuab ka Alari kohe-kohe Eestisse tagasi ning siis veedab Julia jälle suurema osa oma vabast ajast koos selle ülikoolis kolmandal kursusel keemiat õppiva noormehega.
Mitte et Leal midagi Alari vastu oleks olnud. Otse vastupidi – Lea oli Alariga kohe algusest peale hästi läbi saanud. Ent pärast selle noormehega tutvumist eelmise aasta jõulude paiku ülikooli kohvikus oli Julial jäänud sõbranna jaoks hoopis vähem aega kui varem. Sellest, et Julia Alarisse kõrvuni armunud oli, võis igaüks ja suisa otsekohe aru saada. Lea, Julia ammune südamesõbranna, teadis aga sedagi, et mõlemad noored plaanisid pärast kolmeaastast bakalaureuseõpet magistriõppesse edasi minna ja päriselt koos elama hakata. Kus täpselt, see ainult oligi esialgu veel lahtine. Üheks võimalikuks kohaks olekski olnud oma tuba just sealsamas vanaemamajas, millest Julia ema vanem vend Jüri telefonis rääkinud oli. Imelikul kombel oli seda juba aastasadu kunagisele Pohlade suguvõsale kuulunud maakohta Tartu lähedal Lea teada kogu aeg kas vanaemamajaks või vanaemakoduks nimetatud. Isegi pärast seda, kui Julia emapoolne vanaema Ellen ehk tegelikult viimane seal majas Pohla nime kandnud inimene oli mõne aasta eest siit ilmast lõplikult lahkunud ning ühtki vanaema seisuses naisterahvast praegusel hetkel seal majas enam ei elanudki.
Tegelikult oli Julia juba keskkoolis käies ka Lea vanemate majas Tartu Supilinnas endale päris oma toa saanud. Niimoodi – mitteametlikult ja ilma üürirahata muidugi. Lea ema oli Juliasse alati nagu oma teise tütresse suhtunud. Eriti nendel keskkooliaastatel, kui Julia oma ema Hille veel Soomes elas ja töötas ning Juliat just seesama nüüdseks manalateed läinud vanaema Ellen kasvatanud oli. Lea vanemad elasid ise avara eramaja alumisel korrusel ning tüdrukud said vabalt teisel korrusel olla ja toimetada. Kuna Lea oli oma vanematele ainuke laps, polnud neil tema maalt pärit, korraliku ja hästi õppiva sõbranna vastu kõige vähematki. Hoopis vastupidi. Mõnikord koos õhtulauas istudes tegi Lea isa isegi nalja, et mis neist vanuritest siis saab, kui lapsed ühel heal päeval pesast välja lendavad ning oma elu elama hakkavad. Nende „laste” all mõtles ta muidugi eelkõige just oma lihast tütart Lead, aga natuke ikka Juliat ka.
Juba kevadest saadik oli ka Alari Oa tänaval nagu oma inimene olnud. Julia toast oli märkamatult saanud Alari ja Julia tuba ning oma paar-kolm ööd nädalas olid need kaks ikka Lea juures ööbinud. Mõnel õhtul nädalas pidi Julia muidugi ka Elvasse oma teise, isapoolse vanaema Mare juurde sõitma, et sealseid majapidamistöid teha aidata ning vanainimesele oma seltsi pakkuda, ning jäi siis tavaliselt ööseks sinna. Tegelikult oligi just see Elva aedlinnas asuv maja juba mitu aastat tagasi Juliale pärandatud. Sedasi oli otsustanud Julia isa Ervin, Mare ainuke laps. Vahel harva läks ka Alari Juliaga Elvasse kaasa, kuid enamjaolt jäi noormees neil kordadel hoopis Tartusse ning ööbis oma ühiselamutoas. Julia jutu järgi vanaema Marele Alari millegipärast eriti ei meeldinud ja ilmselt, niipalju kui Lea asjast aru sai, oli niisugune tunne neil lausa vastastikune.
Ning nädalavahetustel sõitsid Julia ja Alari tihtipeale hoopis maale, Julia ema, isa ja väikevenna juurde vanaemakoju. Pireti sinna elama asumine oleks Juliale tähendanud aga seda, et temal ja Alaril seal majas omaette tuba enam olnud ei olekski, olgugi et onu väitis enda heale mälule tuginedes majas küll ja veel vaba ruumi olevat.
„Ma ei taha emale selliseid asju telefoni teel rääkima hakata,” vastas Julia lõpuks sõbrannale. Ent veel enne, kui tüdruk toauksest välja läks, pöördus ta tagasi Lea juurde ning põimis käed ümber sõbranna kaela.
„Ära ole mulle pahane,” palus Julia, ise samal ajal Lead kõvasti kallistades. „Oleks ükskõik kelle teisega tegemist olnud, ma naeraksin sellise rumala jutu ja ähvarduste peale. Aga onu Jürist võib kõike oodata. Parem karta kui kahetseda. Ise sa ju ka ütlesid, et ta pole täie mõistuse juures. Ma pean kohe täna emaga silmast silma kohtuma ning talle kõik onult kuuldu edasi rääkima. Eks ema siis ise otsustagu, mis ta teeb või oma vennale ütleb ning kas ja keda ta vanaemakoju elama võtab või ei.”
Lea, pahameel juba ununenud, kallistas Juliat vastu. Ikka veel teineteisel õlgade ümbert kinni hoides vastas tüdruk:
„Ah, mis sa ajad! Muidugi pole ma sulle pahane. Päris hirmus, kui sul selline hull onu on. Ja kursaõdedega välja minna jõuab mõnel teisel õhtul kah.”
Julia läks uuesti toaukse poole, kuid enne uksest väljumist pööras tüdruk ennast veel kord ringi ning lehvitas Leale naeratades:
„Ma helistan sulle õhtul ja ütlen, millal ma tagasi tulema hakkan, eks?”
Lea noogutas nõusoleku märgiks ja lehvitas Juliale vastu. Ning läinud sõbranna oligi. Tüdruk kuulis veel vaid eemalduvaid samme trepil ning seejärel valitses kogu majas täielik vaikus. Hetke paigal seisnud, istus Lea samale toolile, millelt Julia äsja tõusnud oli. Tüdruk, selle asemel et õhtuseks väljaminekuks ennast valmis sättima hakata, avas hoopis interneti ja logis ennast sisse Tartu ülikooli kodulehele. Toksis nõutud kasutajatunnuse ning salasõna ettenähtud kohtadesse ja hakkas uurima, kas uue õppeaasta kursuste kohta ka mingit