Ei kulunud just palju aega, kui nad juba elupuuhekiga piiratud aia taga uudistasid.
See oli vana, kuid hoolega korras hoitud maja, korralikult planeeritud aiamaaga, kuhu köögivilja ja lilli istutada.
Suured laiad aknalauad olid majal ka.
Orhideede jaoks, mida maalida.
Ja suured vanad õunapuud olid õunu nii täis, et lehti polnud nähagi.
Ilus!
Hind oli samuti ilus ja Mari tegi kiire kalkulatsiooni. Laenu tulnuks juurde võtta, et maja ära osta.
Aga kes tollel ajal ei võtnud.
See oli kõige lihtsam asi.
Esimesel õhtul linna sõites ja veel paar kuud hiljemgi räägiti ainult uuest kodust.
Mees oli rohkem elevil kui Mari ise.
Oli veel see aeg, kui nad koos suutsid unistada.
Armastuse aeg.
Mari kuulas meest ja kujutas juba selgelt ette, kuidas nad seal kahekesi elavad ja koos vanaks saavad.
Mari kasvataks kartuleid ja kapsaid, lilledest rääkimata.
Maaliks, niipalju kui süda kutsub.
Mees seaks sisse oma puidutöökoja, oleks enda peremees. Soomes oli ta ju ainult raha pärast.
Neil hetkil uskus ta vist ise ka, et temast saab maamees. Peremehe nägu oli tal juba peas.
Nädalavahetusteks ja suvevaheajaks tuleksid lapsed ja lapselapsed külla. Võib-olla tahaks ka neist mõni maal metsade vahel elada?
Ja kui ilusad jõulud seal härmas kuuskede ja elupuude vahel oleksid! Põlevate küünalde ja romantiliste õhtutega.
Jõuludeks oli majake ostetud ja sisustatud, kuid Mari seisis ikka üksi akna all, vaadates nukralt aiaäärseid tuledesäras kuuski.
Käis üle tee talust kanistritega vett toomas, sest kaev oli kinni külmunud, aga soomlane seal kaugel maa ja mere taga, kes mehele tööd andis, tahtis just uueks aastaks oma elamisse sisse kolida. Viimased pintslitõmbed olid veel jäänud ja just Mari mees oli see, kes pidi need tegema.
Aga Mari veel lootis. Et äkki midagi muutub.
Lootuseks see kõik jäigi.
Sest siis tuli Soomes uus töö, siis veel üks, siis veel.
Mees oli rahul.
Siis tuli kevad, teine, kolmas − ja siis tuli võõrdumine.
„See pole mees, kes naise niimoodi üksi maatöödega rabelema jätab,“ oli Aili endas kindel.
„No mis tööd mul seal nii väga oli,“ ei olnud Mari nõus.
„Tema maksis ju enda osa rahas kinni, ta oli ju Soomes. Millest me siis laenu oleksime maksnud?“
Tema arust ei olnud õiglane kõiges ainult meest süüdistada.
Isegi nüüd veel.
Tollel ajal oli tal tunne, et mees on kogu oma elu talle ära andnud, aidates tal oma unistust ellu viia.
Paraku, ise sinna kuulumata.
Järjest kaugenedes.
Tunded olid muutunud, aga mõtted mitte.
Või oli see hoopis vastupidi?
Aili ägestus.
„No kuule, jäta. Ja mis tal sulle peale raha pakkuda oli? Mida ta sulle üldse raatsis anda peale raha?! Aega või armastust või turvatunnet? Seksi? Seleta siis, ma ei saa aru! Te ei elanud ju üldse koos!“ tuletas Aili meelde.
„Mitu päeva ta sinuga seal oli? Ma mäletan küll seda aega. Sada? Isegi kümme oleks vähe öelda. Sa ei läinud sinna ju kahekesi elama selleks, et üksi olla! Raha on hea põhjus alati, muidugi. Aga raha pole kunagi see päris põhjus, sa ju tead!“
„Aga mulle meeldis nii! Ma sain üksi maalida ja…“ vaidles Mari vastu ja tundis, et midagi on valesti.
Muidugi ta oleks ihanud midagi muud.
„Jajah, ja viinamarjad on hapud…“ lõi Aili käega.
„Maalisid sa sellepärast, et üksindust täita. See oli psühhoteraapia, mitte kutsumus! Sest sa polnud kunagi kindel, kas su soome ehitaja jõuab laeva pealt rahaga koju või mängib selle kasiinos maha ja tuleb jälle paar päeva hiljem nagu kutsikas, kõrvad lontis!“
Aili armastas asjadest haigelttegevalt otsekoheselt rääkida, aga seekord tundus Marile, et ta oli ikkagi liiga julm.
Mari jaoks ei olnud elu nii must-valge, ta nägi rohkem pooltoone.
Aga ta oli ka rohkem harjutanud.
Elus ja lõuendil.
Et möödasolev ei seguneks olemasolevaga ja ei annaks sellele oma ummikussejooksnud kuju, arvas Aili, et Mari peaks õppima kindlat vahet tegema, kus üks asi lõpeb ja teine algab.
Mari ei arvanud.
Oma arust ta teadis.
Jah, asjad ei olnud läinud nii, nagu ta oleks tahtnud, aga niimoodi must-valgelt oma sassiläinud elu üle otsustada Mari veel ei saanud. Tema vajas praegu aega ja vahemaad, aga lugupidamisest Aili vastu ei hakanud ta vaidlema, laskis teisel mõelda nii, nagu see heaks arvas.
Mõnikord on elus asju, mida ei saa võõraste jaoks sõnadesse panna.
Ükski maa pole parem ega halvem.
Mõni on lihtsalt suurem ja mõni väiksem ja inimesed oma südametes on igal pool sarnased.
Ühel ja samal maal võivad kõrvuti elada palju erinevamad inimesed kui maailma eri paikades erinevate kultuuride lõikes, seda teadis Mari ka.
Mõnede meelest olid ka kõik Eestist väljarändajad reeturitest õnnekütid, kellest ei olnudki võimalik ega vajalik kunagi aru saada. Teised üritasid põgeneda vaesuse ja suutmatuse eest − poole sajandi võrra arenenumasse maailma −, kolmandad otsisid lihtsalt iseennast.
Mari tundis, et ta läheb sinna, kus teda praegu vajatakse.
Kus on kõigile ruumi olla selline, nagu keegi tahab.
Oma kodus tal seda praegu ei olnud.
Kodus oli ta abitu ja iseendagi tunnetele suletud.
Kodus tundis ta hirmu üksijäämise ja hüljatuse ees.
Hirm seob, andestus vabastab.
Milleski oli ta kindlasti ka ise süüdi, aga selleks, et eluga edasi minna, pidi ta oma südames neile mõlemale andestama.
Endale ja mehele.
Teise süüdistamine millegipärast ainult suurendas süütunnet temas endas.
See ei olnud hea tunne.
See röövis jõu, mis oli mõeldud elamiseks.
Temast ei teadnud keegi tegelikult midagi, see üks võidetud või ka kaotatud vaidlus Ailiga poleks seda muutnud. Ta ei kavatsenud ennast kunagi kellelegi päriselt iseendana näidata.
Oli ta siis teistsugune kui teised või lihtsalt asjadest valesti aru saanud, aga elu oli muutnud ta ettevaatlikuks.
Ta ei arvanud, et keegi oli kuri või pahatahtlik, pigem teistsuguse elukogemusega.
Mitte parema, mitte halvemaga.
Teistsugusega.
Las nad siis olla.
Tema uskus iseendasse.
Oli alati uskunud ega häbenenud seda, aga elu olulistel pöördepunktidel oli siiski lihtsam näida kellegi teisena.
Ühena hallist massist.
Keda keegi