Oli, mille üle mõelda.
Need, kes olid piisavalt kaua töötanud, makse maksnud ja paberid korras hoidnud, said hea tahtmise korral ka oma pered seaduslikult kaasa viia. Nüüd seisti hulgakesi täieõiguslike abivajajatena ametiasutuste uste taga, et Soome riigilt kallite korterite ja muu eluks vajaliku jaoks raha küsida.
Majanduslangus oli ukse ees.
Toetused, mis soome pangaarvele laekusid, olid suuremad kui Eesti inimeste palgad.
„Vaatame, helistame,“ nägi Mari mehe reaktsiooni ette, kui ta tegi ettepaneku seekord koos hoopis Inglismaale minna.
Hooldustöö ei lõpe seal kunagi, teadis Mari. Üleriiklikult oli sellel alal puudu 30 000 hooldustöötajat.
Mari oli nüüdseks juba viis aastat suuremate või väiksemate vaheaegade tagant seal käinud ja igatsus tuttavate kohtade ja uute sõprade järele ajas teda ikka ja jälle tagasi. See oli harjumus. Ehk isegi juba eluviis? Raske tööga kaasnes ka palju meeldivat, lõpuks olenes kõik inimestest. Iga minek oli erinev ja kui vaja, oskas Mari ka halvemad asjad enda jaoks ilusaks mõelda, seda oli ta juba esimesel korral õppinud. Siis oli seda kõige rohkem vaja olnud, järgmised korrad läks ta juba nagu teise koju.
Inglismaalt tulles sai pealegi alati jälle kõik vajalik ostetud, millest Eesti palkade juures unistadagi ei julgenud.
Eestis Mari enam tööd ei otsinud.
Las see jääb neile, kes oma kodus rohkem kinni on, mõtles Mari.
Maailm oli suur ja tal oli palju pakkuda, tuli ainult osata vastu võtta.
Aga mehe vastus oli kindel EI, isegi kui ta püüdis seda viisakusest ja suurema pahanduse ärahoidmiseks teisiti sõnastada.
Mees oli solvunud. See oli kaugele näha.
Solvunud kõige ja kõigi peale. Tundus, et isegi Inglismaa peale, et see Mari jaoks alles oli, samal ajal kui Soome tema kui ehitaja jaoks kasutuks osutus.
Mari peale, kes kogu oma vaba aja oli pühendanud orhideedele.
Nende kasvatamisele ja maalimisele.
Nii et ta nende kõrval meest nagu enam ei märganudki.
Temal oli vastu panna ainult kasiino, aga see oli salakaval lõõgastus. Petlik rõõm, mis peaaegu alati lõppes tühjade taskute ja meeletu pohmelliga.
Alaväärsuse ja võimuvajaduse vahel vaeveldes lootis ta oma eitusega panna naise tundma samasugust valusat igatsust, nagu ta ise arvas end tundma hakkavat.
See oleks andnud talle tagasi tema võimu, sest naist ta peatada enam ei suutnud.
Kuidas saab olla talumatu ja valus see, mis tulemata jääb?
Kusagil on igas elus see hetk, millest üleastumisele järgneb eemaldumine.
Üksainus hetk, sest rohkem pole vaja.
Kui mõistus loobub ja süda sellele kuuletub.
Kumbki neist ei kuulanud enam, mis teisel öelda oli.
Mari kuulis ainult kindlat keeldumist ja mees solvunud väikese poisi häält iseendas.
Jaatavat vastust kartis Mari tegelikult isegi rohkem.
3.
Mari mälestuste Soome
Pigem lootis mees ehk, et naine tuleb koos temaga Soome ja aitab seal oma tutvusi kasutades uuesti tööd leida.
Mees oli seal harjunud, tema mujale ei tahtnud.
Aga Mari jaoks oli see minevik. Ta oli seal ju olnud, alguses isegi päris pikalt.
Tema mäletuste Soome.
Ilus steriilne maa, aga Maril oli seal külm.
Soome oli tulnud Mari ellu tegelikult juba kuuekümnendatel, palju varem kui lemmikuks saanud Inglismaa.
Koos lapsepõlves tuppa toodud jõulukuusega.
Samal ajal oli kardinaid hoolega ette veetud ja hämaras toas raadionuppe krutitud.
Küünlavalgel, näod salapärased peas.
Helsingi oli see jaam, kust läbi kõrvukriipiva ragina ebamäärast jõulumuusikat kostus.
Marile kui Nõukogude aja lapsele ei tähendanud need viisid midagi, tema oleks äsjaostetud tillukese ekraaniga televiisorist hoopis Telepoissi ja tädi Ruthi vaadanud, aga eestiaegsete vanemate jaoks oli soome raadios nostalgiat ja endiste aegade pühadust.
Tüdruk ei söandanud nendel raadiokuulamise hetkedel oma tahtmist välja jonnida.
Mari mõtles, et ta ei käinud ju isegi veel koolis, kui juba paljudest asjadest aru sai.
Kõige selgemad olid just need, millest iga päev ei räägitud.
Suurte inimeste juttudes olid Soome, Rootsi ja „vene vankad“.
Need olid lihtsalt sõnad.
Midagi, mida keegi ei olnud kunagi näinud, kuid mis olid olemas.
Soome tähendas jõule, Rootsi ilusaid riideid ja asju, „vene vankade“ pärast olid inimesed kahest eelmisest ilma jäetud.
Igal aastal, saladuslike jõulude ajal kerkis see teema alati jälle üles, kuigi Mari vanemad olid lapse kuuldes ettevaatlikud. Selgus, et maailm ei ole alati ja igal pool ühesugune.
Kusagil olid tõelised jõulud ja soome raadio, mida tegelikult nagu ei olnudki olemas.
Kaunid meloodiad ja tuledesära Eestist ainult linnulennu kaugusel ka tollel kaugel, lapsepõlve jäänud ajal.
Mari lapsepõlv möödus Tartus ja siit oli Soome tõesti mitte kilomeetrite, vaid valgusaastate kaugusel.
Tallinlastel oli Soomega teistsugune suhe, nende jutud vabameelsest televisioonist panid tartlasi esialgu ainult õlgu kehitama: mis seal ikka erilist sai olla.
Kui ei tea, pole olemas.
Algas kooliaeg ja koos sellega tulid uued kaaslased.
Olles ise vaesest perest, pani Mari seda enam tähele, kui kenasti mõned tüdrukud riides olid.
Mõnedel olid isegi sukkpüksid, teised pidid algklassides leppima pihikutega, mille külge käisid sukatripid, ja sukkadega, mis koolipäeva lõpuks alati lonti vajusid.
Riided, mis tähelepanu äratasid, olid ikka mujalt.
Rootsist, Kanadast, Moskvast.
Soomest.
Vikerraadio diktorid hakkasid kuuekümnendatel meeleolumuusika vahele lugema laulude pealkirju vaheldumisi kahes keeles, eesti ja soome.
Mari oli raadiot kuulates iseenda üle lõpmatult uhke, et saab võõrast keelest aru, kuigi käis alles esimeses klassis.
Erinevalt vene keelest, millega uhkustasid suured, teise klassi lapsed, oli soome keel nii kummaliselt tuttav. Midagi oli nagu puudu ja midagi oli ülearu, aga pani Mari mõtlema sellele maale ja nendele inimestele, kes seda keelt räägivad.
Mõned olid seal juba isegi käinud.
Teised unistasid sinna jõudmisest.
Kaheksakümnendatel oli isegi tartlastele, kes Soomet televiisorist iga päev ei näinud, üsna selge, et see maa on päris tõesti olemas.
4.
Soome tööle
Mari jõudis Soome palju aastaid hiljem koos oma maalidega. Ühe väikelinna orhideekasvatajate selts oli kutsunud ta näitust korraldama ja esimesele kutsele järgnesid teised.
Olid üheksakümnendad.
Seda, kuidas soomlased oma keelt,