1.
Jõulukaart
Mari tõmbas postkontori ukse enda järelt kinni ja hingas Gabriellat ratastooliga kodu poole lükates sügavalt sisse värsket karget õhku. Talv oli jõudnud ka väikesesse Inglismaa linnakesse ja seekord üle mitmete aastate tuli see koos lumega.
Roosipõõsad stiilsetes, suve jooksul veidi metsistuda jõudnud aedades olid lume raskuse all lookas ja külmast kangestunud lehtede vahelt õhetas roosakaid härmas õisi.
Jõulukaardi saatmine oli kergendus.
Isekas tegu sealjuures, sest muutis enesetunde paremaks.
Siiamaani ei olnud naine kindel peaaegu mitte milleski, mis tema tulevikku puudutas. Iga päev algas vastu Mari tahtmist möödunud, mitte eesolevale elule mõeldes. Oli ilusaid ja mitte nii ilusaid mälestusi ja vahel enne voodist tõusmist valget lage silmitsedes tekkis depressiivne tunne, et kogu Eestis möödunud elu oli üldse olnud liiga kummaline selleks, et olemas olla.
„Ma sooviksin osta ühte jõulukaarti,“ oli ta postkontori leti taga seisvale india tüdrukule öelnud.
„Kaardid on seal,“ astus tüdruk sõbralikult naeratades Mari poole ja viipas ta endaga kaasa.
Mari jättis ratastoolis Gabriella akna kõrvale Inglismaal nii haruldasi langevaid lumehelbeid vaatama ja läks neiu järel riiulite vahele.
Kes see küll oli, kes kõik need erinevad kaardid välja mõtles?
Kõigile pereliikmetele, sugulusastmete kaupa riiulitele jaotatud. Sõpradele, kallimatele. Endistele ja praegustele.
Igaühes kõik sõnad ja head soovid juba disainerite poolt lauseteks vormitud. Saatjale oli jäetud ainult nime kirjutamise vaev.
Nagu oleks keegi teadnud, mida ta oma mehele soovida võiks.
Nüüd, kui ta seda isegi ei teadnud.
„Kellele te seda saata soovite?“ oli ilus tumedapäine tütarlaps tagasi tulnud. Tema meelest oli valik nii suur, et isegi kõige nõudlikum ostja oleks pidanud rahule jääma. Ta ei saanud kummaliste soovidega naisest aru. Mida ta ootas?
„Ma ei teagi,“ vastas Mari endalegi ootamatult.
Ta ei olnud mehega pool aastat rääkinud.
Kas tal oligi üldse meest?
Lõpuks sai Mari kaardi valimisega hakkama. Läbipaistev, pisut udune klaasjas lint selle ümber kuulutas ingliskeelselt armastust.
„Kauneid jõule ja ilusa uue aasta algust! With all my love.“
Eestikeelsed sõnad olid nende kahe vahel raskestimõistetavad nagunii, mõtles Mari.
Pikemat aega juba.
Mis vahet siis.
Võis ainult tänulik olla, et keegi oli sõnad tema eest valmis trükkinud.
Ise neid õigeid leida oleks nüüd juba raske olnud.
Kaart oli reaalne ja lõplik.
Punase postkasti sügavusest kajas ümbriku kukkudes vastu tervitus ja samal ajal hüvastijätt.
Armastuse koha pealt Mari küll alguses natuke kõhkles, oli ta ise ju see, kes lõpuks ära tuli, kuid siis sai ta aru, et see ei loe.
Tema armastus mehe vastu oli suurem soovist temaga koos olla, otsustas ta.
Teadmine ei olnud kergelt tulnud, selle nimel oli naine valanud palju pisaraid ja asjatult pingutanud. Jooksnud nagu vastu külma kiviseina, mis ei tahtnud kuidagi järele anda.
Aeg-ajalt avanes seinas justkui mingi salapärane värav, mille kaudu ta siiski meheni jõudis, aga mingil hetkel oli mees kummalisel kombel jälle teisel pool tagasi ja Mari üksi kusagil tundmatus kohas, kus ta tegelikult oli lootnud leida turvalist elu ees ootamas.
Kusagil pidi ju olema keegi, keda ta usaldas ja uskus.
Ta oli ometi abielus.
Aga mees oli õppinud tundma tema taluvuse piire ja ei aktsepteerinud teda nendel hetkedel, kui emotsioonid üle pea kasvasid.
Ta ei vajanud midagi liigset, kõik oli niigi kindel ja otsustatud.
Nii materiaalne.
Mees ei näinud või ei tahtnud näha, kui palju tundeid oli mängus, mehe arvates oli nende elu lihtsalt võimuvõitlus ja rahateenimine.
Raha kas jätkus või ei jätkunud.
Tunnetega oli teisiti.
Ülepaisutatud emotsioonid muutsid elu mehe jaoks raskelt talutavaks ja tegid ta närviliseks.
Ja ka neid ühendava värava piirjooned muutusid järjest hägusemaks.
Olematuks.
Järjest valusamalt sai Mari selle vastu põrgates haiget.
Algul pidi selle ülesleidmiseks lihtsalt armastama, hiljem oli see nukker mäng külma seinaga.
Naine pingutas kogu hingest, et selles mängus püsida, vastamisi teise ja iseendaga, ja kuigi ta vahel jõudiski õnnelikult sinna, kuhu ta teel oli, oli võimatu muuta asjaolu, mis võttis mängult kogu võlu.
Keegi ei läinud nooremaks, see oli tõsi.
Mees vajas võimu ja raha, et ennast hästi tunda, aga ta oli kaotanud oskuse seda saavutada, omada ja hoida − ammu enne Mariga kohtumist.
Päris lõpuni ei mõistnud Mari kunagi, mis ja miks meest tegelikult vaevas. Mari mõtles, et kogu nende elu juhtis mingi lapselik kius, mis oli pärit mehe lapsepõlvest ja millest ta polnud veel välja kasvanud.
Tema meelest oleks mees olnud rahul, kui Mari oleks ennast tema varem elamata jäänud elus süüdi tunnistanud, aga seda ei juhtunud.
Siin ei aidanud isegi armastus, mingit tundmatut aastatetagust minevikku Mari enda kanda võtta ei tahtnud. Oleks see siis olnud veel midagi sellist, mis pikkadel pimedatel öödel teineteise kõrval läbi arutatud, kuid nii kinnist inimest nagu Mari mees seda oli, Mari teist ei teadnudki.
Ta oli sellega leppinud, tema jaoks algas nende ühine elu sealt, kus nad kohtusid.
Ehk sealt, kus nad otsustasid kokku jääda.
Abielluda.
Mari arusaamine abielust oli hoida elus neid kahte ühendavat maailma, milles oleks lihtsalt hea olla olemasolevaid võimalusi nautides ja teineteisele toeks olles uusi luues.
Mees unistas endiselt, et abieluga kaasnevad ja avanevad võimalused aitavad teda kauaigatsetud meheliku iseseisvuseni ja kui see ei õnnestunud olemasolevate vahenditega, hakkas ta otsima teid, et jõuda selleni teistkaudu.
Mari vihkas seda manipuleerimist tunnetega ja oskust kasutada ära iga nõrka lüli nende suhtes.
Tegelikult vihkas ta asju, mida mees tegi ja tagajärgi, mis sellega kaasnesid, mitte kunagi teda ennast.
Mehel oli imelik oskus mässida ennast paari hetke jooksul sujuvalt mingisugustesse probleemidesse, millest väljarabelemiseks kulus palju aega ja kangelaslikke pingutusi.
See oli mingi teine elu, millega Maril ei olnud tegemist, aga mehe meelest oli just tema kõige eest vastutav.
Kas mees ei abiellunud temaga just ta emalikkuse pärast, et pikale veninud lapsepõlve veelgi pikendada?
Et olla vastutusvõimetu ja – tundetu väike poiss ja teha asju, mis täismehi õlgu kehitama panevad?
Jah, mõtles Mari, kuidas keegi tunnetab aja kulgemist… Mõne jaoks võib aeg seisma jäädagi.
See kõik korduski nagu lõputu päev, mis iga kord pärast unetut ööd algas uuesti ikka ja jälle samast alguspunktist. Lõputute igati olemasolevate põnevate valikute ja ikka jälle samade üksluiste otsustega.
Palli loopimine ühest käest teise.
Mängimine vastastikku ja iseendaga.
Mõned