Mari mäletas selgelt ainult teravalt ninnasööbinud hooldekodulõhna, kõik muu oli hägune jooksev lint, millel kaadreid parimagi pingutuse korral võimatu järjekorda saada.
Oli ahastust ja lootusetust ja uudishimulikke naeratusi läbisegi ja noorevõitu „hobusesabaga“ psühhiaater, kes külalistele raamatu tõi, kuhu nimed kirja panna.
Noored ja vanad hoolealused tüdinesid, kriiskasid ja karjusid koridorides läbisegi ja ajasid asju oma segastes maailmades.
Vana õppejõud tundis mõne tulijatest isegi veel ära ja valas paar liigutuspisarat, aga haigus tema sees erutus ja liigutas mõtted jälle vanu radu käima. Paar ettevaatlikult küsitud küsimust reetsid, et tema sees on kõik pinged vanaviisi alles.
Rahustite mõju all olles ei hakanud ta tegema midagi ekstreemset, aga ta oli üleni üks suur ootus.
Minge ometi ära. Ma ei tea, mida te tegelikult tahate. Ma pole kedagi tapnud.
See teine, sisemine reaalsus sai temast võitu.
Kui raske võib inimesel olla elada alatises hirmus ja mures asjade pärast, mis tegelikult on parimas korras, ainult et nemad ei saa sellest enam kunagi aru?
Kuigi nad võivad lihtsalt viisakusest ja loomulikust intelligentsist sinuga nõustuda, kui sa neile selgitusi jagad, siis sügaval sisimas ei usalda nad kunagi kedagi.
Või kui usaldavadki, siis unustavad selle järgmisel hetkel.
Siin sai Mari esimest korda aru, mida tähendavad vaimuhaigus ja nõdrameelsus, siin olid nad läbisegi noortes ja vanades kehades. Koos, ühe katuse all elasid puudega lastekodulapsed, kes täisealiseks saades iseseisvaks eluks võimelised ei olnud, ja vanainimesed, kelle kellaseier oli hakanud tagurpidi liikuma.
Erinevad haigused, erinevad põhjused.
Maril läks silmade eest kirjuks.
Ta arvas, et enam hullemaks ei saa minna.
Kursuse kuldsuu Priit, naerulind ja Don Juan ühes isikus, oli avaldanud kustumatut muljet siinses kõrvalises külakolkas hooldusasutust juhtivale psühhiaatrile. Naine oli pärast oma patsiendiga abiellumist ja mehe järgnenud enesetappu vaiksesse maakohta ennast koguma tulnud ja inertsist kauemaks jäänud, kuni lõpuks töösse süvenenult unustas, et elu on ka kusagil mujal, ja sealjuures hoopis teistsugune.
Noori ja elurõõmsaid inimesi nii palju korraga koos nähes tuli temagi elujõud tuha alt välja.
Ta imetles Priidu vaimukusi, naeris laginal ja et nähtavasti endale aega võita ja noormehe tähelepanu äratada, üritas igati nende sealviibimist pikendada.
Ta näitas neile ka teisi tube, tutvustas neid elanikega ja lõpuks, tohutu suure võtmekimbu kõlisedes avas külalistele ka kõige salajasemad uksed.
Kuninganna oma maal.
Nähtud pilt oli kohutav ja arvatavasti kustutas Mari selle alateadlikult oma mälust kohe pärast Tartusse tagasijõudmist, et öösiti mitte õudusunenägusid nägema hakata.
Nüüd, keset Inglismaa hooldekodu seistes ja sama lõhna tundes, tuli see kõik meelde ja tekitas küsimusi.
Kas on võimalik, et siin on samuti varjul midagi sellist, mille olemasolu esmapilgul isegi ei aima, sest seda pole lihtsalt võimalik ette kujutada?
Pimedad keldriruumid lae all paiknevate pisikeste uduste akendega.
Trellitatud kongid, väljaheidetega kaetud põrandad.
Üksikkong agressiivselt röökiva alasti mehe jaoks, kes oli rebinud järjekordses vihahoos ribadeks kõik talle selga pandud rõivaesemed.
Rautatud uksed.
Trellide vahelt sirutuvad käed ning õudustäratavad hääled ja oiged.
Istumistoad, kuhu ringikujuliselt seina äärde asetatud puupinkidele toodi pärast hommikust toitmist istuma liikumisvõimetud, kätetud, jalutud, vesipead − mõned neist Mari õuduseks ainult füüsilise puudega.
Targad kurbusest küllastunud silmad vaheldusid tühjade pilkudega.
Alasti jalutud, käetud reas istumas.
Külm.
Korra või paar päevas tuli sanitar survevoolikuga ja uhtus uriini ja väljaheited põrandal asuvast äravooluavast alla, loputades ühtlasi ka hoolealused üle.
Mari ei julgenud küsida, kui külm või soe see vesi oli.
Õhtu saabudes võtsid tugevad meessanitarid need inimtombud kaenla alla ja kandsid vooditesse.
Kõik nad olid kellegi lapsed.
Vanaks ei elanud sellised kunagi.
Kusagil olid veel elus nende vanemad, kes nendest sünnitusmajas loobusid. Sellised lapsed olid keelatud.
Kas nad aimasid?
Olid nad kunagi midagi sellist oma unedes näinud?
Personalist oli puudus, see oli kõik, mis nad nende heaks teha jõudsid. Või mida targad nõukogulikud ettekirjutused üldse teha lubasid?
Inimesed ei tahtnud siia tööle tulla.
Imal lõhn levis üle terve asutuse, selle levimist rauduksed ja – lukud ei takistanud.
Koju sõideti vaikides.
Mitte keegi peale Priidu ei läinud sinna enam kunagi.
Priit jättis ülikooli pooleli ja tõi noore psühhiaatri tema kuningriigist ära.
Koos hakkasid nad erootikapoodi pidama.
11.
Illusioonide tiivul
„Muide, te hakkate hoolitsema väga rikaste ja kenade inimeste eest,“ seletas inglaste esindaja tööintervjuul.
Mari ettekujutuses inglased seda ka olid. Nagu filmis.
Kõik, eranditult.
Siin ei tundunud midagi valesti olevat.
Briti poissmehed ei olnud veel ennast kui nähtust Baltikumis tutvustanud, et oleks olnud põhjust kõhedust tunda.
„Hakkate korrastama nende soenguid, lakkima nende küüsi − olete ju kindlasti Tallinnas briti turiste näinud ja teate, kuidas nad enda eest hoolitsevad? See pole vanemas eas sugugi teistmoodi,“ rääkis range ja uuriva pilguga neiu, kes oli Eestisse saadetud ülesandega tulla tagasi parima saagiga kõigist end pakkuma tulnutest.
Karja kuulekate ja püüdlike töömesilastega.
„Olete neile toeks ja aitate päevi mööda saata, nad on väga üksildased ja on nõus väga palju maksma, et elu ilusam paistaks…“
Kõik, kes sõelale olid jäänud, püüdsid ennast parimast küljest näidata. Nad arvasid end teadvat, milliseid omadusi üks vanainimeste eest hoolitseja pidi esindama.
See oli ju elementaarne.
Kui vaja, näideldi − malbelt intervjueerijale naeratades ja lausa pisarsilmi üksinduses virelevatele inglise vanuritele kaasa tundes. Inglise keelt teistest paremini valdajad oskasid suurepäraselt kirjeldada, kui pühendunud vanema põlvkonna hooldajad nad on, kandideeriti ju lapsepõlvest pärit unistuste ametikohale, nagu jutu järgi paistis.
Sellised osavõtlikud noored inimesed oleks ka Eesti vanadekodudesse ära kulunud, mõtles Mari kurvalt.
Ainult et palgavahe oli umbes kümnekordne…
Mari mäletas ühte Soomes nähtud telesaadet ajast, kui Soome avas oma tööjõuturu uutele Euroopa Liidu riikidele. Toimus ümarlaua arutelu, kus pateetilis-patriootlikult tõstatati üleskutse muuta riigi hooldussüsteemi ja kehtestada konkreetsed reeglid, et hooldusalased töökohad ei satuks liiga kergelt välismaalaste kätte.
„Mis meie riigist mõtlema hakatakse, kui meie lapsi hoiavad võõrad ja meie vanemate eest hoolitsevad võõrad? Meid hakatakse pidama saamatuks põlvkonnaks, kes ei ole võimeline isegi mitte oma vanemate eest hoolitsemise järjepidevust garanteerima!“ seletas Marile tundmatu Soome