Inimesi on juurde siginenud ja nende uudishimu on süttinud. Jimmy, Wade ja mina hoiame tahapoole.
„Ja nüüd,“ hüüatab Cecil end ümber pöörates. Ta surub sõrme huulile ja pilgutab groteskselt silma – liialdatud žest, mis venitab tal ühe suunurga silmani. Kergitab siis käe kõrgele üles, paludes vaikust. „Ja nüüd – andestust daamid, aga see on ainult härrade kõrvadele – ainult härradele! Kuna meie hulgas on õrnema soo esindajaid, võin ma seda delikaatsusest ainult üks kord öelda. Härrased, kui te kuulute punavereliste ameeriklaste hulka, kui teie soontes voolab mehelik veri, siis seda ei taha te maha magada. Kui te suvatsete järgneda tollele sellile sääl – jah, just sääl, täpselt nii – näete te midagi niivõrd hämmastavat, niivõrd šokeerivat, et ma garanteerin teile.“
Ta vakatab, sulgeb silmad ja tõstab käe, raputades kahetsusega pead. „Aga ei,“ jätkab ta. „Vooruse huvides ja seepärast, et meie hulgas on õrnema soo esindajaid, ei või ma rohkem midagi öelda. Ei või, härrased. Ainult seda – te ei taha sellest ilma jääda! Visake üks veerandsendine tollele sellile sääl ja ta juhatab teid kohale. Täna kulutatud sent ei meenu teile enam kunagi, ja te ei unusta kunagi, mida peagi näha saate. Sellest räägite te veel kogu ülejäänud elu, mehed! Kogu ülejäänud elu.“
Cecil ajab end sirgu ja kohendab ruudulist vesti ja sikutab seda mõlema käega sirgeks. Tema nägu omandab aupakliku ilme ja ta hakkab laiade käeliigutustega vastasoleva sissepääsu suunas vehkima. „Ja daamid, kui te oleksite nii lahked ja suvatseksite siiapoole tulla – meil leidub imesid ja haruldusi, mis on sobilikud ka teie tundlikule meelele. Ehtne härrasmees ei unustaks iialgi daame. Iseäranis selliseid veetlevaid daame nagu teie.“ Ta naeratab ja paneb silmad kinni. Naised rahvahulgas jälgivad närviliselt lahkuvaid mehi.
Algab köievedu. Üks naine haarab ühe mehe käisest käega kinni ja nüpeldab teda teise käega. Mees teeb grimasse, kortsutab kulmu ja tõmbub naise löökide käes kössi. Kui ta viimaks lahti pääseb, sätib ta kuuereväärid korda ja põrnitseb oma mossitama hakanud naist. Mees pöörab ringi, suundudes väärikal sammul veerandsendist üle andma ja keegi rahva hulgas teeb kana kombel häält. Puhkeb naer.
Teised naised, ilmselt hoidudes stseeni korraldamast, vaatavad kahetsustundega, kuidas nende abikaasad lahkuvad ja üksteise järel sappa võtavad. Cecil märkab seda ja tuleb platvormi pealt alla. Ta on kehastunud hoolitsus ja galantne tähelepanu ning meelitab neid õrnalt helgemate teemade juurde.
Ta puudutab vasakut kõrva. Hakkan inimesi märkamatult edasi lükkama. Naised lähenevad Cecilile ja mina tunnen end lambakoerana.
„Kui astuksite siiapoole,“ jätkab Cecil. „Mu daamid, näitan teile midagi, mida te iial varem näinud ei ole. Midagi nii ebatavalist, nii erakordset, et te ei oskaks seda uneski oodata, ja ometi on see midagi, millest te võite tuleval pühapäeval kirikuski kõnelda või vanaisa ja vanaemaga lõunalaua taga. Võtke päälegi oma põngerjad kaasa, see siin on eranditult perekondlik lõbustus. Tulge vaadake hobust, kelle pea on kohal, kus peaks olema saba! Ma ei valeta põrmugi, mu daamid. Elusolend sabaga kohas, kus peaks olema pea. Vaadake seda oma silmadega. Ja kui te sellest oma meesterahvastele räägite, siis ehk kahetsevad nad, et ei jäänud oma veetlevate prouade juurde. Just-just, mu kallid. Just seda nad teevad.“
Olen nüüdseks ümbritsetud inimestest. Kõik mehed on kadunud ja mina liitun vagade kirikuliste ja daamidega, põngerjate ja kõigi ülejäänud mitte-nii-punavereliste ameeriklastega. Hobune, kellel on pea asemel saba, on täpselt selline nagu öeldud – see on hobune, kes on nõnda latrisse pistetud, et tema saba küna kohal tolkneks.
„Jumalapärast!“ hüüatab üks naistest.
„Uskumatu!“ hüüab teine, aga enamasti kostab naeru, milles kõlab kergendustunne, sest kui säärane on hobune, kellel on pea asemel saba, siis kui halb see meeste etendus ikka olla saab.
Väljaspool telki kostab rüselemist.
„Te kuradi neetud litapojad! Teil on sea moodi õigus, et ma oma raha tagasi tahan – mis te mõtlete, et ma maksan veerandpennise, et vahtida paari kuradima sukahoidjat või? Räägite punaverelistest ameeriklastest, noh, siin on teil ühe punaverelisega tegu küll! Andke mu kuradima neetud raha tagasi!“
„Lubage, prouad,“ ütlen ma, surudes end kahe daami vahelt läbi.
„Kuulge, härra! Kuhu te trügite?!“
„Vabandage. Andestust,“ räägin ma ja astun rahva seast välja. Cecil ja punasenäoline mees ajavad juba rusikaid püsti. Mees astub talle ligi, asetab käed talle rinnale ja tõukab teda tagurpidi edasi. Rahvahulk lööb kahte lehte ja Cecil prantsatab vastu triibulist riiet, mis tema platvormi kaunistab. Ring nende ümber tõmbub taas koomale kikivarvul jõllitavate inimestega. Pressin end rahvasummast läbi, jõudes Cecili juurde hetkel, mil mees hoogu võtab, et talle virutada – tema rusikal jääb Cecili lõuast puudu ainult toll, kui mehe käsivarrest kinni haaran ja käe tal selja peale väänan. Asetan teise käe kõrile ja tõmban meest tahapoole. Ta pritsib sülge, kahmab kätega ülespoole ja kriimustab mu käsivart. Tugevdan haaret, kuni mu kõõlused tema hingetoru muljuvad ja pooleldi lohistan, pooleldi talutan ta laadaplatsi kaugemasse serva. Siis tõukan ta maha. Ta jääb kähisedes ja kõrist haarates tolmupilve sisse lebama.
Mõne hetke pärast mööduvad minust kaks ülikonnas meest, tõstavad ta käsipidi üles ja hakkavad köhivat meest linna poole vedama. Nõjatudes tema poole, klopivad nad ta selja puhtaks ja pomisevad julgustavaid sõnu. Ning kohendavad mehe mütsi, mis imekombel oma kohale jäi.
„Hea töö,“ ütleb Wade ja patsutab mulle õlale. „Said kenasti hakkama. Tule nüüd. Nemad hoolitsevad tema eest.“
„Kes nad on?“ pärin, uurides verepiiskadega tikitud pikki kriimustusi oma käsivarrel.
„Lepitajad. Rahustavad ta maha ja tõstavad ta tuju. Nii jääme meie tülinast priiks.“ Ta pöördub rahvahulga poole, plaksutab korra valjusti ja hüüab siis käsi kokku hõõrudes. „Heakene küll, inimesed. Kõik on korras. Siin pole enam midagi vaadata.“
Rahvahulk viivitab lahkumisega. Kui mees ja tema eskortijad viimaks punastest tellistest maja taha kaovad, hakkab seltskond tasapisi hajuma, ent mõned heidavad endiselt lootusrikkaid pilke üle õla, kartusest midagi maha magada.
Jimmy teeb endale viivitava rahva hulgas teed.
„Hei,“ hüüab ta. „Cecil soovib sind näha.“
Ta juhatab mind tagumistesse ruumidesse. Cecil istub klapptooli serval. Jalad tema kedridega kaetud kingades on kogu pikkuses välja sirutatud. Mees punetab ja leemendab näost, tehes endale kavalehega tuult. Vaba käsi kompab taskuid ja sukeldub vestitaskusse. Tõmmanud välja lameda ümmarguse pudeli, prunditab ta oma huuled koomale ning kisub pudelilt korgi. Sülitanud korgi eemale, tõstab ta pudeli huulile. Siis märkab ta mind.
Ta põrnitseb mind hetke, pudel endiselt huulte juures. Ja toetab selle siis oma ümarikule kõhule. Mind vaadeldes trummeldab ta sõrmedega pudeli pihta.
„Sa tulid seal väljas päris kenasti toime,“ ütleb ta lõpuks.
„Tänan, sir.“
„Kus sa seda õppisid?“
„Ei tea. Jalgpallis. Koolis. Maadeldes mõne pulliga, kes oma munasid kaotada ei tahtnud.“
Ta vaatab mind veel hetke, sõrmed endiselt trummeldamas, huuled pruntis.
„Kas Camel on su juba truppi saanud?“
„Mitte ametlikult. Ei, sir.“
Järgneb veel üks pikk paus. Tema silmad ahenevad piludeks. „Sa suud oskad pidada?“
„Just nii, sir.“
Ta võtab pudelist tubli sõõmu ja sulgeb silmad. „Noh, hää küll siis,“ sõnab ta ja noogutab aeglaselt peaga.
On õhtu, ja ajal, mil kondiväänajad tsirkusetelgis rahvahulki vaimustavad, olen mina ühes märksa ahtamas telgis, mis asub territooriumi kaugemas