„Jacob?“
Minule kõige ligemal olevas näos on suu ja see liigutab. Hääl on pelglik, kõhklev. „Oled sa terve?“
Pingutan silmi, suutmata pilku keskendada. Sekundi pärast lähen läbi klassi ja viskan eksamivihiku proktori lauale.
„Juba valmis?“ küsib ta, haarates vihiku järele. Ukse poole suundudes kuulen lehtede lappamist. „Oodake!“ hüüab ta mulle järele. „Te pole veel alustanudki! Te ei tohi minna. Kui te lahkute, ei saa ma teid.“
Uks lõikab läbi tema viimased sõnad. Siseõue läbides vaatan üles dekaan Wilkinsi kabineti poole. Ta seisab aknal ja saadab mind pilguga.
Kõnnin, kuni jõuan linna piirini, siis kaldun kõrvale ja hakkan raudteerööbaste järgi kõndima. Kõnnin, kuni läheb pimedaks ja kuu on kõrgel, ja veel tunde pärast seda. Kõnnin seni, kuni mu jalad valutama hakkavad ja tallad villi hõõrduvad. Ja siis jään pidama, sest olen väsinud, näljane ja ei tea, kus ma olen. Ärkan nagu unenäost ja avastan ennast nüüd siin.
Ainus märk tsivilisatsioonist on raudtee kõrge killustikust valli peal. Ühel pool on mets ja teisel pool väike raiesmik. Kuskil läheduses kuulen vett nirisemas ja suundun sinnapoole, lastes kuuvalgusel end juhtida.
Oja on parimal juhul paari jala laiune. See kulgeb piki puuderivi raiesmiku kaugemas servas ja pöörab siis metsa. Kisun kingad ja sokid jalast ja istun kaldapealsele.
Jalgu jäisesse vette kastes on valu nii suur, et tõmban nad esiti võpatusega välja. Hoian neid visalt üha kauem vees, kuni külm mu villid tuimaks teeb. Nõjatun jalgupidi kivisele põhjale ja lasen veel varvaste vahel keerutada. Viimaks hakkab mul külm ja heidan kaldale pikali, toetades pea vastu lamedat kivi, kuniks mu jalad kuivavad.
Kaugusest kostab koioti ulgumist. See on ühtaegu üksildust ja kodusust sisendav hääl, ja ma ohkan, lastes silmadel sulguda. Kui talle vastab kiljatus ainult mõni tosin jardi minust vasakul, tõusen nagu rabatult istukile.
Kauge koiott huilgab jälle ja sel korral kõlab vastuseks rongi vile. Tõmban sokid ja kingad jalga ja ajan end püsti, vaadates üksisilmi lagendiku serva poole.
Rong on juba lähemal, suundudes mürisedes ja paukudes minu poole: TŠUHH-tšuhh-tšuhh-tšuhh, TŠUHH-tšuhh-tšuhh-tšuhh, TŠUHHtšuhh-tšuhh-tšuhh..
Pühin käed vastu pükse puhtaks ja astun rööbaste poole, jäädes mõne jardi kaugusele pidama. Terav õlilehk lööb mulle sõõrmeisse. Vile kriiskab jälle..
TUUUUUUUUUUUUUUU…
Käänaku tagant paiskub esile massiivne vedur ja tuhiseb minust mööda – nii suur ja nii lähedal, et mulle lööb näkku õhulaine. Veduri kohal kobrutab pöörlev suitsupilv, mis tüseda musta köiena vagunite kohale rippuma jääb. See vaatepilt, müra ja hais on minu jaoks liig. Hämmastusega vaatan, kuidas mööda vuhiseb pooltosinat lamedat veokit, mis sarnanevad kaubavagunitega, kuigi mu silm ei seleta hästi, sest kuu on peitunud pilve taha.
Ärkan lummusest. Rongis on inimesed. Pole põrmugi tähtis, kuhu see sõidab, sest olen valmis sõitma, kuhu iganes, et pääseda eemale koiottidest ja lähemale tsivilisatsioonile, kõhutäiele ja võimalikule tööotsale – võib-olla koguni hangin pileti tagasi Ithacasse, kuigi mul pole sentigi hinge taga ega mingit alust uskuda, et nad mu tagasi võtavad. Ja mis siis, kui võtavadki? Mul pole enam kodu, kuhu pöörduda või praksist, millesse saaksin panustada.
Möödub veel vaguneid, koormatud millegagi, mis sarnaneb telefonipostidega. Vaatan tahapoole, püüdes aru saada, mis järgneb. Korraks ilmub välja kuu ja laotab sinakat valgust kaubavagunitele.
Hakkan rongiga kaasa jooksma. Libastun lahtisel killustikul – mulle tundub, nagu jookseksin liivas ja püüan sellest üle saada, kallutades end ettepoole. Komistan jälle ja vehin kätega, et tasakaalu säilitada, enne kui mõni mu ihuliige rataste ja rööbaste vahele satub.
Võtan end kokku ja lisan uuesti hoogu, otsides vagunite küljes midagi, millest kinni haarata. Mööda sööstab kolm tihedalt lukustatud vagunit. Nende järel tulevad loomavagunid. Uksed on avatud, kuid vastu vaatab rida hobusesabasid. See näib nii kummaline, et pööran sellele tähelepanu, kuigi jooksen liikuva rongi kõrval keset tühja kõnnumaad.
Aeglustan sammu ja lõpuks peatun. Hingetu ja peaaegu lootusetuna pööran pead. Kolm vagunit minust tagapool on avatud uks. Võtan hoogu ja loendan mööduvaid vaguneid.
Üks, kaks, kolm..
Kahman kinni raudkäsipuust ja kargan üles. Esimesena saan peale vasaku jala ja küünarnuki ning seejärel lõua, mis põrutab vastu metalläärist. Liibun kõigi kolmega tihedasti vastu vagunit. Müra on kõrvulukustav ja mu alumine lõualuu põrkab rütmiliselt vastu rauast serva. Tunnen vere või rooste lõhna ja mõtlen, et olen hambad kaotanud, kui äkki taipan, et seisan palju suurema probleemi ees – ripun hukatuslikus asendis ukselävel, parem jalg vaguni all. Parema käega hoian kramplikult kinni käsipuust. Vasaku käega kraabin põrandalaudu nii meeleheitlikult, et puit koorub maha ja koguneb mu küünte alla. Olen minetamas haaret – ma ei saa oma jalgu kuhugi toetada ja vasak päkk libiseb lühikeste jõnksudega ukse poole. Parem jalg on nüüd juba nii kaugel rongi all, et pean seda kaotatuks. Soovides, et see juba juhtuks, pigistan silmad kinni ja surun hambad kokku.
Mõne sekundi pärast taipan, et olen endiselt vigastamata. Teen silmad jälle lahti ja kaalun oma võimalusi. Valikuid on ainult kaks, ja kuna lahtilaskmine ei tähendaks muud kui rongi alla jäämist, loen kolmeni ja tõukan end kogu jõuga ülespoole. Saan vasaku jala üle serva. Kasutades jalga, põlve, lõuga, küünarnukki ja küüsi, sikutan end sisse ja vajun põrandale kokku. Leban hingeldades maas, üleni kurnatud.
Siis tajun nõrka valgust. Kargan küünarnukkidele.
Kotiriidel istub neli meest, kes mängivad petrooleumilambi valgel kaarte. Ühel neist, vanal ja kuivetunud mehel kitsa näo ja habemetüükas lõuaga, on savikruus huulil. Oma üllatuses näib ta selle unustanud olevat. Nüüd võtab ta kruusi huulilt ja pühib käisega suu puhtaks.
„Tskae!“ ütleb ta venitades. „Kes see siis on?“
Kaks meest istuvad täiesti vagusi, põrnitsedes mind lehvikuna üles tõstetud kaartide tagant. Neljas upitab end püsti ja astub minu poole.
See on tiheda musta habemega toores hiiglane. Mehe riided on räpased ja tema mütsi serv näeb välja nagu oleks keegi sellest tüki ära hammustanud. Ajan end üles ja koperdan tahapoole, kuni tunnen, et pole kuhugi taganeda. Heidan pilgu üle õla ja taipan, et olen vastamisi suurte kangarullidega.
Kui uuesti pead pööran, olen mehega silmitsi ja mulle lööb näkku kirbet alkoholilehka. „Siin rongis hulgustele kohta pole, vennas. Võid kohe jälle maha astuda.“
„Pea nüüd hoogu, Blackie,“ ütleb kruusiga vanamees. „Kas kuuled, ära ole sõge!“
„Mis sõge,“ vastab Blackie, kes haarab mu krae järele. Löön ta käe eemale. Ta tõstab teise ja püüan selle kinni. Kondid meie peos puutuvad raginal kokku.
„Tohoo,“ kõkutab vanamees. „Vaata ette, semu. Backiega ei tasu tüli norida.“
„Mulle paistab, et võib-olla norib Blackie minuga tüli,“ hüüan ma vastu, blokeerides järgmist hoopi.
Blackie sööstab äkki ettepoole. Lendan kangarullile pikali, aga vaevalt jõuab mu pea maha puutuda, kui mind juba üles tõmmatakse. Hetke pärast on mu parem käsi selja taha väänatud, labajalad ripuvad avatud uksest välja ja näen puuderida, mis mu silme eest kiiresti mööda tuhiseb.
„Blackie,“ kärgib vanem tüüp. „Blackie! Lase’nd lahti, lase’nd lahti, ütlen ma sulle! Ja jäta ta sisse kah!“
Blackie väänab mu kätt kukla suunas ja tuuseldab mind raevukalt.
„Blackie, ma räägin sulle!“ hüüab vanamees. „Meil pole pahandusi