Telgis on kaksteist rida kokkupandavaid toole, millest viimane kui üks on juba hõivatud. Samakal lastakse vabalt ringi käia, ja igaüks kompab pimesi pudeli järele, soovimata lavalt pilku tõsta.
Naine on raidkujutaoline punapea, ripsmetega, mis on liiga pikad, et olla tõelised, ja ühe ilutäpiga täidlaste huulte kõrval. Tal on pikad jalad, toekad puusad ja rind, mis võtab juhmiks. Ta on nüüd üksnes nöörpüksikute, helkiva läbipaistva salli ning suursuguse rinnahoidja väel, mis vaevu enda sisu varjavad. Naine hööritab õlgu, laskmata end paremat kätt jääval tillukesel orkestril tagant kiirustada.
Ta astub mõne sammu ja liugleb sulgedega ehitud toatuhvlites üle lava. Põriseb väike trumm ja ta peatub, suu teeseldud üllatusest lahti. Visanud pea taha, paljastab ta kõri ja libistab käed alla rinnahoidjate ümber. Siis kallutab ta end ettepoole, pigistades neid seni, kuni ihu tema sõrmede vahelt välja pressima hakkab.
Vaatan külgseinad üle. Mu pilk langeb kinganinadele, mis piiluvad välja telgi serva alt. Lähenen neile, hoidudes telgiriide ligidusse. Kui kingade ette jõuan, võtan hoogu ja löön toruga vastu telki. Väljast kostub vandumist ja kingad kaovad. Kuulatan mõnda aega, kõrv vastu õmblust, ning pöördun tagasi oma postile.
Punapea õõtsub muusika taktis ja hellitab lakitud küünte vahel salli.
Viimasesse on punutud kulda või hõbedat, mis küütleb iga liigutuse juures, kui ta salli üle õlgade edasi-tagasi libistab. Korraga kallutab ta end vöökohast ettepoole, viskab pea taha ja alustab šimmit.
Meeste hulgas tõuseb kära. Paar või kolm seisavad, julgustavalt rusikaid viibutades. Vaatan vilksamisi Cecili poole, kelle vali pilk mul neid silmas pidada käsib.
Naine tõuseb püsti, keerab selja ja astub lava keskele. Libistab salli jalge vahele ja hõõrub end aeglaselt selle vastu. Publikust kerkib oigeid. Ta keerab end meie poole ja jätkab, lükates salli ette ja taha, tõmmates selle nii tihkelt vastu ihu, et toob nähtavale prao häbeme kohal.
„Võta see ära, kullake! Võta kõik eest!“
Mehed on läinud riiakamaks; jalul on enam kui pool seltskonnast. Cecil kutsub mind käega enda poole. Astun tooliridadele lähemale.
Sall langeb põrandale ja naine pöörab uuesti seljaga meie poole. Ta heidab juukseid ette ja taha, lastes neil abaluude pealt alla ripneda, ning sirutab käed kõrgele õhku, tuues nad selja peal kokku, et vabastada rinnahoidja pandlaid. Rahvahulk juubeldab. Ta peatub, vaatab üle õla ja pilgutab silma, lastes paeladel koketselt mööda käsivarsi alla libiseda. Rinnahoidja langeb põrandale ja ta keerab jälle ringi, hoides käsi rindade peal. Meeste poolt kostab pettunud ulgumist.
„Oh, ole nüüd, musike. Näita, mis sul seal on!“
Naine raputab ujedalt mossitades pead.
„Ah jäta juba, ma maksin viiskümmend senti!“
Ta raputab pead, vahtides häbelikult põrandale. Äkki avab ta suu ja silmad ning tõmbab käed ära.
Need majesteetlikud pallid vajuvad alla, tardudes järsku paigale, ja hakkavad siis õrnalt õõtsuma, kuigi naine ei liiguta end üldse.
Kostab, kuidas kogu seltskond sisse hingab – hetk vaikust, enne kui meestelt rõõmsaid kiiduavaldusi sadama hakkab.
„Ossa, tüdruk!“
„Issand, ole armuline!“
„Tuline kurat!“
Ta hellitab ennast, kergitab rindu, sõtkub ja muljub neid, keerutab nibusid näppude vahel. Vaatab himuralt alla meeste peale, libistades keelt mööda ülemist huult.
Algab trummipõrin. Ta haarab kummagi kõvastunud nibu nimetissõrme ja pöidla vahele ja tõmbab üht rinda, kuni selle nibu lae poole osutab. Raskuse ümber paiknedes muudab rind täiesti oma kuju. Siis laseb ta sellel kukkuda – see vajub järsult, peaaegu nagu kivi. Võttes uuesti nibust kinni, hakkab ta teist samamoodi ülespoole upitama. Üha kiiremini kergitab ta vaheldumisi kord ühte, siis teist. Kergitab, laseb kukkuda, kergitab, laseb kukkuda – viimaks, kui trumm lõpetab ja tromboon puhuma hakkab, on tema kätel pea võimatu vahet teha, kogu liha pulseerib ja lainetab nagu üks mass.
Mehed uluvad nagu arust ära ja karjuvad oma heakskiitu.
„Oi, pagan!“
„Oivaline, kullake! Oivaline!“
„Kiitke armulist issandat!“
Jälle hakkab trummipõrin. Ta kummardub vöökohast ja need suurepärased tissid kiiguvad nii raskelt, nii aeglaselt – nad on vähemalt jalapikkused ja allpool ümaramad, justkui peidaks end kummaski greipfruut.
Ta hööritab õlgu; kõigepealt üht, siis teist, ja rinnad keerutavad eri suundades. Hoo kerkides teevad nad üha laiemaid ringe ja venivad üha pikemaks. Ei kulu palju aega, kui nad keskel kuuldava laksuga kokku põrkavad.
Jeesus. Kui telgis nüüdsama mäss puhkeks, jääksin selle suhtes täiesti ükskõikseks. Mu pähe pole jäänud tilkagi verd.
Naine ajab end sirgu ja teeb kniksu. Püsti tõusnud, tõmbab ta rinna näo juurde ja libistab keelega ümber nibu. Siis lürbib seda suus. Seal ta seisab, imedes häbitult oma tissi, ja mehed tema ümber vehivad mütsidega, viibutavad rusikaid ja möirgavad looma kombel. Ta laseb sellel kukkuda, väänab libedat nibu veel viimast korda ja kingib siis meestele ühe õhusuudluse. Õhkõrna salli üles võttes teeb ta silmatorkava kummarduse ning lahkub, vedades salli pea kohal nagu säravat lippu.
„Olgu siis, poisid,“ ütleb Cecil plaksutades ja treppi mööda lavale ronides. „Teeme nüüd meie Barbara auks ühe suure aplausi!“
Mehed hurraatavad, vilistavad ja plaksutavad kõrgele tõstetud käsi.
„Just, kas ta pole eriline. Milline daam. Ja täna on teie õnnepäev, poisid, sest ainult täna õhtul võtab ta vastu piiratud hulgal härrasmehi. See on suur au, kutid. Ta on tõeline pärl, meie Barbara. Tõeline pärl.“
Mehed kogunevad väljapääsu juurde, patsutavad üksteist selja peale ja vahetavad juba muljeid.
„Nägid neid tissikesi?“
„Sa poiss, milline raam! Mida ma kõik ei annaks, et nendega veidike mängida!“
Olen rõõmus, et miski minu sekkumist ei nõua, sest olen ametis oma enesevalitsuse säilitamisega. See on esimene kord, kui ma paljast naist näha sain, ja mulle tundub, et ma ei ole enam kunagi endine.
Neli
Järgmised nelikümmend viis minutit valvan Barbara telki, kus ta oma meeskülalisi lõbustab. Ainult viis meest on nõus vajalikku viit dollarit loovutama, moodustades morni järjekorra. Esimene astub telki ja pärast seitset minutit puhkimist ja ähkimist tuleb ta jälle välja, mässates oma püksiluku kallal. Ta tuigerdab minema ja sisse läheb järgmine.
Kui viimane on lahkunud, ilmub uksele Barbara. Ta on alasti, kandes ainult idamaist siidist hommikumantlit, mida ta pole vaevunud kinni siduma. Tema juuksed on sassis ja huulevärv laiali. Käes hoiab ta põlevat sigaretti.
„Tänaseks kõik, kullake,“ ütleb ta mind minema vehkides. Ta silmad ja hingeõhk on viskised. „Lisakülalisi täna ei võta.“
Lähen tagasi daamide telki, aitan toole kokku panna ja lava lahti võtta, seni kuni Cecil raha üle loeb. Lõpuks olen dollari võrra rikkam ja kange üle terve keha.
Tsirkusetelk on endiselt püsti, helendab nagu tontlik colosseum ja rappub orkestrimuusika käes. Põrnitsen selle poole, kuulan lummatult rahva reaktsioone. Nad naeravad, plaksutavad ja vilistavad. Mõnikord on kuulda, kuidas publik hinge kinni hoiab või puhkeb üksikuid närvilisi karjatusi. Vaatan taskukella;