Täna hommikul olid mul vanemad. Täna sõid nad hommikust.
Kukun põlvili, sealsamas tagumisel verandal, ja ulun peopesadesse nutta.
Koguduse daamid, kellele inspektori abikaasa on minu tulekust teatanud, sööstavad mu juurde umbes tunni aja pärast.
Olen endiselt verandal, nägu surutud vastu põlvi. Kuulen kruusa krudisemist kummide all, autouste prõmmimist ja järgmisel silmapilgul ümbritsevad mind täidlased kehavormid, lillelised tikandid ja kinnastatud käed. Mind pressitakse pehmetele rindadele, mind torgivad kübarad ning jasmiini, lavendli ja roosivee lõhn käib üle pea. Surm on formaalsus ja nad on riietatud parimatesse pühapäevariietesse. Nad patsutavad, poputavad ja eeskätt luksuvad kanade kombel.
Häbilugu, häbilugu. Ja nii kenad inimesed. Raske mõista, milleks sellist tragöödiat vaja oli, seda kindlasti, aga mõnikord on issanda teed äraarvamatud. Nemad hoolitsevad kõige eest. Külalistetuba Jim ja Mabel Neurateri majas juba ootab. Ma ei pea vähimagi pärast muretsema.
Nad võtavad mu sumadani ja lükkavad mind töötava mootoriga auto suunas. Rooli taga istub morni ilmega Jim Neurater ja hoiab roolist kahe käega kinni.
Kaks päeva pärast matuseid kutsutakse mind vanemate päranduse asjus Edmund Hyde Esq. kontorisse. Istun kõval nahktugitoolil mehe enda vastas ja vähehaaval saab mulle selgeks, et pole midagi arutada. Mõtlen esiti, et ta narrib mind. Selgub, et juba peaaegu kaks aastat olid isa tasuks oad ja munad.
„Oad ja munad?“ Mu hääl murdub kahtlusest. „Oad ja munad?“
„Ja kanad. Ja muu kaup.“
„Ma ei mõista.“
„Inimesed tasuvad sellega, mis neil on, poju. Kogukonda tabas raske löök ja teie isa püüdis aidata. Ta ei tahtnud näha loomi kannatamas.“
„Aga.. Ma ei saa aru. Isegi, kui ta leppis, et talle tasutakse, ee.. millega iganes, ei järeldu ju sellest, et kõik kuulub pangale?“
„Nad jäid laenu tasumisega hätta.“
„Neil ei olnud laenu.“
Näib, et see valmistab talle ebamugavust. Ta hoiab sõrmeotsi koos.
„Noo, kahjuks peab ütlema, et oli küll.“
„Võimatu,“ vaidlen vastu. „Nad elasid siin ligi kolmkümmend aastat. Isa pani kõrvale iga teenitud sendi.“
„Panka pole enam.“
Kissitan kahtlevalt silmi. „Ennist te ütlesite, et kõik läheb pangale.“
Ta ohkab sügavalt. „Jutt on teisest pangast. Sellest, kus neile hüpoteegi peale laenu anti, kui eelmine pankrotti läks,“ vastab ta. Ma ei oska öelda, kas ta proovib kannatlik näida ja see ei õnnestu tal sugugi, või püüab ta mind otsesõnu lahkuma sundida.
Peatun, et oma võimalusi kaaluda.
„Mis saab majas leiduvatest asjadest? Praksise asjadest?“
„Kõik läheb pangale.“
„Aga kui ma vastu olen?“
„Kuidas?“
„Mis oleks, kui ma koju pöörduks ja praksise üle võtaks, et makseid jätkata?“
„Nii need asjad ei käi. Need asjad ei kuulu teile, et teil oleks midagi üle võtta.“
Vaatan Edmund Hyde’i, kes kannab kallist ülikonda, istub hinnalise laua taga, taustal nahkköites raamatud. Tagapool kiirgab päike läbi tinaraamides aknaruutude. Äkki hakkab mul vastik – vean kihla, et tema poleks kunagi nõustunud tasuga ubade ja munade kujul.
Kummardun ettepoole ja vaatan talle silma. Tahan, et see oleks ka tema mure.
„Mida ma pean siis tegema?“ pärin aeglaselt.
„Ma ei tea, poju. Sooviksin, et teaksin. Ajad on rasked, see on fakt.“ Ta naaldub toolikorjule, hoides sõrmi endiselt koos. Kallutab siis pead, nagu oleks talle idee pähe turgatanud. „Kujutan ette, et võiksite läände minna,“ pakub ta.
Mulle koidab, et kui ma kohe tema kabinetist välja ei pääse, siis löön teda huupi näkku. Tõusen, panen mütsi pähe ja lahkun.
Kõnniteele astudes taipan midagi muud. Oskan leida vaid ühe põhjuse, miks mu vanematele laenu tarvis võis minna: et tasuda minu koolitamise eest Ivy League’is.
Valu, mida ootamatu selgushetk minus tekitab, on nii tugev, et vajun kummargile ja haaran kõhust kinni.
Mulle ei torka pähe muud, kui kooli tagasi minna – ajutine lahendus, parimal juhul. Peavarju ja kosti eest on tasutud õppeaasta lõpuni, kuid see jõuab kätte kuue päeva pärast.
Mul on vahele jäänud nädalajagu kordusloenguid. Kõik tahavad mind innukalt abistada. Catherine annab mulle oma konspekti ja tema embus laseb aimata, et mu harjumuseks saanud üritusel võiks sedapuhku teistsugune tagajärg olla. Kuid ma tõmbun eemale. Esimest korda teadliku elu jooksul pole mul seksi vastu huvi.
Ma ei saa süüa. Ma ei saa magada. Ja kahtlemata ei oska ma õppida. Põrnitsen veerand tundi ühtainsat tekstilõiku, ent ei suuda sellesse süveneda. Kuidas saaksingi, kui näen sõnade taga, valge paberi peal korduvaid kaadreid vanemate hukkumisest? Kui näen, kuidas nende koorekarva Buick kaitsepiirde purustab ja silla ääre pealt alla kukub, vältimaks kokkupõrget vanahärra McPhersoni punase veoautoga. Vana McPherson, kes tunnistas kohapeal, et ta polnud kindel, kummal pool teed ta sõitma pidi ja arvas, et võis piduri asemel gaasipedaali vajutada. Vana härra McPherson, kes sai legendaarseks sellega, et ilmus lihavõtte jumalateenistusele ilma püksteta.
Proktor sulgeb ukse ja võtab istet. Ta jälgib kella seina peal ja ootab, millal minutiosuti kohale loksub.
„Võite alustada.“
Viiskümmend kaks eksamivihikut pööratakse ümber. Mõned lehitsevad selle läbi. Teised hakkavad kohe kirjutama. Mina ei tee kumbagi.
Nelikümmend minutit hiljem pole ma paberit pliiatsiga puutunudki. Meeleheites vahin vihikut enda ees. Näen diagramme, numbreid, ridu ja tabeleid, ribasid sõnadega ja kirjavahemärke nende lõpus – mõned punktid, mõned küsimärgid – ja ei saa millestki sotti. Viivuks koguni kahtlen, kas tegu on inglise keelega. Katsetan poola keelega, kuid seegi ei mõju. Need võiksid samahästi olla hieroglüüfid.
Üks naine köhatab ja ma võpatan. Mu laubalt potsatab vihiku peale higipiisk. Pühin selle käisega maha ja võtan vihiku näppude vahele.
Võib-olla, kui seda lähemal hoida. Või kaugemal – näen nüüd, et see on inglise keel; õigemini üksikud sõnad on inglise keeles, ent ma ei suuda neid ritta lükkides mis tahes sidusat tervikut luua.
Langeb teinegi higipiisk.
Vaatan ruumis ringi. Catherine kirjutab rutakalt ja ta nägu varjavad helepruunid juuksed. Ta on vasakukäeline ja kuna ta tarvitab pliiatsit, on tema vasak käsivars randmest küünarnukini hõbedase tolmuga koos. Kõrval nõksatab sirgu Edward, heidab paanilise pilgu seinakellale ja tõmbub jälle kössi vihiku kohale. Pööran silmad akna poole.
Läbi lehestiku paistab laiguti taevast – nagu siniroheline mosaiik, mis tuule käes õrnalt väreleb. Puurin sellesse pilgu ja lasen nägemisteravusel hajuda, vaatan teisele poole lehti ja oksi. Mu silme alla satub orav, kes hüppab muretult oksalt oksale, kohev saba püsti.
Lükkan tooli lõikava kriiksuga tahapoole ja tõusen püsti. Mu otsmik leemendab ja sõrmed vabisevad. Minu suunas pöörab viiskümmend kaks nägu.
Neid inimesi peaksin ma ometi tundma ja nädala eest oligi see nii. Teadsin, kus nende vanemad elasid. Teadsin, millega nende isad tegelesid. Teadsin, kas neil oli õdesid-vendi ja kas nad said hästi läbi. Põrgusse, mäletasin isegi neid, kes Suure Krahhi aegu ülikoolist välja