Erinevalt esimesest kohtuistungist, kus Hodorkovski püüdis ilmselgelt vältida kahju tekitamist Jukose töötajatele ja kogu firmale tervikuna, mida loodeti veel päästa, ja kus ta jäi ta oma sõnavõttudes õiguslikule pinnale, väljus ta teises protsessis õiguse raamistikust ja viitas protsessi käigus kahel korral otseselt selle poliitilisele taustale. Ta tegi seda kohe kohtuprotsessi algul ja ka viimases sõnas. Ta alustas oma esinemist teisel protsessil poliitilise avaldusega vaatamata sellele, et prokurör üritas teda igati takistada. Teatades, et ta ei tunnista oma süüd, ütles Hodorkovski nii: „Minu arvamus on, et käesolev protsess on poliitiline ja tingitud korporatiivsetest huvidest. Protsessi põhjuseks on minu vastaste kartus, et ma vabanen pärast karistuse ärakandmist. Protsessi poliitiline motiiv on võimude sallimatus minu opositsioonilise hoiaku suhetes, samuti soov omastada mulle kuuluv Venemaa suurim ja kõige edukam naftat tootev firma Jukos.“
Võim kardab Hodorkovskit ja ei usu, et ta ei hakka pärast vabanemist võimu esindajatele kätte maksma ja ei ürita oma vara tagasi saada – et temast ei saa omalaadset krahv Monte Cristot. Võimud ei suuda teda lihtsalt uskuda, et ta on selle lehekülje oma elus lõpetanud ja tal on tulevikuks täiesti teised plaanid, kuigi Hodorkovski on seda ise mitmeid kordi avalikult kinnitanud. Ma usun Hodorkovskit, kui ta räägib oma uutest plaanidest ning teistsugusest tulevikust, ja ma ei arva, et ta plaanib mingit kättemaksu.
Kuid ma usun ka, et Hodorkovski ei unusta ja ei andesta neid aastaid, mis võõraste tahtel tema elust lihtsalt maha tõmmati.
On ilmne, et selle show režissöörid ülehindasid oma kokkuklopsitud süüdistust ja alahindasid kohtualuseid. Avalik kohtuistung Moskvas muutus avalikuks farsiks. Neis tingimustes oli uut süüdimõistvat kohtuotsust märksa raskem teha kui mõned aastad varem. Protsessi autorid ei osanud ette näha ega arvestada muutunud asjaolusid: kriisi, nafta hinna langemist, Vene majanduse taandarengut, eelneva foonil tekkinud usalduse vähenemist valitsuse ja õiguskaitseorganite vastu, looduskatastroofe, mille lahendamisega valitsus toime ei tule; protestimeeleolude kasvu, kohtualuste taktika muutust, välismaiste kohtute kaasamist, kes võtsid oma menetlusse Hodorkovski ja Lebedevi hagid nende süüdimõistmise asjas; samuti otseste rahaliste nõuetega hagisid Vene riigi vastu, mille Jukose endised aktsionärid esitasid välismaa kohtutele; sümpaatia kasvamist süüdistatavate suhtes nii Venemaal kui piiri taga. Kohtusaali hakkasid üha sagedamini ilmuma tuntud näitlejad, muusikud, kunstnikud, kirjanikud, rahvusvahelised vaatlejad, välismaised ja Venemaal opositsiooni kuuluvad poliitikud, teletähed ja õiguskaitsjad.
Teise kohtuprotsessi teisel aastal sai ilmseks, et projektil „Hodorkovski trellide taha“ pole tegelikult enam mänedžeri. Enam ei osatud otsuseid vastu võtta, kogu protsess hakkas venima. Näis, et riik ei tea, mida teha ja kuidas olukorrast, millesse ta on ennast ise asetanud, välja tulla. Illusioone, et kohtualused võidakse õigeks mõista, polnud kellelgi. Vähemalt minul mitte. Telekanalites lõpetati igasugune protsessi kajastamine ja asjade käiguga olid kursis vaid need, kes leidsid endale koha Hamovniki rajoonikohtu saalis nr 7. Oli ka selge, et Venemaal ei muutu sellest, kuidas protsess lõppeb, mitte midagi – rahvas ei jälgi seda enam ja ei tea sellest midagi.
Kohtunik Danilkin pidi hakkama kohtuotsust ette lugema 15. detsembril 2010. aastal. Kuid nii advokaate kui kohale tulnud ajakirjanikke ootas sel päeval Hamovniki rajoonikohtu saali uksel väike sedel: otsuse väljakuulutamine on edasi lükatud 27. detsembrile. See polnud võimudel paha mõte. Panus tehti sellele, et enne aastavahetuse pidupäevi töötab ajakirjandus tavaliselt n-ö puhkuserežiimil. 16. detsembril toimus Vladimir Putini pressikonverents, kus ta ütles veel enne ametlikku kohtuotsust välja oma kohtuotsuse Hodorkovskile ja Lebedevile. Putin teatas tele- ja raadiojaamade otse-eetris: „Ma olen nagu üks tuntud tegelane ühest Vladimir Võssotski laulust ja arvan nagu temagi, et varga koht on vanglas. Hodorkovskit aga süüdistatakse teatavasti küllaltki mastaapsetes kuritegudes. Tegemist on nii maksude maksmisest kõrvalehoidumise kui kelmusega ja summad ulatuvad miljarditesse rubladesse.“ Putin eksis veidi, kui väitis, et „toimub kohtupidamine“, et „Hodorkovski on ise süüdi“ ja et ta lähtub oma väidetes üksnes sellest, mis on kohtus tõendamist leidnud.
Pärast seda Putini esinemist ei jäänud enam isegi kõige suurematel optimistidel, kes tegid oma panuse siis veel presidendi ametit pidanud Medvedevile, vähimatki kahtlust, milline kohtuotsus Hodorkovskit ja Lebedevi ees ootab.
Hodorkovski oli ja jääb ühe isiku isiklikuks pantvangiks senikauaks, kuni see isik jääb tegutsema Venemaa poliitilisel laval. Putin ei varjagi seda ise eriti.
Poolteist kuud pärast seda, kui Hodorkovskile ja Lebedevile oli ette loetud süüdimõistev kohtuotsus, andis ajakirjandusele intervjuu kohtunik Danilkini abi Natalja Vasiljeva. Ta kinnitas: „Kohtuotsus toodi kohale Moskva linnakohtust.“ See tähendab, et kohtunik, kes selle tegi, polnud oma otsuses iseseisev ja sõltumatu.
Saatus oli määranud Hodorkovskile erakordselt raske rolli, millest ta ise – ma olen selles täiesti kindel – pole muidugi kunagi unistanud. Tema saatus on olla meie ajastu ainus täpne Venemaa poliitilise vabaduse indikaator, samamoodi nagu see oli omal ajal ka dissidendist akadeemik Sahharovil. Gorbatšov tõi Sahharovi pagendusest tagasi, kui kogu maa laulis koos rokkstaari Viktor Tsoiga „Me ootame muutusi.“ See kõik oli 1980. aastate teisel poolel. Ühiskond ise nõudis muudatusi, kuid selleks, et rahvas usuks võimu tahet need muudatused ka reaalselt ära teha, oli võimul vaja anda rahvale selge märk. Selleks märgiks oli Sahharov, kelle Gorbatšov pagendusest tagasi Moskvasse kutsus.
Hodorkovski üheksandal vangla-aastal hakkab rahva igatsus muudatuste järele alles vaevu-vaevu ilmnema. Praegu on see tahe veel väga nõrgalt tajutav. Kuid üha enam ilmuvad tänavatele inimesed, kes nõuavad põhiseaduse järgimist, ausaid valimisi ning oma regiooni, linna või rajooni konkreetsete kitsaskohtade kõrvaldamist. Putini ajastu (mida on viimastel aastatel hakatud nimetama stabiilsuse ajastuks) tegelikest vigadest ja puudustest alles hakatakse vaikselt rääkima. Kuid need tärkavad kodanikuühiskonna alged põrkuvad võimude otsesele ja tugevale vastureaktsioonile, mis ei tunnista endale oma kasvavat hirmu kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ees. Hirm ongi märksõna, mis iseloomustab Putini Venemaa võime kõige paremini. Putin kardab omaenda rahvast, ta kardab, et ilmub välja tugev liider. Putin kardab Hodorkovskit, sest Hodorkovskil on karismaatiline ja tugevate liidriomadustega isiksus, kellest Vene opositsioon tunneb hetkel suurt puudust.
Hodorkovski kriminaalasja lõpetamine oleks enamat kui lihtsalt ühe inimese saatuse muutumine. See oleks märk ja indikaator selle kohta, millise suuna on Venemaal praegu valitsev võim enda ja kogu riigi jaoks lähimateks aastateks valinud: kas jõule toetuva ja paratamatult allakäigule viiva tee või moderniseerimise ja integratsiooni tee, nagu seda varianti on hakatud nimetama. Venemaa tuleviku kohta pole täpsemat ja selgemat indikaatorit kui Hodorkovski – ei meil, ei Venemaa ega ka teiste riikide vaatlejatel.
Putini tugevaks küljeks pole kunagi olnud oskus mõelda strateegiliselt. Seevastu on Hodorkovski, kelle Putin oleks nagu hetkel neutraliseerinud, peites ta vanglamüüride taha, vaatamata oma pikkadele aastatele trellide taga ajakirjandusele enim kõneainet pakkunud isik Venemaal. Kusjuures hoolimata sellest, et tema suhtes on kõikides peamistes Venemaa infokanalites kehtestatud täielik infoblokaad. Enamgi veel: ärimees, keda vaevu keegi üldse nägupidi tundis, on oma vangistuse jooksul muutunud üheks kõige olulisemaks inimeseks Venemaa poliitilisel areenil. Ei usu, et Putin tol 2003. aasta külmal oktoobrikuu hommikul Hodorkovski tulevikku endale sellisena ette kujutas.
1. peatükk 10
BORISSÕTŠ VÕÕRAS, KUID AUSTUST VÄÄRT
Mihhail Hodorkovski
Rääkides oma elust vangilaagris pean märkima, et ma ei viibinud seal kuigi kaua. Olin laagris ajavahemikul 2005. aasta oktoobrist kuni 2006. aasta detsembrini, kui mind viidi Tšita linna eeluurimisisolaatorisse.