Üleviimine vanglast kolooniasse – see on aga omaette lugu. Kuhu sõit läheb, on suur saladus. Kui kaua sõit kestab – saladus. Sõidad nii oma nn Stolõpini vagunis, ümber vaid hulk valvureid. Üks neist seisab pidevalt otse mu vastas ja vaatab mind, pilku ära pööramata. Esimeses jaamas, kus rong peatuse teeb – umbes tund pärast väljasõitu Moskvast – on vagunisse siiski kuulda raudteejaama valjuhääldist kostvat plekist häält: „Moskva–Tšita rong väljub teiselt teelt.”
Nii möödub kuus päeva raamatute seltsis (neid on mul kaasat terve kohvritäis) ja siis: „Tervitus sulle, Krasnokamensk!“
Vagunist väljumine käib otse vanglaautosse, kuid seekord ilma traditsiooniliste valvekoerte spaleerita. Saatjateks on vaid valveseersantide huvitunud pilgud.
Tsoon. Saabumine rivis seisva valvemeeskonna pilgu all. Haukuvad koerad. Olen huvitatud, mis toimub, samas on kõik veidi naeruväärne.
Mind on vastu võtma tulnud grupp ohvitsere. Nõutakse, et võtaksin mütsi peast ja esitleksin ennast. Võtan mütsi peast, kuigi see nõue on ebaseaduslik – tean seda. Seadused on aastatega juba pähe kulunud. Kuid ma ei taha, et mingitest pisiasjadest kohe vastasseis tekiks.
Mind viiakse trahviisolaatorisse. Hiljem saab minust selle asutuse sage külastaja. Läbiotsimine. Võetakse ära kõik, mis selles laagris „pole ette nähtud“. Ma ei hakka vaidlema ja pealegi ei jää ma millestki olulisest ilma. Peamine, et mulle raamatud ja vihikud alles jäeti.
Mööduvad mõned päevad, siis toimub nn määramine. Komisjon eesotsas laagri ülemaga küsib: „Kes sa tavaelus oled?“ Ma ei tee küsijale märkust, vaid vaatan teda lihtsalt imestunult. Ta taipab üle minna teie-vormile. „Olgu. Küll me selle aja jooksul välja selgitame.“
Küsitlus jätkub: „Mis teie elukutse on – millega te tahate tegeleda?”
„Mul on mitu eriala ja ma võin tegeleda õpetamisega.“
„Pakume teile tööd õmblustsehhis. Me ei soovita teil pakkumisest keelduda.“
Mõni kuu hiljem rääkisid noored operatiivosakonna poisid (kes olid kõik veel lapsed) mulle, et nad tahtsid mind alguses pagaritöökotta saata. Pagaritöökoda on laagrist eraldi ja seal ei teki teiste kinnipeetavatega probleeme. Siis aga tuli telefonikõne Moskvast ja mind kästi suunata õmblustsehhi.
Õmbleja elukutse nõuab väljaõpet. Vaatasin sisseseadet ja mõtlesin: see on lõks. Selliste masinatega pole võimalik mingit normi täita, pealegi on õmbluste kvaliteet lihtsalt räbal.
Kirjutasin oma esimese kaebuse töö kohta õmblustsehhis. Viitasin selles oma halvale nägemisele ja kui tuli oskuste kontrollimise ja eksami aeg, kukkusin eksamil lihtsalt läbi. Hoiatasin eksamineerijaid: kui mu eksamitulemust võltsima hakkate, korraldan skandaali.
Eksamineerijate esimene reaktsioon mu eksamitulemustele oli väga selge: me sülitame su nägemise peale, me sülitame su eksami peale – mine ja tee tööd!
Siinkohal märkus: kui kolm aastat hiljem tookordse koloonia ülema üle kohtu mõisteti, siis teatas ta kohtunikele otse: „Mul kästi pidada Hodorkovskit kõige rangemates tingimustes, aga kuna ta muudkui kaebas ja protsessis, siis ei saanud ma seda teha.“
Nii et siis selline reaktsioon minu kaebuste, nägemisprobleemide ja eksamitulemuste peale? Kirjutan kolm kaebust: koloonia ülemale, prokurörile ja… riiklikule tööinspektsioonile.
Lisaks kaebusele võimaldab mu inseneriharidus, tehases ja noorena ka ehitusel töötamise kogemus mul kahel leheküljel kirja panna, milliseid ohutustehnika nõudeid tsehhis rikutakse, ning nõuda tsehhi sulgemist ja puuduste kõrvaldamist, enne kui seal võib taas tööd teha.
Annan oma kaebused väga viisakalt ülemusele.
Kaks päeva hiljem määratakse mind tööle samasse tsehhi komplekteerijaks (transporttööliseks). See rahuldab mind. See on vaheaegadega töö ja ma ei pea õnneks tegelema nende vanade masinatega – minu töö tulemus sõltub ainuüksi minu kätest.
Koloonia ülem kutsub mind välja. Et „vestelda“. Mõistan: ta sai käsu kätte ja püüab nüüd selgust saada, kuidas seda täita. Olen avameelne ja ütlen otse, et kui ülemusele on antud käsk mind ära murda, siis oleks temast tark minuga enne kokku leppida, kuidas seda oleks võimalik teha, nii et ülemus saaks usinuse eest kiita ja minul poleks põhjust temaga vägikaigast vedama hakata.
Ta tahab väga minuga kokkuleppele jõuda, kuid ei julge või peab mind enda jaoks lihtsalt nõrgaks vastaseks. Niisiis üritab ta minuga ühele poole saada omal jõul.
Saan noomituse, veel ühe, seejärel saadetakse mind trahviisolaatorisse. Minu vastuseks on kaebus kohtule. Administratsioon on šokis. Kohtuistungit peetakse koloonias. Kohale ilmub linnakohtu esimees isiklikult. Kinnipeetavate seast kutsutakse välja „tunnistaja“. Olen valmis kõigeks. Mul on varuks kohtu kogemused.
Juhtub aga midagi ootamatut. Väljakutsutud „tunnistaja“ näitab kohtu ees sõrmega otse koloonia ülemale ja teatab: „Tema sundis mind valetama. Andis tasuks sigarette. Näete, siin need on. Ma tahan rääkida tõtt, nii nagu asjad on.“
Taas šokk, aga seekord juba minul. Võtan ennast kiiresti taas kokku.
Kohtunik koloonia ülemale: „Kui karistate tunnistajat, annan asja üle prokurörile. Hodorkovski karistus tühistada!“
Nii asjad edaspidi toimusidki: märkus – trahviisolaator – kohus – karistuse tühistamine… Vahepeal töö õmblustsehhis ja suhtlemine koloonia rahvaga.
Koloonias on koos kirju seltskond. On nii kirjaoskamatuid lambakarjuseid naabruses asuvatest küladest (300–400 km) kui ka uraanikaevanduste kaevureid, kellel on tehniline keskeriharidus; on täiesti seaduskuulekaid tavalisi inimesi ja on nn perspektiivikaid kuritegeliku maailma liidreid. On täiesti normaalseid inimesi ja täielikke inimjätiseid, kes kannavad alaealisena toime pandud sarimõrvade eest nüüd oma 10-aastast maksimumkaristust täiskasvanute laagris. Nad pole veel isegi sellest aru saanud, et oma järgmise tapmise eest täisealisena ootab neid vaid üks karistus – eluaegne vangistus. Mingist südametunnistuse häälest või muust sarnasest pole nende puhul mõtet rääkida.
Laagri rahvas kujutab endast omapärast segu kõigest ja kõigist ja selles inimkaoses hoiavad vahelduvalt edukalt korda laagri administratsioon oma reeglitega ning kuritegeliku maailma liidrid oma seadustega. Koloonia elanikele on isikliku vabaduse ja keelatu üldiseks piiriks mingi ühtse kogukonna ja vastastikuse seotuse tunne.
Tõeliselt asotsiaalsed isikud on laagris haruldased ja administratsioon ning ka laagri rahvas eraldavad nad ülejäänutest „raskete isikuvastaste“ rühmadesse või nn getodesse.
Minu seisund oli selles laagri väljakujunenud süsteemis täiesti eriline.
Alustan sellest, et laagri ühiskond ei suutnud enam kui aasta jooksul mind ühtegi sealsesse sisemisse staatusesse ega seisusesse, nn masti paigutada. Kuigi jagunemine mastideks toimub küllalt lihtsalt. Kui teed koostööd laagri administratsiooniga, oled „punane“; kui püüad kehtestada oma tahet ja piinled vabaduse puudumise käes, siis oled „must“; kui teed tööd ja allud autoriteetidele, siis oled „mužik“; kui sa ei tee tööd ja sunnid teisi endale alluma, siis oled „autoriteet“.
Mina käisin tööl ja suhtlesin administratsiooniga igal selle tasandil, kuid istusin samas trahviisolaatoris rohkem kui ükskõik kes. Samas, kellelegi ei tulnud isegi pähe mind koputamises kahtlustada. Ma suhtlesin platnoide liidritega, kuid ei allunud neile milleski.
Laagris viibimise