Mingil hetkel, kusagil viienda ja kuuenda korruse vahel mõtles miss Donnell, et nüüd kohe puhkeb ta nutma igatsusest, kurvastusest ja väljapääsmatuse tundest. Kuid ta suutis end siiski vaos hoida. Ta ei võinud endale lubada emotsioonide vallapääsemist. Seepärast, et ta oli tugev naine. Või vähemalt püüdis sellele ettekujutusele vastata. Tänase päevani oli see tal õnnestunud.
4. peatükk
Caroline avas tujutult Mercedese ukse ja istus rooli taha, jändas mitu minutit süütega ja sõitis siis büroo parklast välja.
Töö, ainult töö päästab mu kurbadest mõtetest, mõtles ta, suundudes autoteeninduse poole. Tal oli kujunenud harjumuseks toetuda arvudele ja graafikutele, et unustada ebameeldivused. Nüüd oli töökabinet olnud juba mitu aastat talle tõeliseks koduks. Aga suur korter, kus ta magas, käis duši all ja jõi kohvi, kus ta vaatas uudiseid ja sõi hommikueinet, oli jäänud üksnes kohaks, kus olid ta voodi, kohvikeetja, vannituba, televiisor ja külmkapp.
Kontrollides kaarti ja paberilehte, kus oli kirjas vajalik aadress, tegi Caroline mööda linna haake. Kuni ta lõpuks peatus siniste väravate ees, mille tagant paistis angaar. Ta andis nõudlikult signaali ja kohe sammus talle vastu pikka kasvu töötunkedes mees.
“Kas teie helistasite täna?” küsis ta, pühkides määrdunud rätikuga kätelt masinaõli.
“Ei, minu sekretär,” vastas Caroline.
Talle see koht eriti ei meeldinud – näotu ja räsitud angaar, räpased väravad. Ei mingit soodsat muljet. Ta otsustas kindlalt rääkida autojuhiga, et too laseks end edaspidi teenindada mõnes teises autoteeninduses, mis näeb viisakam välja.
“Milles siis probleem on?” kummardus tunkedes mees autoakna juurde.
“Üldiselt süütes,” vastas miss Donnell. “Aga ma pole veel kindel, kas ma teie teeneid kasutan. Kas annate remondijärgse garantii?”
“Keegi pole siiani veel kurtnud,” kehitas mehaanik õlgu. “Tavaliselt on kliendid kõigega rahule jäänud. Kuid isiklikult teie jaoks võin kirjutada garantiitalongi.”
No on ikka teenindus, mõtles Caroline nördinult. Selline ebameeldiv tüüp! Ja räägib ka kuidagi pilkavalt. Küllap on kõik kliendid eemale peletanud. Sõidan minagi siit minema, leian mõne parema koha…
Ta püüdis süüte sisse lülitada, kuid asjatult. Auto turtsus ja aevastas ega soovinud käivituda. Eemal seisev ja toimuvat jälgiv töömees astus taas lähemale.
“On teil kõik korras?” küsis ta Caroline’i meelest kuidagi mõnitaval ilmel.
“Täiesti!” nähvas naine vastu, püüdes sõnakuulmatut masinat ohjeldada. Kukkus halvasti välja, kui mitte öelda, et ei kukkunud üldse kuidagi välja.
Mehaanik noogutas, astus mõned sammud eemale ja pani suitsu ette. Ta juba aimas, et see Mercedes küll praegu kusagile ei sõida – rike oli ilmne. Kuid ta arvas, et see umbusklik miss või missis, kes ta seal oli, peab sellest ise aru saama. Siis saab ta rahulikult oma tööd teha.
Kuid kümme minutit hiljem oli mehele selge, et tal on tegu väga kangekaelse isikuga. Naine ei soovinud kaotust tunnistada ja lootis ikka veel, et auto läheb käima. Kui tuli sigareti otsas filtrini jõudis, kustutas mehaanik koni ja suundus auto poole.
“Tulge välja. Teie Mercedes tuleb lükata värava taha,” lausus ta ilma igasuguse sissejuhatuseta.
Caroline’ile ei meeldinud mehe toon sugugi. Ta koguni kavatses vastata midagi salvavat sellele ennasttäis kõiketeadjale, kuid ei jõudnud. Sest mees tõmbas autoukse lahti ja sirutas käe. Mõistes, et saatusele vastu punnida on kasutu, ronis miss Donnell lõpuks kuulekalt autost välja.
“Kas te ikka teate täpselt, milles probleem on ja mida teha tuleb?” küsis ta veel igaks juhuks ja vastust ootamata otsustas hoiatada: “Kui mind teie töö kvaliteet ei rahulda, nõuan ma raha tagasi.”
“Kuulge, kas te ei võiks kuskil varjus istuda ja vait olla, seni kuni ma siin teie autoga tegelen? Seal on pink,” lausus mees tunkedes karmilt, kuid rahulikult. “Muidu hakkab mul teie kädinast pea valutama.”
Caroline põrnitses teda jahmunult. Milline häbematus! Häid kombeid pole talle kohe kindlasti õpetatud. Kuid mees ei teinud kliendi raevukatest pilkudest väljagi. Tema asus töö kallale, kutsus paarimehe ja nad lükkasid kahekesi auto angaari.
Naine vaatas käekella. Osutid näitasid kolmveerand kaheksat. Ta vaatas ringi, leidis pilguga pingi ja suundus selle poole. Istus ja ohkas. Päev oli igatahes ebaõnnestunud. Ja kohtumine mühakast autoteeninduse töötajaga andis sellele veelkordse kinnituse.
Et kuidagi ooteaega lühendada, võttis miss Donnell dokumendikausta ja asus pabereid läbi vaatama. Kuid keskenduda tal ikkagi ei õnnestunud, sest ta pöördus mõttes üha uuesti kabinetiukse taga kuuldud jutuajamise juurde.
Sisemine hääl kinnitas rahustavalt, et James Burton lihtsalt kadestab teda. Ta oli ju ise tahtnud hakata vabrikut juhtima, kui mister Donnell tööst kõrvale tõmbus. Kuid firma direktorite nõukogu hääletas Caroline’i kandidatuuri poolt ja mehel tuli rahulduda teisejärgulise rolliga. Küllap seepärast ongi tal kujunenud temast negatiivne arvamus.
Ei, muidugi pole ta mingi sinisukk. Ja olgugi et tal ei ole aega isikliku elu jaoks, olgugi et ta riietub tagasihoidlikult ja ametlikult, järgides büroostiili, see kõik ei ole veel siiski mingi näitaja…
Kuid mida rohkem Caroline end veenda püüdis, seda enam ta muretsema hakkas. Jamesi sõnad puudutasid ta hella kohta ja ta hakkas mõtisklema selle üle, kuidas tõestada, et tema arvamus ei vasta tegelikkusele. Aga kuidas saaks seda teha?
Talle meenusid taas ema ja õde. Vaat nende kohta ei saaks kohe kindlasti keegi öelda “sinisukk”. Kui vaid oleks võimalik laenata neilt oskust käituda nagu tõeline leedi! Kuid Caroline oli kindel, et jumal pole millegipärast talle sellist annet kinkinud.
Ei, pidulikel perekondlikel vastuvõttudel ja seltskondlikel koosviibimistel ei näidanud keegi talle näpuga nagu väljatõugatule, ent tavaliselt jäi ta üksi, jälgides, kuidas ema ja õe ümber kogunes lõbus seltskond. Keegi naljatas, keegi tõi daamidele šampanjat… Üldjoontes, elu kees. Aga Caroline ei teadnud samal ajal, mida peale hakata.
Ausalt öeldes palus Judy Donnell aeg-ajalt vanemat tütart, et too kutsuks ta kaasa ostlema, pakkudes ka oma abi riietuse valikul. Paaril korral pani ta tütre isegi kirja ilusalongi. Kuid Caroline’il oli iga kord ees hulk edasilükkamatuid asjatoimetusi. Ja ega ta tegelikult uskunud, et inimestel võiks tekkida ta vastu huvi, kui ta paneb selga dekolteega kleidi. Asi polnud ju üldse välimuses…
Lihtsalt temaga oli igav. Teda ei huvitanud viimased moed, ta ei pidanud dieeti, ei tegelenud laste kasvatamisega. Seepärast polnud tal ka sõbrannasid, sest millest siis nendega kohtudes õieti rääkida? Vaevalt pakuks neile huvi uudis, et kompvekitsehhis käivitati uus konveieriliin.
“Täna ma sellega arvatavasti valmis ei saa,” kostis ta kõrva juures mehe hääl.
Caroline pöördus tagasi reaalsusesse ja nägi enda kohal kõrguvat automehaanikut.
“Tulge homme päeval, siis on kõik korras,” jätkas ta. “Aga nüüd tulge minuga kaasa, on vaja mõningad formaalsused korda ajada…”
Miss Donnell oli ilmselgelt nördinud.
“Vabandage, kuid ma elan siit kaugel, kuidas ma nüüd koju saan?”
“Metrooga. Või bussiga. Või võtke takso,” pakkus mees välja mitu varianti.
“Kuid lubage, kuidas siis nii… Kas tõesti ei saa täna autot korda?” püüdis Caroline vastu vaielda, sammudes mehe järel laua jurde, kus seisis kassaaparaat.
“Ei,” vastas too lühidalt. “Homme.”
“Teate mis, see töökoda