“Aga sa oled ju juba suur tüdruk!” laiutas Judy Donnell seda kuuldes käsi. “Meie isaga arvasime, et nukud sind enam ei huvita. Õpetaja rääkis, kui võimekas sa koolis oled ja me arvasime, et sa peaksid kindlasti arendama oma loogilist mõtlemist. On see siis halb?”
Tema aga vaid ohkas ja vaikis. Muidugi polnud see halb. Kuid ikkagi oli kurb, et täiskasvanud arvavad, nagu teaksid nemad paremini, mida sul vaja on. Nukumaja saades oleks ta olnud kõige õnnelikum tüdruk kogu maailmas!
Solvumistunne läks muidugi peagi üle, kuid Caroline hakkas ootamatult tunnetama, et nii ema, isa kui ka kõik ülejäänud suhtuvad neisse Alice’iga erinevalt. Tihti silitati noorema tütre blondi peakest ja kiideti, et nii armsat inglikest pole nad veel kunagi näinud. Aga vanemat… üksnes tunnustati heade hinnete pärast koolis.
Ometi, see pole ju üks ja seesama – näha välja nagu inglike ja hästi õppida, eks ole? Eriti hästi mõistad sa seda siis, kui tahad poistele meeldida. Poistele, kes, olles kord tutvunud noorema õega, eelistasid suhelda temaga, ehkki enne seda olid nad üsnagi rahul ka vanema õe seltskonnaga…
Caroline silmitses ainiti fotot, püüdes mõista, miks nad on Alice’iga nii erinevad. Kuigi tegelikult oli kõik ju lihtne ja selge – tema sarnanes isale, õde aga emale. Tal oli isa mõistus, õel ema välimus. Kuid kas see oli siis õiglane?
Sellegipoolest õnnestus Steve ja Judy Donnelli tütardel säilitada omavahel haruldaselt head suhted. Võib-olla seepärast, et blond kaunitar Alice püüdis alati säästa Caroline’i tundeid ega sõlminud suhteid noormeestega, hiljem ka meestega, kes meeldisid ta õele. Kuni ükskord saabus sellesse taevasinist värvi fassaadiga villasse keegi nägus südametemurdja James Burton…
Caroline kuulis poole kõrvaga, et keegi kõnnib mööda teise korruse koridori ja hüüab teda nimepidi. Arvatavasti oli see ema. Kuid Caroline ei vastanud. Mälestustetulv oli ta kaasa haaranud ja viinud taas minevikuradadele.
See juhtus kuus aastat tagasi, vahetult enne jõule. Tol imelisel õhtupoolikul valitses väljas tõeline talveilm. Võõrastetoas oli kaetud laud perekondlikuks õhtusöögiks. Külla oodati vanema tütre peigmeest.
Caroline tutvus James Burtoniga mõni kuu enne seda maiustustevabrikus Vanilje ja Šokolaad, mis tookord kuulus veel ta isale. Ta oli süvenenud tootmise saladustesse, kuna just vanemale tütrele kavatses Steve Donnell anda teatud aja möödudes perefirma valitsemisohjad. Ükskord, sattunud hätta mingite dokumentidega, võttis kahekümne nelja aastane miss Caroline vastu ühe mänedžeri abipakkumise. Mehe hallikasroheliste silmade pilk libises üle noore naise sihvaka figuuri ning meeldiv hääl lausus vaikselt, kuid selgelt:
“Minu nimi on James Burton. Loodan, et lubate mul saada teie ustavaks sõbraks.”
Oo jaa, loomulikult ei suutnud ta vastu panna.
See oli armastus esimesest pilgust, selline, millest kirjutatakse raamatutes. Caroline lubas tal saada rohkem kui ustavaks sõbraks. Ta avas end tema ees täielikult, pühendades ta oma kõige salajasemate tunnete, mõtete ja emotsioonide maailma. Kõik oli nii kerge ja romantiline. Suhe arenes oma rada ja näis liikuvat kihluse poole. Sellest kavatses James teatada just tol perekondlikul õhtusöögil Donnellite majas jõulude eel. Nähtavasti olekski kõik niiviisi läinud, kui mister Burton, istunud kaetud laua taha, poleks kohanud oma ülemuse noorema tütre pilku.
Caroline viibis sel hetkel sealsamas, seljas oma parim kleit, peas kaunis soeng, värisedes rõõmust ning nautides juba ette kihlust ja unistades peatsetest pulmadest. Millal siis James ometi teatab oma otsusest? Lõpuks ometi võttis ta armsam end kokku, tõusis… ja tänas pererahvast ohtrasõnaliselt niivõrd suurepärase õhtu eest.
Noor naine ootas tõotatud sõnu, selle asemel aga kuulis banaalseid armastusväärsusi, mida küllakutsututel on tavaliselt ikka kombeks taolistel puhkudel öelda. Pärast õhtusööki viis ta Jamesi raamatukokku, et temalt küsida, mis toimub.
“Tead, ma hakkasin äkki mõtlema, et miks me õieti peaksime selle kihlusega nii väga kiirustama?” lausus mees Caroline’i emmates. “Ehk ootame veel mõne nädala. Paneme oma tunded proovile.”
“Kas sina siis pole neis veel kindel?” küsis Caroline, kuid ta sisemuses rebenes miski.
“Mitte et…” lausus mees ja takerdus. “Lihtsalt, anna mulle veel õige pisut aega, eks?”
Noor naine tõmbus tusaseks. Siin oli ilmselgelt midagi valesti. Veel eelmisel päeval oli James kindlalt väitnud, et neil tuleks oma suhted vormistada, aga täna muutis ta järsku oma meelt. Miks? Ta oli tõsine inimene, harjunud kõike hoolikalt läbi mõtlema ega kaldunud tegema impulsiivseid otsuseid…
Niiviisi arutledes oli Caroline’il absoluutselt õigus, kui ta mister Burtonile hinnangut andis. Sest olles kõike hoolega kaalunud ja arvestanud, tegigi mees nii, nagu oli lubanud, kuulutades kahe kuu pärast välja kihluse. Kuid mitte tema, vaid Alice’iga.
Caroline aga suhtus juhtunusse kui kahekordsesse reetmisse, seda nii oma armsama kui ka – ja mis veelgi hirmsam – oma õe poolt.
Kuid vanemad kiitsid, tõsi küll, veidi kõheldes, noorema tütre valiku heaks. Seda enam, et vanem tütar näis olevat kiiresti toibunud pärast kõike, mis oli juhtunud ega näidanud millegagi välja, et on nördinud ja kannatab. Kui vaid keegi oleks teadnud, kui raske oli Caroline’il jääda väliselt rahulikuks, nähes oma õde minemas altari ette valges laulatuskleidis ja Jamesi teda seal ootamas…
Pole vist mõtet mainidagi, et suhted õdede vahel muutusid täielikult. Enam nad ei suhelnud omavahel, ei helistanud, vältisid igati teineteist. Jahe viisakus valitses nende vestlustes, kui nad vanemate majas paratamatult kokku puutusid. Viimaseid tegi see muidugi murelikuks, kuid teadmata, kuidas tütreid lepitada, otsustasid nad seda probleemi mitte märgata, lootes, et küll aeg kõik paika paneb. Kuid möödus mitu aastat, aga Alice ja Caroline püüdsid endiselt kohtuda nii harva kui võimalik. Nüüd polnud see enam kuigi raske, sest noorem õde elas koos mehega eraldi, vanem aga oli juba ammu kolinud oma korterisse.
Muide, see sügav südamedraama peegeldus küllaltki õnnestunult viimase karjääris. Meestes pettunud ja otsustanud, et talle pole antud tunda lihtsat naiselikku õnne, sukeldus ta ülepeakaela töösse. Kaks aastat omandas ta hoolega isa teadmisi kõiges, mis puudutas pereäri ning suutis isegi harjutada oma südant mitte võpatama, kui James juhtus kõrval seisma. Ka viimane ei raisanud asjatult aega, tõustes peagi soliidsele ametikohale ja saades lõpuks koguni mister Donnelli paremaks käeks. Ehkki, kui äi otsustas äritegevusest tagasi tõmbuda, jäi ta siiski selle juurde, et perefirmat Vanilje ja Šokolaad juhiks just nimelt vanem tütar, mitte väimees.
Nüüd oli Caroline täieõiguslik kompvekkide ja präänikute perenaine, nagu vanemad sageli naljatades ütlesid. Ta armastas oma tööd ega kiirustanud kunagi õhtuti koju. Tänu sellele õnnestus Caroline’il viimaste aastate jooksul firma sissetulekuid oluliselt suurendada. Ja nüüd, silmitsedes raamitud fotot, mõtles ta sellest, kuidas isa tunneb uhkust tema edusammude üle. See kõditas meeldivalt ta eneseuhkust. Ometi kadestas ta oma õde, seda heledapäist Alice’it, kellele tema ingelliku välimuse tõttu kõik kergelt kätte tuli.
Caroline ei armastanud enam ammugi seda meest, kellega ta oli kord kavatsenud abielluda. Sest kui lille ei kasta, siis see närtsib. Nii kuivatas ta armastuseõie, mille kroonlehed peitis paksu majandusõpiku lehtede vahele, tõstes raamatu kõige kõrgema riiuli peale. Ja veel otsustas ta, et leegitsevad tunded pole tema jaoks. Parem juba tegeleda äriga. See on nüüd küll midagi, mis kindlasti ei vaja blonde juuksekiharaid ega siniseid silmi.
“Ah vaat, kus sa oled,” kõlas ta selja taga ema hääl. “Kas pugesid kellegi eest peitu?”
“Tegelikult mitte…” vastas Caroline, lisades mõttes, et iseenda eest peitu pugeda on võimatu.
“Miks sa siis siin istud ega vestle oma külalistega?” küsis ema tütre kõrvale istudes ja teda emmates. “Kas oled mu peale pahane, et ma nad kõik siia kutsusin?”
“Tead