“Tere päevast. Minu nimi on William Johnson,” esitles siseneja ennast.
Miss Donnell kohendas alateadlikult soengut, tõusis laua tagant ja sirutas tervituseks käe. Mehe peopesa oli kuiv, käepigistus andis tunnistust sellest, et tegu on enesekindla inimesega. Ta naeratas sõbralikult, välgutades ühtlaste lumivalgete hammaste rida ja Caroline mõtles, et sellise välimusega oleks tema õige koht Hollywoodis.
“Väga meeldiv. Istuge sellele toolile, nii on teil mugavam,” lausus ta, pakkudes mister Johnsonile istet. “Midagi joodavat?”
“Kui tohib, siis klaas vett jääga,” vastas too ja võttis diplomaadikohvrist mingid paberid.
Caroline andis tellimuse üle sekretärile ja valmistus tähelepanelikult kuulama. Kohe asus tegevusse ka James, lehitsedes sõbra toodud dokumente.
“Siin on vaja värsket pilku. Vajalik on hästi läbi mõeldud reklaamikampaania,” rääkis William Johnson, näidates miss Donnellile mingeid graafikuid ja jooniseid. “Firma Vanilje ja Šokolaad on eksisteerinud juba üle kahekümne aasta, järelikult võib rääkida traditsioonidest. Samal ajal kasutate tootmises ka uusi tehnoloogiaid. Seepärast oleks loogiline viia ostja mõttele, et traditsioonide ja innovatsiooni kombinatsioon teeb teie vabrikus toodetud maiustused parimaks. Kõige magusamaks, kui soovite…”
Caroline kuulas ja vaatas rääkijale otsa, tabades end mõttelt, et see mees sarnaneb ise reklaamklipi kangelasele. Sama edukas, ilus… Korralik soeng, hoolitsetud käed, kallis ülikond – ta külaline oleks justkui meeste moeajakirja esikaanelt maha astunud.
Ja äkki mõtles ta kurvastusega, et niisugune mees ei hakka kunagi tema vastu huvi tundma. Ta kõrval võib suurema vaevata kujutleda mõnd siresäärset iludust, näitlejatari või modelli. Aga tema, Caroline’i osaks jääb – äri, üksnes äri. Numbrid tunnete asemel.
Caroline hõõrus sõrmedega meelekohti. Pähe ronivad ikka igasugused tobedused! Ta oli ju just eile mälestustele andunud, istudes üksi seal muuseumitoas ning vaadates vanu fotosid. Ja tulidki pähe sentimentaalsed mõtted. Ei, peab taevast alla maa peale tulema.
“Niisiis, teie arvates on meie kaubamärk vananenud?” tundis Caroline reipalt huvi, püüdes näha enda kõrval istuvas köitvas mehes ainult äripartnerit.
“Nojah… öelgem siis nii, et meie disainerid on valmis selle välja töötama, muutma kaasaegsemaks.”
Arutanud läbi võimaliku koostöö tingimused, korjas mister Johnson paberid kokku ja tõusis, kavatsedes lahkuda. James heitis pilgu kellale ja tormas ootamatult ukse poole, kohmates midagi hüvastijätuks.
Jäänud Williamiga omavahele, sirutas Caroline käe ja avas suu, et lausuda selleks puhuks kohaseid sõnu vastastikku kasulikest partnerlussuhetest, edukast tehingust… Mees haaras ta käe ja laskis selle sekundi pärast lahti, kuid miss Donnell jäi avatud suuga tardunult paigale. See oleks olnud justkui tavaline käepigistus, ometi… Tundus, et mees hoidis ta kätt enda omas. Mitte kaua, kuid siiski pisut kauem, kui etikett ette näeb. Ja surus justkui veidi tugevamini, kui taolistel puhkudel kombeks.
Caroline sattus pisut segadusse. Kuid otsustas kohe, et talle vaid näis nii. Lihtsalt tal polnud kaua olnud meestuttavat, nii viirastusidki mingid salamärgid. Milline rumalus oli oletada, et see hollywoodliku naeratusega iludus võiks pöörata temale tähelepanu!
Kuid tasus vaid Caroline’il end veenda, et mister Johnsoni käepigistus ei kandnud mingit alatooni, kui mees hakkas rääkima. Ja tema üllatuseks lausus järgmist:
“Vahest ehk sööksime koos lõunat?”
“Mis?” Caroline’ile tundus, et ta kuulis valesti.
“Ma tean siin lähedal üht väikest restorani, seal on suurepärane prantslasest kokk. Ja kui teil midagi selle vastu pole, siis tahaksin teid sinna kutsuda.”
Caroline silmitses meest pärani silmi. Aga too naeratas endiselt võluvalt.
“Ma kohe ei tea,” lausus naine nõutult. “Pean tunnistama, et mul pole üldse aega.”
“Ega midagi, eks siis teine kord,” laiutas William käsi, näidates, et see valmistab talle veidi meelehärmi. “Siin on mu visiitkaart, vajadusel helistage. Agent tuleb lähimail päevil teie juurde, et arutada läbi formaalsused. Kõike head.”
Ta võttis oma diplomaadikohvri ja väljus ooteruumi, kus Betty midagi arvutil trükkis. Uks vajus ta järel kinni ja Caroline jäi kabinetti üksi.
3. peatükk
Kas see võis nii olla või mitte? Kas mister Johnson hoidis nimme tema kätt oma peos või oli see lihtsalt ta fantaasia vili? Caroline püüdis tõesti sundida end sellele mitte mõtlema, kuid kogu tööpäeva vältel pöördus ta siiski aina uuesti ja uuesti selle hommikuse episoodi juurde tagasi.
Mees oli teinud ettepaneku lõunatada restoranis, mõtiskles ta endamisi, seistes akna juures ja vaadates kahekümne teiselt korruselt alla Manhattanile, kus sagisid inimesed nagu väikesed putukad. Milleks sellele mehele seda vaja on? Et tööalaseid küsimusi arutada? Või tahtis ta lihtsalt näida galantsena? Kuid milleks?
Caroline koukis lauasahtlist välja väikese taskupeegli ja silmitses oma peegelpilti. Jah, temal ei olnud blonde juukseid ega õe hurmavat, veetlevat välimust. Viimaste aastate jooksul oli ta täielikult unustanud, mida tähendab koketeerimine. Ja kas ta üldse kunagi on osanud seda nii meisterlikult teha nagu Alice? Vaevalt küll…
Kabinetti astus Betty. See kahekümne viie aastane väljendusrikaste mandlisilmadega mulatitar oli lausa imekaunis. Valge pluus rõhutas veelgi ta ühtlaselt šokolaadipruuni nahavärvi, aga lühike seelik jättis põlved täiesti paljaks. Vaat, kes on tõesti naiseliku köitvuse ja ligitõmbavuse võrdkuju, vilksatas Caroline’il peast läbi mõte ja ta peitis peegli ära, soovimata, et alluv leiaks ta ennast niiviisi hindavalt uurimas.
“Andy helistas jälle ja ütles, et ta viidi haiglasse. Näib, et teda on tabanud mingi viirus,” teatas sekretär.
Caroline juba kahtlustaski, et asjad võivad võtta sellise pöörde. Autojuht oli eile tundunud kuidagi liiga haiglase välimusega.
“Mis siis ikka, järelikult tuleb mul lähematel päevadel ise rooli taha istuda,” vastas ta. “Nii et hoolitsegu rahuliku südamega oma tervise eest.”
“Niipalju kui mina tean, on autoga midagi korrast ära. Andy kavatses viia selle töökotta,” pidas Betty vajalikuks meelde tuletada.
Caroline jäi mõttesse. Tema garaažis seisis veel kaks autot, kuid tööle eelistas ta sõita musta Mercedesega. Oleks võinud muidugi kasutada ka takso teenuseid. Kuid oli olemas veel üks variant.
Ta lehitses päevaplaani, mis ta laual lebas.
“Näib, et täna mul enam edasilükkamatuid asjatoimetusi ei ole?” küsis ta sekretärilt igaks juhuks.
Too raputas pead.
“Väga tore,” tegi Caroline kokkuvõtte. “Ma sõidan ise töökotta. Kas sa tead, kus Andyt tavaliselt teenindatakse?”
Betty püüdis midagi meenutada, seejärel noogutas, väljus ooteruumi ja pöördus mõne minuti pärast tagasi, kaasas kaust tšekkidega, mis autojuht oli bensiinijaamadest ja autokauplustest kaasa toonud.
“Arvatavasti kusagil siin…” pomises sekretär, kaevudes paberitesse. “Ahaa… Palun, siin see on. Ted Mitchelli autotöökoda. Kiire remont ja muu taoline. Andy käis seal hiljuti, ei mäleta, miks just. Näib, et vahetas rehve. Pole tähtis… Vaat siin, allpool, on aadress ja telefon.”
“Helista neile ja ütle, et kui võimalik, kavatsen õhtul sinna sõita.”
Caroline saatis sekretäri pilguga ja kui uks ta järel sulgus, heitis uuesti pilgu peeglisse.
Mul oli ju kolledži ajal austajaid, mõtles ta, uurides tähelepanelikult oma nägu, mida kosmeetika vaid kergelt oli riivanud. Huvitav, mida nad minust arvasid? Mis neid minus köitis? Peale mõistuse