Mees vaikis. Aga ta teekaaslane jätkas:
“Lihtsalt ma tahtsin nii väga loota, et inimesed hindavad minus mu mõistust ja tööalaseid omadusi, aga selgub, et nad näevad ainult ilmetut välimust.”
“No siin te pingutate küll üle,” vaidles Ted vastu. “Mis tähendab – ilmetu välimus? Te näete oma vanuse kohta suurepärane välja, üle kolmekümne teile küll ei anna…”
“Aga ma olengi kolmkümmend,” vastas Caroline ohates. “Eile oli mu sünnipäev ja ma põgenesin häbiväärselt selleks puhuks korraldatud peoõhtult.”
Ta tundis äkki usaldust selle juhusliku tuttava vastu ja iseendalegi ootamatult hakkas jutustama, kuidas ta eelmisel õhtul oli läinud perekondlikule õhtusöögile, aga sattunud tema auks korraldatud peole. Külalised lõbutsesid, kuid tema tundis end halvasti. Ja ta jooksis sellelt peolt minema, mõistes, kui kohutavalt üksildasena ta end tunneb, isegi oma lähedaste ja tuttavate keskel viibides.
Ted Mitchell kuulas teelt pilku pööramata ja teda katkestamata. Ta mõistis, et sel naisel on vaja end tühjaks rääkida, siis hakkab ta südamel kergem. Ja ega temalt ju põhimõtteliselt midagi nõutud, tal tuli lihtsalt vaikida ja kuulata. Aga kui Caroline oma jutustuse lõpetas, ei pidanud mees siiski vastu.
“Teate, te asute praegu lihtsalt mustal vööndil. Õnnetu periood, mis peagi lõpeb ja ümbritsev maailm omandab taas erksad värvid. Aidake ise endal nukrusest jagu saada. Minu naine näiteks käis taolistel puhkudel mööda kauplusi ja kulutas kogu raha, mis tal parajasti kaasas oli, igasuguste nipsasjakeste peale. See-eest oli aga hea tuju garanteeritud. Miks te ei võiks sama moodust proovida? Või siis minge juuksurisse, aga pärast üllatage kõiki oma uue soenguga.”
“Jah, teil on õigus,” nõustus miss Donnell. “Ma just täna mõtlesin, et oleks vaja end kuidagi muuta. Aga mul pole üldse aega, et iseendaga tegeleda. Homme hommikul näiteks tuleb mul hakata aruandeid kontrollima…”
“Tehke seda päeval,” pakkus mees välja. “Aga hommik pühendage endale. Niipalju kui ma aru saan, tegelete te äriga ja oskate raha lugeda. Teeme nii, et kui te homme keskpäeval tulete Mercedesele järele uue soenguga, teen ma teile allahindlust kümme protsenti. Sobib?”
Caroline naeratas, ta oli üldse märgatavalt lõbusamaks muutunud. Mitte et talle oleks olnud nii väga tähtis saada allahindlust, lihtsalt see ettepanek näis olevat huvipakkuv. Ja ta nõustus. Olgu nii, ta helistab homme hommikul sekretärile, ütleb, et tuleb hiljem ja läheb juuksurisalongi.
“Hea küll,” vastas ta. “Vaatame, mis sellest välja tuleb. Muide, see ongi minu maja.”
Buick peatus ja naine avas ukse, kavatsedes väljuda.
“Veel üks küsimus,” meenus äkki Tedile. “Minu nime te teate, aga mina teie nime mitte.”
“Caroline Donnell,” ütles naine, asetades mugavas, madala kontsaga kingas jala asfaldile. “Tänan teid kõige eest.”
Kui naine oli trepikotta kadunud, pööras Ted auto ümber ja surus jala gaasipedaalile. Ta oleks tegelikult pidanud juba ammu kodus olema, kus teda ootas õhtust sööma ta kaheteistkümneaastane tütar.
5. peatükk
Ajakirjade klantsleheküljed kirendasid luksuslikes rõivastes iludustest. Nende juuksed langesid kuldse vihmana õlgadele, kõrgusid keeruliste konstruktsioonidena pealael, särasid ja sillerdasid, kaunistatuna ehete ja mitmevärviliste lintidega. Iga fotomodell oleks nagu öelnud – ma olen oma eluga rahul, sest mul on ilus soeng!
“Vaadake, siin on esindatud kõik viimased moesuunad,” oli paarkümmend minutit tagasi öelnud naeratav blond administraator, ulatades Caroline’ile kopsaka kataloogi.
Ja nüüd istus miss Donnell ilusalongi heledasti valgustatud hallis diivanil, üritades selgusele jõuda, milline neist soengutest võiks talle sobida. Valik ei osutunud sugugi kergeks. Juuksevärvi radikaalseks muutmiseks polnud ta valmis, lühike lõikus poleks tulnud kõne allagi. Aga kõigist neist moodsatest suundadest ei taibanud ta absoluutselt mitte midagi…
“Meie parim meister vabanes just praegu ja on valmis teid vastu võtma,” lähenes talle uuesti blond administraator ning häält alandades teatas usalduslikult: “Tema nimi on Jean, ta on Prantsusmaalt ja tal on kuldsed käed. Te jääte rahule. Muide, kas olete juba midagi välja valinud?”
Tõusnud püsti, raputas Caroline eitavalt pead.
“Ma kohe ei tea. Võib-olla tulin siia üldse ilmaaegu?”
Kuid blondiin ajas silmad pärani.
“Mis te nüüd! Ärge isegi mitte kahelge! Teate, järjekord monsieur Jeani juurde on kuudepikkune. Teil vedas, et üks alalistest klientidest ei saanud täna tulla.”
Ta toetas hoolikalt miss Caroline’i küünarnukist ja juhatas ta tühja tugitooli poole. Miss Donnell ei jõudnud veel end kogudagi, kui ta juukseid juba pesti lõhnava šampooniga. Seejärel kammiti ja kuivatati kergelt. Pärast aga ilmus kusagilt valges särgis kõhn pikka kasvu prantslane ja hakkas ta ümber askeldama.
“Oo, madame… Charmant! Pikad juuksed, see on hea. Ma kujundan teile imeilusa soengu. Ma juba näen seda nagu kunstnik, kes seisab puhta lõuendi ees ja mõtleb, kuidas maalida kunstiteost… Te saate vapustav välja nägema, madame!”
Monsieur Jean haaras kammi ja ta mustad silmad lõid kiskjalikult särama.
“Teate, ma tahaksin midagi õige kergelt muuta,” lausus Caroline ebakindlalt. Ta oli üldiselt harjunud olukordi kontrollima, kuid nüüd oli see ringisebiv prantslane ta tavapärasest rööpast välja viinud.
“Oo, vaikige, palun teid…” sosistas kuulus juuksur, “muidu peletate ära inspiratsiooni!”
Miss Donnell hammustas huulde, mõistes, et nüüd tuleb alluda saatuse tahtele. Kui monsieur Jean fööni sisse lülitas, sulges ta silmad, otsustades, et avab need alles siis, kui kõik on valmis.
Järgmise tunni jooksul keerati ta juuksed rullidesse, kuivatati fööniga, kammiti, torgiti millegi nähtamatuga, pritsiti üle lakiga, ühesõnaga, mida kõike nendega küll ei tehtud. Ilusalongi töötajate vaimustatud hüüatuste põhjal tegi Caroline järelduse, et kõik kulgeb normaalselt. Prantslane puhkis, korrates aina “charmant, charmant!” ja naine kujutas juba ette töökaaslaste reaktsiooni.
“See on minu šedööver…” sosistas monsieur Jean, pani töövahendid kõrvale ja eemaldas kliendi õlgadelt keebi. “Mis te ootate? Hinnake meistri tööd.”
Miss Donnell luges kolmeni ning, avanud silmad, vaatas peeglisse. Siis pigistas igaks juhuks silmad uuesti kinni, enne kui vaatas taas oma peegelpilti, uskumata, et see kuulub talle. Juuksed olid tõstetud üles pealaele ja keeratud seal keerulisse sõlme, kust langesid alla pikad lokkis kiharad. Kõik oli üle valatud sellise hulga lakiga, et ka kõige tugevam tuuleiil poleks suutnud seda moodustist paigast liigutada.
Milline õudus! vilksatas mõte Caroline’i peas.
Tõepoolest, foto sellest “kunstiteosest” oleks vabalt võinud paigutada sellesse moodsate suundade kataloogi, mida siin klientidele lehitseda pakuti. Kuigi, ausalt öeldes, miss Donnelli halli kostüümi ja kahvatu, peaaegu meikimata näo juurde ei sobinud see soeng kohe üldse mitte.
Kõik ümberringi aina ohhetasid ja ahhetasid – monsieur Jean võttis kolleegidelt vastu komplimente. Caroline aga vaatas end peeglist ja püüdis selgusele jõuda, kas ta näeb tõesti tobe välja või ta lihtsalt ei taipa midagi… Lõpuks kaldus arvamus siiski viimase poole. Sest kui aina räägitakse, et kõik on suurepärane, kas siis inimene ei hakka kahtlema omaenda hinnangutes, mis üldisest arvamusest täiesti erinevad?
“Ma olen vaimustatud,” kummardus ta poole blond administraator. “Soeng on lihtsalt suurepärane. Kusjuures, palun võtke arvesse, et monsieur Jean ei korda kunagi oma töid, iga tema looming on unikaalne…”
Miss