Ida
Idakaar on algava kevade kaar. Kuus nädalat märtsi algusest kuni künnipäevani 14. aprillil on kõige muutlikuma valgusega aeg aastaringis. Sellesse aega jääb pööripäev, kui päike tõuseb otse idast ja loojub otse läände ning päev ja öö on võrdse pikkusega. Suve poole edenedes liigub päikesetõus silmapiiril edasi kirde poole ning loojumine loode poole. Kalendrites on pööripäevaks 21. märts, meil on öö ja päev ühepikkused juba 17. märtsil, kui päike tõuseb hommikul kell 6.22 ja loojub õhtul kell 18.22. Tegelikult ongi öö ja päev ühepikkused maailma eri paigus eri päevadel, mis jäävad siiski pööripäeva lähedusse. Sellise päeva ingliskeelseks nimeks on equilux ehk siis võrdvalguse päev, eristamaks seda pööripäevast, mille nimeks on equinox – võrdsed ööd. Pööripäev tähistab päeva, mil päike paistab ekvaatoril otse seniidis. meil tõuseb pööripäeval päike hommikul juba kell 6.11 ja loojub õhtul kell 18.31. Iga järgmine päev on eelmisest 5–6 minutit pikem.
Ööpäevas on idakaare ajaks hommikuaeg kella poole viiest poole kaheksani. Talumajapidamises algaski suveajal tööpäev päikese jõudmisega idakaarde. Selles ajas on suur kasvamise vägi, ka tänapäeval on varajastel tõusjatel võimalik sellest osa saada. Hommikust aega võib kasutada jalutamiseks, linnulaulu kuulamiseks ning puhkevast kevadest osa saamiseks. Iga järgmine päev on erinev eelmisest, nüüd on oluline meid ümbritsevast arengust mitte maha jääda. Seda aitasid meeles pidada ka rahvakalendri tähtpäevad, kus alates küünlapäevast 2. veebruaril kuni jaanipäevani 24. juunil kordub nõue tulla toast välja õue. Kes seda ei tee, magab terve aasta maha ja ärkab alles novembris-detsembris mardipäeva ja jõulude aegu.
Mingil kummalisel kombel mõistavad seda ka kartulid keldris ning hakkavad kasvatama idusid. Kasvama hakkavad toataimed, rohelisi varsi sirutavad valguse poole sibulad. Ka talv läbi kuivana püsinud puudesse valgub tagasi eluandev vesi, juurtest ladva poole tõusev mahl kannab endaga suhkrut, vitamiine ja muid tervist toetavaid aineid. Vanarahvas arvas, et kasemahlas leidub rohtu saja ühe haiguse vastu.
Kasemahla saab koguma hakata siis, kui ööpäevane õhutemperatuur on üle viie kraadi. Vahtramahl, mis on suhkrurikkam, hakkab voolama varem, kui päeval sulatab ja öösel külmetab, seega just nüüd, märtsi keskel. Vahtramahla soovitatakse koguda kõrgemalt, näiteks lõigata oks läbi ja siduda oksa külge pudel, kuna kõrgemal arvatakse mahl olevat magusam. Mõlemat mahla saab säilitada külmutatult sügavkülmikus. Jäätunud mahla ülessulatamisel sulab algul välja suhkrurikkam osa, nii saavad läbematud mahlalimpsijad magusama osa omale.
Kuigi kasvamist pole looduses veel näha, muutub puude okste värv. Kase- ja lepaoksad värvuvad punakaks, haavad ja pajud rohekaks. See annab märku mahla jõudmisest võrsetesse. Lehtede ja uute võrsete puhkemine jääb siiski järgmisse, kagukaare aega, mis algab aprilli keskpaigast ja vältab mai lõpuni. Senikaua ootavad kaitsvate pungasoomuste all õrnad võrse- ja lehealgmed, mis on punga puhkemisel mõne päeva jooksul valmis kasvama kümneid sentimeetreid. Kummaline on mõelda, kuidas igas pungas on ootel terve tulevane võrse, et vedruna välja paiskuda niipea kui valgust, soojust ja niiskust on piisavalt. Tõusmise ehk idanemise vägi on peidus nii pungades kui seemnetes. Idudes on koos kõik kasvamiseks ja arenemiseks vajalik. Seetõttu on tervislik ka idandite tarvitamine toiduks, eriti varakevadisel kevadväsimuse ajal talvega nõrgenenud keha toetamiseks ja virgutamiseks.
Idakaare ajale ehk varakevadele on iseloomulik ka rändlindude saabumine. Esimeste saabujate hulgas on laululuiged, kiivitajad, lõokesed, sookured ja teised. Varesed hakkavad pesa ehitama, samuti harakad. Kotkad ja kaarnad kaunistavad pesa rohelise samblaga ja munevad esimesed munad. Aialindude appikutsumiseks peenramaad tõukudest vabastama tasub idakaare ehk varakevade ajal üles panna pesakastid. See vaev tasub end kuhjaga suvel, kui agarad putukapüüdjad poegade toitmise nimel meie aiad tüütutest häirijatest kuigivõrdki tühjemaks teevad. Lisaks on põnev jälgida pesakondade arenemist, esimesi lennuharjutusi ja suve lõpul valmistumist sügisrändeks.
Idakaare aeg on vete ja mahlade liikumise aeg. Jääst ja lumest sulanud värske, kirgas ja hapnikurikas vesi peseb puhtaks looduse, kannab üleujutustega viljakat muda laiali ning tungib juurte kaudu taimedesse, valades uut ja värsket kasvamise väge eelmiste aastatega valminud ootel vormidesse. Et puhkemine liiga vara ei algaks ja öised külmad õrnu võrsealgmeid ja idusid ei kahjustaks, on puhkemisootel elu aheldatud paksude seemnekestade ja pungasoomuste alla, just samamoodi, nagu maa ning muld olid aheldatud jää ja lume alla.
Igatahes on idakaare aeg täis ilusat ja rõõmsat ärkamist, millega kaasaminemiseks tasub pingutada.
Ilm
Põnev on see, et maarahva maailmataju on ümmargune, mitte sirgjooneline. Selle tunnistuseks on ilmasuundade asemel mõiste ilmakaar kasutamine.
On hämmastav, kui erinev võib ilm olla meie maa erinevates osades – mõnel pool uputab, sealsamas mõnikümmend kilomeetrit eemal põeb maa põuast. Põhjuseks on see, et oleme elamas Atlandi ookeani põhjaosa tsüklonaalse tegevuse piirkonnas, kust külma ja sooja õhumassi eraldusjoonelt võrsub üksteise järel madalrõhkkondi ehk tsükloneid. Need on paarituhande kilomeetrise läbimõõduga vastupäeva tiirlevad õhukeerised, mis pidevalt meie ilma muudavad. Küllap on see ka põhjuseks, miks rahvapärane ilmatarkus nii mitmepalgeline on.
Samas on ometi võimalik selle põhjal välja kujundada omaenda ilmatarkus, mis süveneb ja täpsustub aastatepikkuse vaatlemise käigus. Kõige olulisem selle juures on iga päev käia õues ilma nuusutamas, hommikul, õhtul, vahel ööselgi. Ülo Vooglaid jutustas kord oma vanaemast Saaremaal, kes ühelgi õhtul enne magama ei läinud, kui polnud enne õhtul õues ilma vaatamas käinud. Ilm on imeline ja põnev, selle tundmaõppimiseks kulub enam kui üks elu.
Meie kaheksa ilmakaart kõnelevad korraga nii päevaringist kui ka aastaringist. Põhjakaares on päike kõige sügavamal silmapiiri taga, otsa maapõhjas. Nii on see südaöösel. Aastaringis on see jõuluaeg. Kirdekaarest lennutab päike suvisel varahommikul pärast kella kolme esimesed kiired taevalaotusse. Aastas on see aeg küünlakuus, kui tihased oma kevadist sitsikleidi-laulu alustavad. Idakaares kella kuue ajal kerkib päike kõige suurema hooga ülespoole, noore taimena idanedes ja kerkides. See on kevadekuu, kevadise pööripäeva aeg. Kagus kell üheksa hakkab päikese tõusmisevägi raugema, see on keskhommiku aeg. Aastaringis on see maikuine lehtede ja pungade puhkemise aeg. Lõuna Sügiskuu ehk septembri ilmakaareks on lääs. See on aeg, kus kõik looduses vajub längu ja longu, ussid poevad urgu, putukad koorepragude vahele, talveune või – uinaku tegijad nuumavad end ning silmavad paiku, kuhu end unele seada.
Ise
Hakkame laulu laskemaie, hakkame ilu iskimaie.
Nende sõnadega on maarahva laulikud läbi aegade laule alustanud. Muinasjutus öeldakse ülekohtuselt mõrvatud vaeselapsest, kuidas ta pidevalt moondab ennast: küll ta iskis enda kedervarreks, käterätiks või käoks. Samas tähendab sõna iskimine Lõuna-Eestis ka lihtsalt lõnga korrutamist, kus kaks peenemat lõnga keerutatakse teineteise ümber uueks, jämedamaks ja tugevamaks lõngaks.
Küllap on lõnga korrutamine ehk iskimine sama ürgvana toiming kui kanga kudumine ja rõivaste valmistamine. Enne iskimist tuleb kedervarrega koonla kiudude kaosest, olgu siis tegu villa-, lina-, kanepi-, nõgese- või muude kiududega, keerutada valmis esimene niit, mida siis hiljem iskida ehk korrutada saab.
Ürgolemise algsest kaosekoonlast kedratakse loomismüütides kõigepealt välja veelõng ja tuulelõng. Viimast nimetatakse sageli ka lihtsalt Vaimuks, nagu näiteks Piibli loomisloos, kus Jumala Vaim lehvis algul vee kohal. Neid lõngu iseme ehk korrutame elusolendeina sünnist kuni viimse hingetõmbeni, vedades käima tuult kopsudes üle niiske ja veerikka vere.
Nii sünnib maailma loomine meist igaühes ikka ja uuesti iga hingetõmbega. Samamoodi sünnib see väljaspool meid igal kevadel, igal hommikul. Talvel ja öösel niiskeks tõmbunud maast käib üle värske tuuleõhk. Nii omavahel põimudes annavad vesi ja tuul hoogu isejuhtumisele.
Isejuhtumine