Jüriööl hukkunuid mälestati kirikuski
4. mail 1346 mälestati esmakordselt Rapla ja Keila kirikutes maarahva soost kristlasi, kes mõrvati Saksa Ordu poolt Jüriöö sündmuste käigus. Neid kirikuid 1346. aastal maarahvale lähedase piiskop Olavi palvel Tallinna toomkirikule kinkides oli Taani kuningas Valdemar IV nõudnud, et 4. mail ja 10. oktoobril tuleb muu hulgas pidada mälestusjumalateenistusi nii kiriku sees kui väljas kõikidele soovijatele.
Rapla vanasse kirikusse mahtus õpetaja Carl Eduard Malmi hinnangul 1868. aastal kuni kaks tuhat inimest. Kui kohe pärast Harju mässu kirjutati mälestamispäeva kehtestamise tingimusse toimingud nii kiriku sees kui ka väljas viibivatele usklikele, siis mõraneb Ordu lugu täielikust usutaganemisest – pigem on tegu maarahva sügava ja massilise usklikkusega.
Armastusse uskujad leiavad igast usust oma jumala
Ameerika põlisrahvastele ristiusku jutlustanud misjonärid olid kimbatuses, kui oma põlises vaimses traditsioonis üles kasvanud indiaanlased neile teatasid, et nad kõnelevad Jeesusega. Misjonärid vaid räägivad Jeesusest, indiaanlased aga kõnelevad otse ja vahetult neile lähedase Armastuse vaimuga.
Pole põhjust kahelda, et ka meie esivanemad leidsid kiiresti tee otsesuhtlemiseks Jeesusega. See ei sobinud aga sugugi Ordule. Maarahvas pidi järjepidevalt usust taganema ning Ordule tülikaid preestreid ja munki tapma – vaid nõnda sai õigustada Ordu vajalikkust ja olemasolu Eestimaal.
Skoone ja Eesti
Küllap oli Jüriöö sündmuste õhutajaks üsna sarnane, kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skoones hargnenud lugu. Pärast talurahva ülestõusu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks noore võimeka Magnus Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. aastal ja ostis taanlaste poolt sakslastele panditud maa 1343. aastal 34 000 hõbemarga eest vabaks. Kuningas Magnus Erikssoni ajal pandi õiguslik alus Põhjamaade kohalikule omavalitsusele.
Magnus Eriksson saatis Turust ja Viiburist oma laevastiku Jüriöö aegu Tallinnasse appi. Tema taotlus oma võimu kindlustada Soome lahe lõunarannal jätkus ka pärast Jüriööd. Sellega on seotud rannarootslaste asumine Eesti saartele ja rannaaladele. Teadaolevalt sai Padise klooster 1340. aastast alates Rootsi kuningalt hulganisti maid kingituseks Soomes Turu, Helsingi ja Porvoo ümbruses. Samast ajast on teada paljude eestlaste asumine Soome nimetatud aladele. Vähemalt osa neist olid Ordu poolt vaenatud „mässulised” Harjust ja Virust.
Seepärast tasub uhkusega mõelda tagasi oma esivanemate peale ning pidada nendest lugu looga, mis tõesti loeb ja pidamist väärib.
Ja küllap on hea mõte pidada Rapla ja Keila kirikutes Tallinna piiskopi osavõtul mälestusteenistusi võõraste võidulugude nimel süüdimõistetud kaasmaalastele.
Eestlane olla on uhke ja hää
Juba üle 150 aasta võime igal aastal jaanikuul pühitseda eestlaseks olemise aastapäeva. 17. juunil 1857 hakkas ajalehes Perno Postimees postipapa Johann Voldemar Jannsen esimesena maarahvast järjekindlalt kõnetama sõnadega “Armas Eesti rahvas”.
Põlvkonnavahetus toimub umbes kolmekümne aastaga. Nii oleme juba viis põlvkonda maakeelt kõnelev maarahvas, kes kutsub end eestlasteks, oma maad Eestimaaks ning oma keelt eesti keeleks. Ligi kakssada põlvkonda meie esivanemaid enne seda teadsid end olevat maarahvas, kelle asumisala nimeks oli Maa ja keeleks maakeel.
Põgus eestlaseks olemise poolteist sajandit on olnud meile edukas. Juba teist korda selle aja jooksul on meil õnnestunud taastada oma riik, mida tunnustavad teised riigid üle maailma. Nende hulgas on veel üks maarahva riik – Ungari. Erinevalt meist kasutavad ungarlased enda ja oma riigi nimetusena jätkuvalt põlist, sõnast maa lähtuvat nimetust madjar.
Oma asumisala nimetavad häälikuühendiga maa veel Tšiili enam kui miljoniline maputše põlisrahvas, mitmed draviidi rahvad Lõuna-Indias, paar tuhat mansi rahva liiget Lääne-Siberis ja hääbunud vadja rahvas meie idapiiri taga. Neil pole paraku oma riigini õnnestunud jõuda, nii nagu veel paljudel rahvastel kogu maailmas.
Vaadates tagasi eestlaseks olemise aastakümnetele, võime märgata, et oma riigi valitsemiseni jõudsime seitsmendal ja kaheksandal kümnendil, minetasime selle üheksandal ja taastasime neljateistkümnendal aastakümnel.
Nüüd, viieteistkümmend kümnendit seljataga, tasub mõelda, mida võiksime teha teisiti, et jääda edasi oma maa ja rahva valitsejateks. Küllap tasub tõsiselt mõelda meie põlise endanimetuse maa taastamisele meie meeles ja keeles. Maarahvaks olemine ja maakeele omaks keeleks nimetamine annab jõudu ning seob meid sadade eelnevate põlvkondadega.
Viimase viie põlvkonna vältel eestlaseks olemine on meile palju andnud. Kogu meie riiklik iseolemine on seotud selle nimega, mille saime maarahva keelest ja meelest vaimustunud baltisaksa estofiilidelt. On loomulik, et nemad meid saksa keele järgi eestlasteks nimetasid ning tänuväärt, et nende vaimustust jagades ka ise end eestlasteks oleme nimetanud.
Siiski on meie oma olemise juured maas, maarahvas ja maakeeles. Sellepärast tasub hakata tähistama 16. juunit maarahva päevana, kus pühitseme ja teadvustame endale ning teistele oma rahva, keele ja meele sügavat sidet maa, taimede, loomade ning maastikega. Sel päeval tasub korrastada oma kodupaiga pühi paiku – hiisi, allikaid, kalmeid ning teha head maale.
Maarahva 8-silbiline nõiakeel
Tõeline on see, mida me mäletame ja mille juurde tuleme tagasi mõtetes, kõnedes, tegudes. See mõjutab eelkõige meid endid, kuid enamasti ka teisi meie ümber. Me usume seda, mida mõtleme, kõneleme ja teeme. Me usume ka oma kahtlemist. Ebakindla ja tingiva kõneviisi vohamine – ütlused „ma võiksin selle ära teha”, „kas sa ulataksid mulle ehk suhkrut” – viitab, et meie jaoks on tõelisus kaasajal kõikuvatel jalgadel tudisev ja pidevalt muutuv.
Samas näitavad küsitlused, et enam kui pooled eestlastest usuvad inimvälise kõrgema võimu olemasolu. Oleme nõnda oma usklikkuse suhtarvuga ees paljudest muudest rahvastest. See kõrgem võim ei pruugi olla mõne maailmareligiooni Jumal, enamasti ongi tegemist igaühe väga isikliku tajuga, mida on raske täpsemalt sõnastada.
Miks me nõnda tajume? Üks põhjusi võib olla see, et oleme läbi aastatuhandete kasutanud maailma tundmaõppimisel vaimude keelt. Vaimude keeleks nimetab keeleteadlane Eugen Helimski kaheksasilbilise värsiga pühalaule, mis olid tuntud mitmete rahvaste juures. Suur osa meie vanemast vaimuvarast, nii laulud, vanasõnad kui mõistatused, on valatud samasse kaheksasilbilisse vormi. Regilaul on omal kombel sarnane šamaanitrummi rütmile. Karjala runolaulude põhjal koostatud eeposest „Kalevala“ üks viiendik on loitsud. „Kalevala“ loojateks olid šamaanid, Kalevala meetrika oli algselt nõialaulude meetrika. Kaheksasilbiline laulmine toimib nagu nõiatrumm. Šamaanirahvaste, nagu näiteks nganassaanid, karjalased, eestlased, panteon on muutlik, igal šamaanil on oma ja uus valik jumalaid, nende hulgas võib olla mõjukaid isikuid ja muid tegelasi, kes nüüd ja praegu on olulised maailma muutjatena. Oluline on nüüd ja praegu toimivate jõudude ning mõjudega arvestamine ning nende suunamine trummi või kaheksasilbilist nõialaulu kasutades teisenenud meeleseisundis. Sellist vaimude keelt õpiti vanavanemailt ja täiustati kogu elu. Olen ise kogenud eakate laulikute keele vägevust. Eesti rahvalaulude plaadiantoloogia vahendusel võib kuulda 93-aastase Tõstamaa lauliku Liisu Oriku vapustavat laulu „Laula, laula, suukene!”, samuti 87-aastase Kihnu lauliku Liis Alase laulu „Veere, päev!”. Neis helisalvestistes on sees selline vägi, mida soovitan päevast päeva kuulata igal regilauluhuvilisel. Maarahvaga sarnane elupõline vaimude keele omandamine ja täiustamine oli iseloomulik ka näiteks Jäämere ääres elava rahva nganassaanide kogukonnas.
Kogetu talletamine kaheksasilbilise pühalaulu vormi on küllap aidanud meil iseendaks jääda läbi aastatuhandete.