Lõimed teistest keeltest
Maakeelel on üks väga hea omadus. Kui võõrkeelsed ütlemised maakeelde ümber panna, siis selgub enamasti, kas üleüldse oligi midagi öelda. Seetõttu on heaks mõtteharjutuseks enne millegi kirjutamist või väljaütlemist püüda võimalikult kõigile võõrsõnadele leida maakeelsed vasted.
Vähem kui sada aastat tagasi kaheldi veel, kas maakeeles on üldse võimalik gümnaasiumitasemel füüsikat ja matemaatikat õpetada. Selle tõestamiseks tehti Tartus Vanemuise teatri laval esimese eestikeelse gümnaasiumi klassiga näidistund.
Tänapäeval ei kahtle keegi, et nii füüsika kui ka matemaatika keeleks on ka maakeel. Meie teadlased räägivad kaasa kõiksuse ja mikromaailma tõlgendamisel. Võimalik, et algupäraste mõtete lätteks võib olla ka asjaolu, et me mõtleme maailma üle maakeeles.
Maailmas palju kasutatavatele mõistetele tuleb leida maakeelsed vasted. Sageli on need keeles täiesti olemas, tuleb vaid veidi pingutada, et nendeni jõuda. Nii on lõimimine palju suupärasem ja arusaadavam kui integreerimine, elurikkus on selgem mõiste kui biodiversiteet.
Sõnapaarile sustainable development on maakeelse vaste otsimine paras pähkel. Kasutusel olevad säästlik areng ja jätkusuutlik areng sobivad kontorikeelde. Ehedas maakeeles tundub parimaks vasteks olema mõnus minek – olukord, kus kõik sujub vähima energiakuluga, nagu iseenesest ja keegi ei kannata kahju.
Sama on mõistega outdoor learning. Kuigi tegemine ise on meie koolielus igituttav, on selle järjekindel rakendamine ja toetamine võimalik ikkagi alates sellest, kui võtsime kasutusele maakeelse mõiste õuesõpe.
Õuesõppe üks kesksemaid tegemisi on taas võõrkeelse nimega – see on refleksioon ehk siis vahetult õppimise järel kogetule tagasi vaatamine ning selle sõnastamine, mida siis tegelikult õpitud sai. Praegu tundub, et selles seoses sobib hästi sõna aduma – tasapisi taipama hakkamine.
Püüdes võõrkeelseid mõtteid öelda selges maakeeles, hakkame aduma öeldu sügavamat mõtet.
Maakeele õpe
Mis võiks olla sobivaks omakeele koolis õpetamise ühisnimeks?
Soovitan õppeainet nimetada maakeeleks. Lutsi maarahvas – meie rahva killukene Põhja-Lätis – nimetas Eestimaad Maamaaks ja meie keelt maakeeleks. Maakeelteks võime nimetada kõiki meie rahva keeli, millest on kokku pandud kirjakeel.
Nii võiks koolides üle Eesti – Võromaal, Setomaal, Mulgimaal, Kihnus ja igal pool mujal – hakata õpetama kohalikke keeli õppeainena, mille nimeks on maakeel. Eesti Keele Instituudis ja Eesti Rahvaluule Arhiivis on tallel rikkalikult materjale kõigi Eestimaa piirkondade keelte ja sõnavara kohta, nii kirjas kui helisalvestustena, kuigivõrd on olemas ka videomaterjale.
Maakeele õppimine aitab meil osa saada meie rahva mõtterikkusest ja loovusest läbi aegade. Ka saame selgeks uute sõnade loomise ning tuletamise kunsti, milleks meid tänuväärselt kutsus üles president Toomas-Hendrik Ilves Sõnause võistlusega.
Kindlasti sobiks selle juurde meediatugi – maakeelsed võistlussaated televisioonis, parimate omakeele kõnelejate kokkusaamised jne. See kõik aitab meil väärtustada oma keelt ning selle mitmekesisust. Samas aitab arusaamine keelevõimaluste paljususest õppida ja mõista ka võõrkeeli.
Väikerahvaste arengueeliseks ongi paljude keelte oskamine. Lääne-Siberi handi, mansi, keti, neenetsi ja sölkupi ning teiste rahvaste juures on endastmõistetav nelja-viie kohaliku keele valdamine. Sama võib kohata Saamimaal – piirialade elanikud tulevad toime kolme kuni viie keelega. Mitme keele valdamine lihtsustab uute keelte õppimist, miks siis mitte alustada meie kirjakeele aluseks olevast maakeelest?
Maakeel õppeainena koolides hoiab meie sidet maaga, millel oleme elanud tuhandeid aastaid.
Sõnaivad
Aeg
Aig lätt iks umma muudi, kas rii pääl ehk tii pääl.
Veel poolsada aastat tagasi sõideti Lohusuust ja Mustveest Tartusse laevaga. Aega kulus selleks tänapäevase tunnipikkuse bussisõidu asemel pea kogu päev. Sellele mõeldes künnab üle selja suur kärsitus – kui palju aega läks kaotsi!
Siiski, veel korra mõeldes sugeneb küsimus: mida me võidetud ajaga rohkemat ära suudame teha? Ja millest me ilma oleme jäänud? Ilma oleme kindlasti jäänud põnevast sõidust piki Peipsi randa ja looklevat Emajõge, peatustest külades ja alevikes, mööda- ja ülelendavatest lindudest, tuule ja vee lõhnast. Ning võimalusest selle kõige saatel mõtiskleda oma olemisest ja tegemistest.
Nõnda mõeldes pole enam selge, kes võidab ja kes kaotab aega. Aega on vaja hoolimiseks ja tähelepanuks. Just seda aga jahivad müügimehed, nii asjade, muusika kui ideede pakkujad. Nende veenmisoskus ja lood on kasvanud nii mõjusaks, et oma olemine ja tegemine taanduvad tühiseks ja õblukeseks. Ja koos sellega kaob sootumaks ka omaenda aeg. Harva võib tänaval kohata inimest, kel lauluümin või vilejoru naerustel huultel. Veel harvem kedagi, kes lihtsalt niisama, nüüdsama päheturgatanud viisijuppi veab.
Kuidas aega endale tagasi võita? Aega laulmiseks, iseolemiseks, lähedastest hoolimiseks? Aeg sünnib koos armastusega. Armunute päralt on lõputult palju aega. Ajapuudus tapab armastuse, armastus aga kingib otsatult aega. Armastust tunneb süda. Süda hoiab ja katkestab meeldimisi, sedakaudu ka meelt ja mälu. Kui meel on liialt laiali ilma tahtmist mööda, väsib ka süda väikeseks. Mõistlik on hoida meelt ilusa ja ümmargusena nagu mari, mis rõõmsa imestusega püüab uut kõigi tajumiste – haistmise, maitsmise, nägemise, kompamise ja kuulmise kaudu.
Meele ajab okkaliseks suur keeldude hulk. Liialt tihti kasutame kurjasti meile Looja poolt kingitud imelist tööriista – oma keelt. Keelt on vaja maailma avastamiseks ja kujundamiseks, üksteise tunnustamiseks ja tänamiseks. Keele kulutamine tarbetute keeldude peale väsitab ka südant. Süda kannab nii armastust kui ka vihkamist ja muret. Mure ja vihkamisega tõmbub süda kokku, olemine muutub umbseks ja kitsaks. Avaruse toob tagasi tuule ja vee hääl, pilvede, puude ja taeva nägemine.
Nii võib vett mööda päev otsa Mustveesse ja Lohusuhu sõites võita enam aega kui tunniga kiiresti kohale jõudes. Kahju vaid, et enam reisilaevaühendust mööda Peipsi randu olemas pole.
Ait
Lääne-Siberis hõimurahvaste hantide ja manside juures rännates tuleb tihti usalduse võitmiseks viidata meie keelte ühistele sõnatüvedele – veri, vesi, kivi, käsi, maa, üks, kaks, kolm, neli.
Lisaks nendele hästi tuntud ühissõnadele on veel üks ürgne sõna, mis Läänemere- ja Jäämere-äärseid hõimurahvaid liidab. See on ait, saami keeles ajtte. Ait on ristpalgist, ühel või neljal jalal seisev panipaik metsas või tundras, kus hoiti nahku, toitu, tavade toimetamiseks pühi esemeid.
Ait aitab toime tulla, kui elu kulgemises varudest vahel puudus kätte tuleb. Ka panka võime oma keeles aidaks nimetada. Pank aitab, kui parasjagu vajaminevast sularahast puudus tuleb.
Ei aidast ega pangast ei tohi liiga palju võtta. Õigel ajal tuleb osata öelda: aitab! Sõna mõtteks on, et juba on abi tunda, juba aitab, nüüd rügan ise omal jõul edasi. Ka ürgne tänamise sõna aitäh võib olla sama algupäraga.
Samas tasub aita headel aegadel piskuhaaval pidevalt varusid lisada, et häda ajal oleks, mida võtta. Kõige kindlamaks aidaks on teised inimesed ja elusolendid. Neid igal sammul aidates ja toetades koguneb endagi jaoks abiväge, mis ootamatult avaneb, kui tõesti häda käes on.
Üksteisele