Mehetapja Maie laul on üks dramaatilisemaid meie regilauluvaras. Mai tantsib mäe peal nõiatantsu, tal on sulg suus, pärg pääs, hanesulg hambas. Tants on nii vägev, et sellest lummatud Jüri kosib Mai endale naiseks.
Mai söödab Jürje sealihaga ja joodab õllega, lõpuks viib endaga magama. Kuid nüüd läheb midagi teisiti kui tavaliselt inimestel. Mai seab noad voodipõhja ja Jüri läheb otseti odaje, nuketi nuateraje.
Edasi magab Mai rahumeeli hommikuni. Küllap magaks lõunanigi, kuid eit, Jürje ema, läheb Maie üles ajama, et ta loomad küla karjamaale ajaks. Siis leiab ta voodi täis verd.
Eit tõreleb Maiega, miks ta oma noore mehe surmas. Mai üritab vastu vaielda, väites, et ta kahjas vaid ohvrilooma – lambatalle, vasika ja musta kuke. Eit käib vaatamas ja leiab kõik nimetatud loomad-linnud elus olema.
Nüüd algab painajalik tagaajamine. Mai otsib varju erinevatelt metsapuudelt, kuid nii kuusk, kask kui lepp teatavalt uhkelt, mille valmistamiseks nad end juba inimesele lubanud on ja kuidas nad seetõttu Maie pelgupaigaks kõlbmatud on.
Lõpuks on haab nõus Maie oma koore alla ja lehtede ligi võtma.
Mai on haavapuu sees kenasti peidus, kuid jälg temast jääb haava lehtedesse. Kevaditi puhkevad need pungadest veripunastena. Suvi läbi värisevad lehed hirmunult iga õrnemagi tuulevirvenduse puhul. Ja sügisel enne varisemist värvuvad haavalehed taas veripunaseks.
Nii tuletab haavapuu maikuus meelde loo Maiest. Mai tappis Jürje nagu ohvritalle. Samamoodi kahjab maikuu jürikuised uhked ja kinnised pungad, päästes võrsete kasvamisega roheluse voolama.
Taimedele rohelist värvi andva klorofülli molekul erineb inimeste ja loomade verd punaseks värvivast hemoglobiinist ühe keemilise elemendi võrra – klorofüllis kesksel kohal oleva magneesiumi asemel on hemoglobiinis raud.
Nii oleme omavahel lähedased – meie roheverelised vennad-õed taimerahva hulgast ja meie ise punaverelisest maarahvast. Ka mehetapja Maie laul aitab seda meeles hoida.
Hani
Haned läksid, halvad ilmad, ütleb vanasõna. Ja õige ta on – kui viimased haned on taeva all, siis läheb ilm tõsiselt halvaks. Tuuleiilid kisuvad viimaseid heledaid lehti puudelt, vihma valab ikka ja jälle.
Aga haned pole selles süüdi, et ilm nende lahkumise järel halvaks pöörab. Pigem vastupidi – kuniks haned on meiega, püsib ka ilm õdusa ja heana. Soome põhjaosas Inari järve ääres teavad saamid, et hani on puhtaim, kauneim ning Jumalale lähim lind.
Sama on tõdenud ka paljud teised rahvad maailmas. Tiibeti suutra „Rumalusest ja tarkusest“ jutustab loo, kus Buddha koos munkadega muudavad end hanedeks ja lendavad, kuhu vaja. Marid Volga jõe ääres laulavad valgest emahanest, kes veel valgem kui valge. Hiina „Muutuste raamatus“ kirjeldatakse tütarlapse abiellu jõudmist hane võrdkuju kasutades. Karjalas Äänisjärve kaljujoonistel on haned ja luiged keskseks motiiviks. Hanede ja luikede mängu mängivad lapsed lasteaedades tänapäevani, selle mängu algkuju on jäädvustatud nelja tuhande aasta vanustel kaljujoonistel. Hanerasv on tõhus vahend küha ja kopsuhädade ravimiseks. Muhu saarel ja Lääne-Eestis on tuntud hanedeks käimine kadripäeval ja jõuluajal. Hani on väärikas eeskuju ja kaitsevaim. Kuidas aga saada lähedaseks hanedele?
Seda tehakse lauldes, mängides, kahjates, hanesid vaadeldes ja kodus pidades.
Meie regilauludes nimetavad noored neiud end meelsasti hanedeks. Müütiline laul „Haned kadunud“ kirjeldab, kuidas teises ilmas süüakse haneliha leivana ja juuakse verd õllena – üsna samamoodi, nagu kirikus armulauaimes muutub leib Kristuse lihaks ja vein tema vereks.
Hani on valguse, tarkuse ja Päikese võrdkujuks nii meie pärimuskultuuris kui ka üle maailma. Arvatakse, et sõna lind ongi algselt tähendanud hane. Ka Linnutee on mitmete hõimurahvaste jaoks Hanede tee. Kui hani on Päikese võrdkujuks, siis sobibki hästi nimetada Linnuteed tema miljardite tähtedega Hanede teeks.
Rootsi kirjanik Selma Lagerlöf kutsus oma romaanis „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“ haned koguni lastele maateadust õpetama. Peamiseks õpetajaks on vana emahani Rootsi Saamimaalt – Akka Kebnekaisalt. Akka tähendab saami keeles vanamemme, Kebnekaisa on Rootsi kõrgeim mägi, mille tipul ei sula lumi ka suvel. Selliseid mägesid kutsuvad saamid Kaisadeks.
Tänapäeval on igaühe lähim kokkupuude hanedega küllap hane udusulgedest patjade kaudu, mis sügava ja mõnusa ööune tagavad, viies magaja muistsete muinasjuttude radadele – miks mitte ka Saamimaa lumistele mäetippudele.
Hing
Maa hingab nagu kõik elusolendid, kes temast sõltuvad. Soojal ajal pole maa hingamist näha, nii nagu ka inimeste või loomade hingamine pole suvel nähtav. Sügisel ja talvel, kui õhk on jahe ja niiske, on meie kõigi hinged ja hingamine suust tupruva auruna nähtav. Küllap sellepärast pühitsetakse sügise teises pooles ka hingedeaega.
Hing ja hingeõhk kõnelevad, mida me parajasti tunneme või teeme. Kui hing on täis, lendab hingeõhk pahinal ja vihaga välja, leebes ja rahulikus olekus on hingeaur vaevu aimatav.
Hinge soojus ja niiskus tulevad südamest. Süda aitab liigutada verd ning põletada sooja saamiseks toiduvarusid. Põlemise saaduseks on süsihappegaas ja vesi, mida me auruna välja hingame.
Ladina keeles on hingamine otseselt seotud Vaimuga (spiritus). Inspirare tähendab sissehingama ning inspiratsioon vaimustust. Me hingame Vaimu koos hingeõhuga sisse ning rikastame Vaimu oma väljahingamisega. Kõige selgemalt toimub see lauldes või pilli puhudes, kuid tegelikult toimub sama ükskõik mida luues.
Küllap on sama lihtne seos selge nii meie kui ka paljude teiste rahvaste ja kultuuride juures. Just samamoodi nagu seegi, et igasugune õppimine või loomine saab toimuda vaid vaimustusega. Vaimustust võib nimetada ka õhinaks – õhinas inimene hingab hooga sisse nii õhku kui Vaimu.
Kõigist meie tegemistest jääb püsima vaid armastusega tehtu. Armastus jääb alles ka siis, kui meid enam ei ole hingamas. Seda saab tajuda igal sügisel, kui näeme Maad kõigi oma soode, jõgede, järvede ja meredega uduna hingamas.
Maa hingamises on koos kõigi aegade armastuse teod, mis üheskoos kõnelevad meile, milline ime on elus olemine. Oleme ju imetühine osa kõigist, kes koos meiega ellu on tahtnud tulla – mõelgem kasvõi nendele poolesajale miljonile seemnerakule, kes kosisid sama munarakku, millest sündisime.
Sügisene hingedeaeg on hea järelemõtlemise aeg, kus mõtte- ja sõnajõul saame end häälestada armastuse lainele. Kõik, mida mõtleme ja soovime, saab kindlasti teoks. Seda enam tasub mõelda ja teha vaid armastuse tegusid, tajudes enda ja Maa hingamise ühtsust.
Hääl
Hingedeaeg lõpeb lumesaju ja hääletusega. Viimaste lehtede lõdin tuulehoogudes kaob nende varisedes, pehme lumi neelab kõik hääled otsani. Sügav vaikus loob uue ilma, kuhu sünnib uus algamine.
Igas uues alguses on üheskoos peidus kõik senised algamised. Geneetikud ütlevad, et meie, praegused elusolijad, oleme õnnelike eellaste järeltulijad aegade algusest peale. Meie õnn on see, et kõigil meie esivanematel õnnestus jääda ellu.
Kolm ja pool miljardit aastat on meie geenid ümber põimudes vaikusest uue elu ja häälega taas välja tulnud. Neliteist miljardit aastat tagasi sündis Kõiksuse esimene hääl – algplahvatus. Vaikne kumin sellest on tänapäevani tajutav.
Ka meist igaühe hääles on killuke Kõiksuse alghäälest. See killuke annab meile võimaluse leida kooskõla kaasolenditega – elavate ja elutute, pisitillukeste ja hiidsuurtega.
Kooskõla leidmiseks tuleb kuulata ja tähele panna teiste häälte kõla ning söandada ka oma häälel kõlada lasta. Mõistlik on seda teha nõnda, nagu teevad indiaanlased ja teisedki põlisrahvad, alustades tasanemisest.
Kui algne tasanemine on südamest hoolides tehtud, siis kajab oma hääle