«Ja sina?» Inger tundis, kuidas tal peopesad higiseks läksid.
«Mina ei suutnud temast loobuda,» ütles Maret lihtsalt.
Inger sai aru, et Maretil ei olnud aimugi, et mees, kellega ta kohtamas käib, on tema, Ingeri mees.
Ta otsustas selle ütlemata jätta ja lahkus raamatukogust. Mida ta edasi tegema peaks, seda ta sel hetkel ei teadnud. Teadis ainult, et Ain Mareti lapseootusest veel ei teadnud.
Inger jõudis koju õnnetu ja vihasena. Õnneks oli mees õhtuses vahetuses. Suured lapsed olid kodunt ära ja Siim lasteaias. Inger võttis jope seljast ja virutas selle vihaga põrandale. «Kuradi, kuradi, kuradi kurat!» karjus ta selle juurde. Ta vajus ka ise koridoripõrandale maha ja hakkas nutma. Jõuetult tagus ta põrandat enda ees, kuni rusikad valusaks muutusid. Oma valutavaid käsi vaadates tundis ta, kuidas uus vihasööst temas esile kerkis. Ta krapsas püsti, läks riidekapi juurde ja rebis kapiukse lahti. Aini riided rippusid seal korralikult rivis. Inger sirutas käe välja ja puudutas Aini lemmikpluusi.
Kui ta lõpuks veidi rahunenud oli, küsis ta endalt: «Kuidas ma ometi midagi ei märganud?» Järgmised küsimused olid: «Mis edasi saab? Mis saab temast ja lastest?»Vastused Ingeril puudusid.
Ta hakkas meenutama viimast aastat oma elust. Palju oli seal kooli, matku, teatriskäimisi, piduõhtuid koolis, koosolekuid, Aini seal reas ei olnud. Märkamatult oli ta mehe oma elust välja elanud ja nüüd tuli välja, et sama oli teinud ka Ain. Inger oli valinud oma ellu töö. Ain oli valinud ilusa tüdruku raamatukogust.
«Julge mees ikka küll!» karjus Inger uuesti tärkava vihaga ja virutas vaasi, mis laual oli, põrandale kildudeks. «Kuradi täkk!» karjus ta kõva häälega. «Ma löön nad raisad maha!» Kildude klirin ehmatas teda ja rahustas. Ta tundis, kuidas nutt temas edasi tõmbles, aga pisarad olid otsa lõppenud. Ta vaatas katkist vaasi põrandal ja läks vannituppa harja ja kühvli järele. Inger kükitas ja hakkas suuremaid kilde kokku korjama. Üks kild lõikas talle kätte. Ta vaatas, kuidas veri mööda sõrmeotsi alla tilkus, kummalisel kombel rahustas vere nägemine teda veelgi. Ta tõusis ja läks vannituppa, keeras kraani lahti ja pani käe voolava vee alla. Siis võttis ta varnast rätiku ja mässis käe selle sisse. Rahunenult läks ta tagasi tuppa ja istus diivanile. Ta mõtles kaua endast,Ainist ja Maretist.
Kui Ain koju jõudis, olid vaasikillud kokku korjatud ja Ingeri käsi korralikult sidemes. Mehe küsimuse peale: «Mis juhtus?» ütles Inger, et ta kogemata vaasi katki tegi ja kilde korjates kätte lõikas. Seda öeldes tundis ta ise, kuidas viha tema sees uuesti pead tõstis ja kuidas ta tegelikult oleks tahtnud karjuda: «Käe kohta küsid, tõbras, aga selle vastu huvi ei tunne, mis mu süda rinnus teeb!»
Ingeri süda valutas sees, nagu oleks need katki läinud vaasi killud mitte prügipanges, vaid tema südames ja tõmbaks sinna pikki veritsevaid triipe. Ometi suutis ta end vaos hoida ja oma tegelikku meeleolu mehe eest varjata. Miski temas ei reetnud, et ta Aini ja Mareti suhtest midagi teab. See oli Ingeri jaoks kuratlikult raske, aga ta tuli sellega toime. Muuta ei saanud enam midagi ja ta otsustas oodata, kuni mees ise rääkima hakkab.
Maret
PIKKI ÕHTUID ISTUS MARET ÜLEVAL, VAATAS magavat Pillet ja ootas Aini. Kui ta oli palju õhtuid nii istunud ja oodanud, sai ta aru, et Ain ei tule enam nii nagu varem ja kui tuleb, siis ainult Pille pärast.
Mareti maailm varises kokku. Tunne, mis teda valdas, oli kui lein. Algul ei suutnud ta mehe muutumist uskuda. Siis tekkis viha mehe vastu. Viha pärast oli tal enda ees häbi ja siis oli ta veelgi õnnetum. Hüljatud armastus tegi pööraselt haiget. Vahel oli tunne, et süda ei pea vastu ja puruneb tuhandeks killuks. See tunne kestis kaua, kauem kui Maret oleks tahtnud. Kui valu lõpuks järele andis, sai ta aru, et ta ei vihka Aini selle valu pärast, et ta armastab teda ikka veel. Pille oli see, kes aitas armastust elus hoida. Midagi Ainist oli kogu aeg temaga ega lasknud tundel surra.
Noorelt mõtles Maret, et õnn on suur vastastikune armastus. Võis isegi öelda, et noorelt oli ta selles kindel. Maailmas ei ole vist ühtegi noort naist, kes nii ei mõtleks. Kes ei elaks suure tunde ootuses. Paljud ei jõuagi õiget ära oodata ja teevad oma valikud rutakalt. Peavad suureks armastuseks esimest armumist, mis nende ellu tuleb. Siis tuleb aeg, kui tuleb arusaamine, et see ei olnudki armastus, et see oli vaid pettekujutelm suurest tundest. Järgnevad lahutused, pisarad, õnnetud lapsed, uued suhted ja uued armumised. Pidev õnne otsimine ja pettumine.
Kui nooruses oli tal tunne, et armastus ja noorus kuuluvad ühte, siis vanemaks saades taipas Maret, et naised ootavad suurt tunnet läbi elu ja vanusega ei ole see kuidagi seotud. Maret teadis paljude naiste lugusid ja ikka ja jälle sidus neid lugusid armastus. Kes lootis leida armastust, kes lootis hoida armastust, kes uuris, kas see on ikka armastus, mida ta tunneb.
Paljud naised jäävad lõpuks ikkagi üksi või lepivad lihtsalt suvalise mehega enda kõrval, et peletada üksindust.
«Elu ongi üks suur armastuse otsimine,» ohkas Maret endamisi. Oli ka tema seda tunnet otsinud. Oli hetki, mida ta oli pidanud suureks armastuseks. Aga need hetked said otsa ja koos nendega ka armastus. Suurt vastuarmastust ta oma ellu ei leidnudki. Meest, kes oleks terveks eluks ta kõrvale jäänud ja temaga oma elu jaganud. Mees, keda Maret armastas, kinkis talle tütre ja lahkus. Maret ei teadnud tänaseni, mida Ain tema vastu tegelikult tundis. Ta teadis seda, mida tundis tema, tundis siiani.
Ain
«MA JÄÄN SIND ALATI OOTAMA,» NENDE SÕNADEGA oli Maret ta iga kord teele saatnud.
«Peadki jääma,» oli Ain iga kord naeratades vastanud. Ei olnud see teisiti ka seekord.
«Ta mõtleb seda tõsiselt!» Ootamatu mõte naelutas mehe keset kõnniteed seisma. «Ta mõtleb seda tõsiselt!» kordas ta mõttes ja tundis seda öeldes hirmukahinat hinges. Raske südamega hakkas ta kodu poole sammuma. Kõik tema sees oli segi. Vana, vana, vana… tagus mõistus peas. Noor, noor, noor… lõi süda rinnus. Inger, Mart, Kati, Siim tuli mõistuselt, Maret, Maret, Maret tuli südamelt.
Kuidas edasi? Seda ta hetkel mõelda ei suutnud. Kodu poole sammus vana mees, õlad längus ja peas tagumas: vana, vana, vana… Süda ei julgenud enam mõistusele vastu vaielda. Ain ei olnud mõelnud võimalusele, et asjad nii minna võiksid. Ta tundis, kuidas mure hakkas ta südamesse pesa punuma. Üht ta teadis. Ta peab Ingerile kõik ära rääkima. Rääkima lapsest ja sellest, et ta on vana. Ain pelgas seda jutuajamist, aga ta teadis, et pääsu tal sellest ei ole.
Maret
MARETI ARMASTUSES OLI OLNUD ILUSAID HETKI. Need olid tõelised hetked, mille nimel tasus elada. Tema armastuses oli ka tõelist valu. Ka nende hetkede nimel tasus elada. Sedasi mõtles Maret nüüd, kui suur valu oli jäänud kaugele aastate taha. «Ilma valuta armastust ei ole olemas. Alati, kui on armastus, siis on ka valu,» lisas ta mõtlikult juurde. «Kas ka emal oli nii?» küsis ta endalt. Vastus küsimusele puudus.
«Ju oli see saatuse poolt nii määratud, mulle Ain, emale isa.» Mareti hääles oli kuulda saatusele alistumise kõla.
Ta oli endalt küsinud õnne kohta, aga jõudnud jälle saatuse juurde. Saatus oli Mareti meelest imelik asi. Ta tuletas end inimestele meelde valusate asjade kaudu. Harva mõtlevad inimesed saatusele, kui neil hästi läheb. Kui tulevad raskused, öeldakse alati: «Ju oli see siis saatusest määratud.» See oleks kui lohutus. Õnn lohutust ei vaja, seepärast kuuleb haruharva sama ütlust õnne kohta.
Eero
EERO SEISIS ÕUES JA VAATAS TAEVAS SÕUDVAID pilvi. Kartul tahtis võtta, aga ilm midagi head ei lubanud. Taevas oli ühtlaselt hall ja tibas vaikset vihma.
Lapsed tulid eile. Lapselapsed olid juba ärkvel ja ootasid, millal vanaisa traktorile hääled sisse lööb. Koridorist kostis kilkeid. Uks läks lahti ja riburada jooksis õue põnne. Lapselapsi oli märkamatult palju tekkinud. Poisil oli kaks tüdrukut ja tüdrukutel kahe peale kokku viis toredat ja viksi poissi. Üks väikemees oli küll veel hällis, aga järgmiseks kartulivõtuks on ka temal juba jalad all.
Ago poisse teha ei osanud. Eero seda talle pahaks