“Seiske peegli ette, pange ta keskele väikene punt ja vaadake pidevalt ta peale; keerutage peaga ringikujuliselt, suurendades aegamööda ringi raadiust. Silm on seejuures – ses eesmärgis keerlema sunnitud, et fikseerida punkti.”
Taolise harjutusega soovitati tegelda kõigepealt. Eks Karl Moorits siis nii teinudki. Usinasti tiirutas ta pead ja jõllitas pruunikat täppi, mille peeglile oli jätnud arvatavasti mõni porikärbes. Ega see peeglisse vahtimine nii väga lihtne olnudki, sest sealt vaatas vastu sasipäise poisi naerusuine nägu, millest – kahju küll! – mingit erilist jõudu ei kiiranud. Enda jõllitamine kippus koguni naerma ajama, kuid seda ei võidud lubada. Mitte mingil juhul! Ja Karl tegi oma südame kõvaks. Hüpnotiseerijatel olid teistsugused näod – piltidelt vahtisid vastu enamasti mustahabemelised, kongninalised isandad, kuid kust peab üks poisslaps endale kongus nina ja musta habeme saama? Ent salamisi lootis Karl Moorits, et võib-olla muudab tahtejõu kasvatamine pikapeale ka inimese silmnägu. Ning habe kasvab tal kunagi nagunii.
Teine harjutus oli järgmine: “Seiske toa keskele, valige mingisugune punkt seinal, mis silme ees teil olemas. Pöörake seepeale vaade parempoolsesse ülemisse nurka, siis alumisse, pärast pahempoolsesse ülemisse, siis pahempoolsesse alumisse ja jällegi parempoolsesse ülemisse.”
See harjutus naerma ei ajanud, küll aga tegi pea uimaseks ja silmad kibedaks. Kuid kümme minutit tuli vastu pidada. Ning sai peetudki.
Kolmandat ja arvatavasti üsna olulist harjutust ei saanud Karl Moorits kuidagi läbi viia. See seisnes sõbra silmadesse vaatamises, kellelt enne luba küsitud.
“Ma baseerun tõe ja elu kõikumata alustel. Ma ei karda midagi; ma olen vaba olevus ja valdan ennast; minu valdavad mu intelligentsed mõtted, ja mitte teiste inimeste harjumused, kombed ja mõtted. Sarnasel vaatepunktil võin ma kõikidele vabalt silmadesse vaadata.” Just nii tuli samal ajal ja väga pingsalt mõelda. Karl üritas seda katset emaga läbi viia (luba ta küll ei küsinud), kuid ema hakkas naerma ja hiljem koguni riidles: “Mis sa mind vahid sihukese kuutõbise pilguga…”
Ent Karl Moorits oli kindel, et Salmega saab ta suvel harjutada küll. Tema juba ei riidle. Ja kui Karli võim harjutamise kestel küllalt suureks kasvab, siis võib veel imeasju juhtuda. Ühes teises raamatus – “Hüpnoos ja suggestioon arstiteaduses ja seltskondlikus elus” – oli nimelt ära toodud tore vanaaegne gravüür kurjade vaimude väljaajamisest: “Kurjad vaimud põgenevad sigade seljas ära. Haige saab terveks.” Uhke värk! Ja neil maal sigu kah. Ainult et nende sead küll päriselt ära põgeneda ei tohi… Nojah, niisugustesse selle raamatu autor dr. E. Kirschenberg muidugi uskuma ei kutsunud. Küll aga pidas doktor lugu Franz Anton Mesmerist, kes oli kirjutanud väitekirja “De influxu planetarum in homines” ja kelle leiutatud oli ka termin Isiklik Magnetismus.
Ka ühest iseäranis huvitavast nähtusest – järelmõjust ehk posthüpnoosist oli seal juttu. Vilunud hüpnotisöör võivat meediumi teadvusse viia käsu midagi ka hiljem korda saata – määratud ajal lähebki too määratud kohta ja teeb seal midagi ebaharilikku. Tal vaesekesel pole endal aimugi, miks ta just sedaviisi toimima peab. Ka Karl Moorits peab sellise võimeni jõudma. Muidugi juba vilunud hüpnotisöörina.
Niisiis oodati kevadsuve eriti pingeliselt, kuid paraku pidid Karl Mooritsa lootused-ootused siiski kokku varisema. Ja üsna häbiväärsel kombel. Tükk aega ei tahtnud poiss neid meenutadagi.
Oma katsetele – silmade hüpnootilise jõuga mõjumisele inimesse – asus Karl Moorits esimesel võimalusel: oli malbe maiõhtu, Salme istus oma traditsioonilises leentoolis, akende taga hakkas hämarduma, ent siiski oli saalituba veel piisavalt valge ja sütekuma heitis seintele salapäraseid valguslaike.
Karl võttis tabureti ja istus Salme ette. Ta koondas mõttejõudu ja kinnitas ennast raamatust pähejäänud sõnadega: “Ma baseerun tõe ja elu kõikumatel alustel. Ma olen vaba olevus ja valdan ennast!” Seejärel suunas ta pilgu Salme Leinemanni ninaseljale. (Nii oli raamatus soovitatud.) On alles kartulnina, selget selga pole ollagi, pahandas ta, kuid ei lasknud ennast siiski eksitada.
“Sa, poiss, tahad tõtt vaadata või?” päris Salme natukese aja pärast. Nagu ikka, voolisid ta paksud huuled sõnu suurte pauside järel.
Karl ei vastanud, ta vaid noogutas napilt, teadusmehe asjalikkusega, kes liigseid sõnu ei armasta.
“Salme Leinemann, te olete täitsa rahulik,” alustas Karl. (Oh, miks tal küll selline tiiskanthääl oli?!)
“Rahulik ikki,” kinnitas Salme lahkesti takka. Niisugust kinnitamist polnud küll ette nähtud, kuid mis sa poolearuga inimesega teed.
“Nüüd tunnete te, et muutute uniseks. Te laud tahavad vägisi kinni vajuda, Salme Leinemann.”
“Einoh, miks nad siis ei taha.”
Ja Salme sulgeski oma laud. Kas mitte armulikkusest? Aga siiski nägi Karl, et tädi ühe silmaga piilus, kuidagi väga vallatult piilus. Ja kas ei vaadanud tema just samuti Karli ninaseljale? Imelik asi, vähe öeldud, päris häbiasi, aga nüüd hakkas ka Karl end järsku unisena tundma.
“Seda ei tohi olla!” mõtles ta. “Ma… ma baseerun tõe ja elu tundmise kindlatel alustel…” Seda ta koguni pomises, sest asi läks üha kummalisemaks: ta laud lausa kleepusid kokku. Ja see, mida ta suure pingutusega nägema pidi, oli veel üpris imelik: Salme piiluv silm hakkas imelikult särama ja värvi muutma. Ning seejärel näis Karlile, et too viirastuslik silm aina paisub, kipub pealuust välja tungima nagu täispuhutav põis.
“Doktor Kirschenberg soovitas vaimuhaigetega mitte katseid teha – tulemused võivad olla ootamatud…” meenus talle nagu läbi hämu raamatuõpetus, kuid oli juba hilja: tädi silm hakkas tiirlema nagu tõllaratas ning Karl ei suutnud isegi tõusta, et toast pageda.
“Karl Moorits, teite rahu on väga suur. Teite silmad tahavad vägisi kinni vajuda,” kuulis ta tädi sõnu, ja täiesti ootamatult ka enda vastust:
“Einoh, miks nad siis ei taha…”
Kas ta ütles seda tõesti ise?
Ja seejärel sulgusidki Karl Mooritsa, tulevase vaimuvägede kindrali silmad… Jäi ainult mäluauk.
Kui ta ärkas, nägi ta tädi Salmet ahnelt karamellkomme lutsimas. Kust ta need sai? Tädi oli lahke ka Karlile kommi pakkuma. Ning Karl lihtsalt pidi kompveki vastu võtma ja suhu pistma. Mis imelik lugu see küll on?
“Kust… sa… need… kommid… said?” Nüüd matkis Karl Moorits tahtmatult tädi venivat sõnavormimise viisi.
“Eks sa isi tõid.”
“Mina?”
“Sina, ea poiss, jah…”
Nüüd ehmatas Karl Moorits end päris ärkvele. Talle meenus esialgu plaanitud proov välja selgitada, et kas tädi ka posthüpnootilisi käske vastu võtab. Vilunud hüpnotiseerijal pidi ju selline võim olema. Ent kui tädi silm nii veidralt paisuma hakkas, läks see soov meelest… Tuleb nii välja, et ta ise vanaema köögikapist kommid siia tõi! Jama! Sigadus! Kas tõesti käis tädi, poolearuga inimese võim temast üle. Nii üle, et Karli soov, ja veel väljaütlematagi soov, nagu bumerang tagasi lendas?! Ei! Seda ei tohtinud olla! Egas ometi tädi Salme Leinemann silmagümnastikat treeninud ole… Õigus, oi kui õigus oli doktor Kirschenbergil, et hulle hüpnotiseerida ei tasu… Need katsed ei näitavat midagi.
“Seda asja me veel vaatame!” pomises virge ja nüüd juba vihane Karl, haaras tädi käest kommituutu ja tormas saalist minema.
“Eks me või vaadata küll,” kajasid talle tädi rahumeelsed sõnad järele.
Karl poleks olnud Karl, kui ta selle tobeda, mõistusevastase, nurjaläinud katsega oleks leppinud. Järgmisel õhtupoolikul oli ta jälle platsis. Ja ka ülejärgmisel. Kuid enam midagi taolist ei juhtunud. Tädi silmad ei mänginud imevempe, ta haigutas, ta kaotas asja vastu huvi. Karl võis talle otsa vahtida