Nii laulis üks kulak, kellelt võetud kõik maa,
tal raha on pankas, aga kätte ei saa…
ei pandud neid eriti tähele – kaks esimest rida olid ikka olulisemad. Kui Karlilt oleks küsitud, kas ta tõesti punases põrgus elab, oleks ta ehk nõutugi olnud, sest ega ju näljas oldud ning mingeid pöidlakruvisid tema ega ema kallal kah ei olnud proovitud. Ent räägiti, et kusagil “Kawe” keldris olid need käiku läinud küll.
Mis jutt siis see nüüd olgu?! võib meie tagasihoidliku ja üldse mitte poliitiliste ambitsioonidega teksti lugeja arvata, eriti kui vene rahvusest inimesega tegu peaks olema. Muidugi, eks oli ka neid, kes teisiti tundsid-arvasid, kuid enamikku nad endast vist küll ei kujutanud. Rahvaga on ju üldse selline lugu, et mitte ei taha ta alati kohe aru saada, et teda vabastatakse. Kui me nüüd proletaarsest messianismist ajendatuna tõttaksime taanlasi või islandlasi vabastama, võib tõsiselt karta, et nemadki sellest õigesti aru ei saaks. Kuid neid me muidugi vabastama ei lähe, sest meile Jakobiga on rahuaade kallim kõigest; me laseme hoopis koos Karl Mooritsaga end tagumikkupidi heinu mööda alla libiseda, pelgume väikesesse koopasse katuse ja seina ja heinte vahel. Seal on meil mõnus; koguni üks väike unkaaken valgustab seda salapesa, niisugust, nagu üks normaalne poiss ikka ihkab ja endale kõige kiuste ka leiab.
Mis siin siis näha on? Üks tekk loomulikult, üks vineerplaat, millel kirjutada saab, üks vana termos värske veega; seina külge on naelutatud lauake, mis kujutab endast midagi riiulitaolist, ja sellel on ka mõned raamatud. See siin on üks iseäranis vahva paik, sest sellest ei tea keegi midagi. “Rasketeks aegadeks” on siia toodud ka leivapäts ja natuke muud toidukraami, kuid kui me küsiksime, mida raskete aegade all silmas on peetud, jääksime vist vastuseta.
Raamatud? Nende kohta võib alati kasutada väidet, et ütle, kes on sinu sõbrad… ja nii edasi. Millele osundavad siis noore Karl Mooritsa sõbrad? Kui me siit leiame “Loomuliku ravimisõpetuse” kaheks köiteks kokku poogituna, raamatu, milles on ka arvukalt pilte, nende hulgas nudismi propageerivad kriitpaberil fotod: “Idüll vabas looduses”, “Vabalt võistlemas”, “Liiv, päike ja õhk – kasuks igaühele”, ning veel ka pildikõrvutus normaalse ja liialt paksu naisterahva kohta, siis kipuks mõni ehk arvama, et teada asi, ju harrastatakse siin salapatte. Me ei või väita, et see kahtlus absoluutne vale oleks, kuid tähelepanelik uurija märkaks kohe, et raamatuid on hoolsasti tudeeritud ka muudest kohtadest. Koguni mitmeid märkusi võib leida lehekülgede äärtelt ja hulgaliselt on allakriipsutusi. Jah, nüüd peaksime isegi hämmastuma: tohoh! – kui üks puberteedieale lähenev poiss õhetades noorte naiste päikesele ja õhule andumist uurib, siis on see ju üsna loomulik asi, kuid mida köitvat võib leida lehekülgedelt, mis kannavad märksõnu dementia praecox (varane nõdrameelsus), maania ehk voom ja paranoia. Einoh, kord nad ju läbi lugeda võib, sest eks ole omajagu põnevustki, kui ette kujutada mehi, kes “kannavad vesti meeleldi kuue peal ning kaunistavad oma peakatte sulgedega”, või siis naisi, kes “rõivastuvad hästi silmatorkavalt ja anduvad igale mehele”; ent ühekordse lugemisega pole siin nähtavasti piirdutud, sest punased jooned, tärnikesed ja viited “vt. ka lhk. 884” ja “vt. ka pruun kaustik” osundavad igatahes enamale kui pelk huvi. Ja mis pruun kaustik?.. Mhmm, siin on tõepoolest üks pruun kaustik, mille kaanele on suurte ja selgete tähtedega maalitud “Tähelepanekuid Salme Leinemanni käitumise kohta”. Väga omapärane kaustik, väga arusaamatu lineeritud tabelitega kaustik – tabelid, mis kannavad nimesid “PASUN”, “AISAKELLAD”, “KÄIMLA KÜLASTAMINE”, “INGLISMAA” ja nii edasi. Mis imelikud lahtrid! Neist võime välja lugeda, et näiteks kaheksateistkümnendal juunil on Salme Leinemann ilmutanud midagi, mis plussmärki väärib lahtris “PASUN”, käimlat on külastatud neli korda, suurriigi “INGLISMAA” lahtris ilutseb aga küsimärk…
Kui selle salapeidiku leidnu loeks “Loomuliku ravimisõpetuse” ja “Tervise käsiraamatu” esilehekülgedelt templit: dr. Artur Moorits, siis oleks tal põhjust oletada, et käbi pole kukkunud kännust kaugele. Kuid mitte ka liialt lähedale, sest doktor Artur Moorits, kes on arvatavasti kuhugile Siberisse maetud, oli mitte neuroloog või psühhiaater, vaid tõsine gastroenteroloog, kelle nime võis lugeda mitmete sapiteede- ja maohaiguste kohta käivate artiklite ees, ja seda mitte ainult eesti, vaid ka muukeelses arstiteaduslikus kirjanduses. Magu, sooli ja sapiteid käsitlevad leheküljed oleksid mainitud raamatuis igatahes üsna puhtad, millest järeldub, et tema poeg meie sisikonna vastu erilist huvi ei ilmuta. Kuid ikkagi – arsti poega näib meditsiin siiski köitvat, tema vanust arvestades igatahes küll, sest et enamik noore Karli eakaaslasi taolisi kaustikuid ju ei pea; või on neis siis sissekandeid mingite peidetud kamba-aarete kohta, mõnel puhul aga rida tüdrukute nimesid teatud plusside ja miinustega.
Ent kes on too Salme Leinemann? Oleks ehk aeg jätta too peidik rahule ning püüda teha tutvust isikuga, kelle tegevust nii hoolega jälgitakse.
“Salme, kus sa lähed?” hõikab Karli vanaema Madli.
Nüüd võikski trepile ilmuda gigantne pikas kirjus sitskleidis naine, kelle suu ümber mängleb imelik, natuke mona-lisalik naeratus. Ta ei hooli pärimisest, vaid ringutab – oi, milline kätehaare! oi, millised tugevad ja jämedad sääremarjad! – ja sammub aegamisi üle õue kuuri poole.
Varsti tuleb ta jälle tagasi, süli täis roikaid, puutükke, raielaaste.
“Sa, pimehull, tahad jälle tule ahju alla teha. Sooja ilmaga,” poriseb vanaema, kuid see on üsna automaatne reageering: tädi Salme teeb iga päev tuld, olgu see suvi või talv. Tema kiituseks tuleb aga öelda, et spetsiaalseid kütmiseks ettenähtud puid ta vähemalt suvel ei pruugi. Salme korjab risu, katkisi aialipikuid ja muud prahti. Kui seda kord Salmele keelata olevat tahetud, vaikinud ta tükk aega, naeratanud ikka seda igavikulist naeratust ja lausunud aeglaselt ning mõtlikult: “Eks siis tule… tarele… tuli külge panna.”
Salme rääkis harva, ja mida ta siis lubas, seda ta ka tegi. Vanaisa läinud näost tumepunaseks, tahtnud midagi prahvatada, ent siis talitsenud ennast ja pärinud: “Kui sind ahju kütta lubatakse, kas sa siis tare põlema ei pane?”
Salme naeratanud ja öelnud: “Ega ma loll põle…”
Salme Leinemann oli siia, Päärule, kümmekonna aasta eest tagasi toodud. Enne seda oli ta kaks-kolm aastat mehenainegi olnud, kuid järsku imelikuks hakanud muutuma; keegi ei tea, millest. Prits Leinemann oli ta sama saaniga tagasi sõidutanud, millega ta kosjaski käis: “Ei mina mõista Salmega midagi peale hakata – eile tõi lauale ämbritäie keetmata ja pesemata seakartuleid. Ise naeris.”
Tädi Salme – vanaisa vennatütar (vanaisa vend oli surnud ja ta naine kusagile Võrumaale kolinud) – ilmutanud Päärule toomise suhtes täielikku ükskõiksust, teinud otsemaid tule suure toa – mida vahel ka saaliks kutsuti – ahju alla ning lükanud vanaisa enda treitud kõverate jalgadega leentooli sinna lähedale. Nii ta istub. Nii on ta ikka istunud. Nii istub ta ka edaspidi, sest see prääksuga lõppev haigusenimi dementia praecox – , millele Karl raamatus punase joone alla tõmbas, oma väljavalitut naljalt maha ei jätvat.
Jah, tuli oli saaliahjus sestpeale alati põlenud. Küll mitte päev läbi, aga mõni tund tingimata. Suveks paneb vanaisa pika palginaela siibri vahele, nii et seda ei saagi kinni lükata. Siis pole vingu karta.
Tuleb välja, et mõne nõdrameelsust põdevaga on üsna lihtne toime tulla: nael siibri vahele, ja asi korras. See on muidugi hea, aga natuke halb ka. Muidugi ei soovi Karl oma peaaegu et tädile midagi halba, kuid dementia praecox on siiski arstiteaduslikust vaatevinklist võetuna omajagu igav tõbi. Haige tulevik on tume, õigemini ühtlaselt hall. Igatahes midagi huvitavat oodata pole: näiteks seda, et tädigi “hakkaks riietuma hästi silmatorkavalt”; ega tal ju midagi silmatorkavat selga ajada olegi, aga meeste eeskujul, “kes kannavad vesti meeleldi kuue peal”, võiks Salme külaseltskonda üllatada näiteks aluskuue kleidi peale panekuga. Ka võiks ta sulgi juustesse toppida – kübarat tal ju pole. Mida aga siis küll ette võtta tuleks, kui tädi “kalduks anduma igale mehele”? Karl Mooritsat see arvatavasti vihastaks – tädi on ju ikkagi tema uurimisobjekt, kuid tädi moraalipuhtuse eest võitlemine võiks siiski