“…ja teie kallid kaamelkaelalised,” sekkus doktor.
“Eriti just nemad,” nõustus Jakob, “Sest (ja nüüd kasutas ta sakraalset piano’t) miks peaksid süütud loomakesed meie jäleduste pärast hukka saama ja nende sugu kaduma päikese alt?!”
“Ning te loodate keemik Pendilt abi? Kas te ei pane talle liiga suuri lootusi?”
“Ma ei pane talle üldsegi liiga suuri lootusi. Ma tahan talt ainult väikest abi… Kuid sinnani me veel jõuame, doktor. Ma pole teid veel pühendanud meie vennaskonna plaanidesse. Ent jätkakem! Kaamelkaelaliste, nagu ka näiteks skorpionide ellujäämisšansid on – tänu nende mõistlikumale suhtumisele sellesse kahtlasse evolutsiooni – meie omadest võrratult suuremad. Nad ei suuda laulda helilooja Tulikovi laulu, teadus ja kunst on neile võõrad, kuid teatavasti on elusolenditel väga erinev resistentsus kiirituse suhtes. Inimene, nende saatanlike lainetuste ellukutsuja, on üks nõrgemaist – ja paras talle! Meile piisab juba mõnesajast röntgenist, et piltlikult väljendudes “sõrad sirgu ajada”, samal ajal jätkab ka viiekümne tuhandelise ärr-bee-ee osaliseks saanud Raphidia veel üsna edukalt ja rõõmsalt oma elu ning loometegevust. Muidugi võib siis juba tekkida mutatsioonide oht, mille tulemusel nad võivad midagi oma elegantsist kaotada, aga siiski… Nii et küsimus on… jah, milles on küsimus?” Ta tõusis ja kuulutas: “Küsimus on kaitsvais ekraanides. Skafandrites on küsimus!”
“Skafandrites? Te… te tahate putukaid skafanderdama hakata?!” See oli sedavõrd ootamatu, sedavõrd hull idee, et nüüd tõusis juba ka doktor, seda ise vist märkamatagi. Kaks meest seisid, teine teispool lauda, ning kaks varju – üks pirnjas ja teine vahest ehk vahaoa kauna meenutav – joonistusid teravalt seinale.
“Röntgenoloogid kasutavad kiirguskaitseks pliikindaid. Vähemalt kasutasid,” lausus doktor. Seepeale istusid nad täpselt ühekorraga, mis mõjus hetke tõsidusest, võiks öelda isegi ajaloolisusest hoolimata teatud määral koomiliselt.
“Kuld on pisut kallis, eks?” naeratas Jakob.
“Kas ka kuld aitaks?” päris Karl Moorits.
Õnnelik nii haritud ja samal ajal ka harimatu kuulaja leidmise üle, rääkis Jakob nüüd mõnuledes mõningaist radiobioloogia põhitõdedest; tegevus, mida saatsid arvukad peopatsatused ja pöidlaplaksud.
Doktor sai kuulda, et kõige kiirgusaltim olend polevat ei keegi muu kui… eesel! Teise koha pärast käivat, kui nii öelda sobib, äge heitlus inimese ja lamba vahel. Kas pole see eesli päripidine prioriteet kena aine mõtisklusteks? Inimene oleks oma väikseimat resistentsust kindlasti nõus pidama erilise valituse tunnuseks (kui ei olda tugevaim, siis on ka nõrgim olla teatud määral silmapaistev – ikkagi õrn aadliseisus!), paraku jääb aga inimene ses osas eeslile alla. Putukaist ja baktereist on juba juttu olnud – nemad asuvad edetabeli teises otsas ja on oma barbaarse elujõuga täiesti väljaspool konkurentsi. Ka skorpionid ja ämblikud. Õrn eesel on aga põlisaadel. Siniveri…
Doktor ei tahtnud leppida pikakaelaliste ja pikanõelaliste elukate ülearuse imetlemisega ja nöökamisi avaldas ta arvamust: mis see siis olgu! – Jakob ja tema mõttevennad peavad äkki hakkama endast tuhandeid kordi tugevamate jumalaloomakeste eest hoolt kandma. Kas pole selles midagi absurdset? Loomulikum oleks ju tugevamate hoolitsus vähem arenenumate eest.
Ohoo! Jakob asus nüüd otsemaid aktiivsesse kaitsesse: kas on tema millalgi öelnud, et inimene on vähem arenenud? See olevat täiesti ekslik arvamus. Tavainimene, kes end ikka looduse krooniks armastab pidada, pole mitte vähem, vaid valesti arenenud, lausa kolossaalselt valesti. Tema mõistus on talle tapariistad pihku susanud, ja kogu lugu!
Võimelisust millekski, olgu see miski ka väga suurekaliibriline võimelisus, polevat õige pidada kõrge arengutaseme tunnistuseks. Ja oma väidet illustreeris ta otsemaid sünge pildiga kohutavast, kogu linna haaravast tulekahjust – rumal laps sai tikud kätte… Hukkuda võivad selles tulemöllus aga ka inimkonna väärikaimad pead.
Noh, sellele oli tõesti raske vastu vaielda, ning doktor pidi karistuseks rumala sekkumise eest ära kuulama pika arutelu vägevuse ja rumaluse, jõu ja kurjuse, võimsuse ja lihtsameelsuse mitmesugustest kombinatsioonidest, samuti ka inimkonna kahetsusväärsest kalduvusest neid mikstuure imetleda; tõestuseks toodi näiteid antiikmütoloogiast kuni Hitlerini ja Stalinini välja.
See kõik oli ju üsna huvitavgi, kuid doktor ihkas nüüd siiski taas pisut rohkem kuulda saada kiirgustest ja kaitseekraanidest. “Nii et ka kuld võib kaitsta radioaktiivsete kiirte eest?” päris ta.
Aga loomulikult, sai ta kuulda, praktiliselt kõik ained nõrgendavad kiirgusi, mis neid läbima peavad. Kas doktor on siis unustanud nii lihtsad põhitõed?! Nõrgenemine on seotud ainete paksuse, tiheduse ja aatomkaaluga; kuidas muidu röntgenoloogid, selle pisut müstilise elukutse esindajad – müstilise muidugi massiteadvuse aspektist, sest millegi sisse või millestki läbi nägemine on ikka seotud olnud parapsühholoogiliste ja šamanistlike ilmingutega, mis muidugi kah ju päris vale pole… “Hästi-hästi, kes või mis? Ah jaa, röntgenoloogidest sai juttu tehtud. Nojah – kuidas muidu kolleegid-röntgenoloogid üldse omi keni pilte saada võiksid? Kaltsiumi aatomkaal on märksa suurem süsiniku omast – eks me aga olegi ju kaltsiumkarkassile toetuvad süsinikuaatomi tuletised; seepärast ongi meie sisemine kandekonstruktsioon – meie luud – nende härrade toodangul röntgenipiltidel, nii selgesti silmapaistvad. Jaa, aga eks ka meie ihu ise, püha ihu, takista mingil määral neid kiiri, seepärast ongi nood pildid naiste rindade kohalt ikka heledamad; meestel, eriti atleetlikel, jõu- ja rammuharjutustele pühenduvail indiviididel, võib sama nähtust märgata jälle parempoolse musculus pectoralis major’i piirkonnas. Ent luud on ikkagi märksa teravamalt välja joonistunud. Nii et teoreetiliselt võiksime end kiirguste eest kaitsta ka kaltsiumekraaniga, täiesti looduslike kontidega, ainult et selline kondivirn, millest abi on, peaks olema röögatult suur ja paks, ning ka agaraimate kannibalismi harrastavate suguharude pidusöögijäänustest sellest veel ei piisaks. Kiirguse nõrgenemiskoefitsient, mida kombekohaselt märgitakse gratsioosse kreeka tähega “müü”, on, nagu juba öeldud – pardon, ei ole vist veel öeldud – , Glöckneri ja Röntgeni enda uuringute järgi lihtsas seoses aatomnumbriga, päriproportsionaalses seoses nimelt, ning koguni selle numbri neljanda astmega – lihtne ja ilus! Just seepärast peaksime skafandrite konstrueerimisel pöörduma Mendelejevi tabeli raskemate elementide poole; number seitsmekümne üheksanda alt leiame sealt kulla. Seitsekümmend üheksa neljandas astmes (ainult korraks kissitas Jakob silmi) on juba üsna lugupidamistäratav arv: kolmkümmend kaheksa miljonit üheksasada viiskümmend tuhat kaheksakümmend üks, kui ma ei eksi, ning seda on õige meeldiv kirjutada võrrandisse, mis on seoses meie enesekaitselootustega. Üldkokkuvõttes on nii kuld, hõbe kui ka tina ja vismut päris usaldustväärivad metallid, ning vanade rahvaste intuitsioon – eriti kahe esimesena mainitu osas – on neid õigesti ja kõrgelt koteerinud, kuigi radioaktiivsusest ei olnud hindajail õrna aimugi.”
Nüüd Jakob korraks neelatas ja peatus. Seejärel tõi ta kuuldavale kahtluse, et ega ta oma selgituste ja arutlustega doktorit järsku tüüta. Tal olevat ka rida tähelepanekuid ja arvamusi metallide loomuse ja meelelaadi kohta – kuid vahest läheb ta siiski pikale? Teise inimese kannatust polevat kena proovile panna.
Lasku aga Jakob julgesti edasi! Elementide loomus ja iseäranis nende meelelaad võiks küll huvi pakkuda. Taolisi arutlusi polevat ta enne kuulnud.
Tõeliselt oli Karl Moorits jälginud rohkem Jakobi etteaste vormi kui sisu. Midagi köietantsulist oli Jakobi monoloogis: otsekui õhuakrobaati matkiv kõhukas kloun kaldus ta kord siia, kord sinna, oli juba kukkumas – “pardon,