Kannatlikkus viib võidule. Vanaema läks aeda kõplama, ja just nagu märguande peale tõusis ka Salme, et külastada teatud paika. Uksel seisatas ta veel korraks ja heitis poisi poole kummaliselt kavala pilgu, tegi justkui silma – see silmategemine tõmbas poisil südame alt kõhedaks, korraks oli tal tunne, et kas ei kavatse tädi mitte temaga eksperimenti teha – need hullud võivad ju olla ka mõtetelugejad.
Noh, sellest tundest saadi üle. Kikivarvul jooksis Karl saali tagasi. Ta haaras kuljused kiire osava liigutusega – kellad isegi ei helisenud, see oli nagu ime; hetke pärast oli saali aken lahti tehtud ja kuljused libistati pujengipõõsasse. Ja uus ime või vähemasti väga hea märk – nad ei kõlisenud isegi nüüd! Kuljused olid Karli poolt. Olid nende poolt. Nende? Jah, just nende, sest miski poisi seesmuses ütles, et eksperimentaator ja katsealune kuuluvad seletamatul viisil kokku.
Sel päeval ei tulnud marjuleminekust enam välja, kellad ja pasun, aga ka kaustik ning kirjutusvahend tulid enne metsa viia. Seda poiss tegigi. Tagasiteel korjas ta hästi kuivi roikaid ning õhtul küdes saali ahjus jälle tuli. Leegid värvisid taas tädi Salme põlvi, ent nüüd poiss neid põlvi eriti vaadata ei söandanudki nagu imelik ja häbi hakkas.
“Marjule lähme homme,” teatas ta vanaemale.
3
Ja see homme tuligi.
Tädi Salme tahtis tingimata selga panna oma kõige ilusamat kleiti, seda aga ei lubatud. Keeld oli muidugi põhjendatud, seda enam, et too siidkleit istuvast eluviisist tugevasti kosunud tädile kindlasti enam selga poleks läinudki. Tädi sai selga sitskleidi, mis siiski veel üsna kena oli, koguni tütarlapselik: sinine põhi väikeste taevakarva õitega. Ta sättis ennast tükk aega peegli ees, seadis juuksed kõrgesse krunni – tegevus, mis vanaema taas torisema pani. Tema peeglist suurt lugu ei pidanud.
“Ärge siis liiga kaugele ka minge ja olge ikka lõunaks tagasi!”
“Ma arvan, et sellest ajast piisab,” vastas Karl, ja tema hääles oli midagi, mis vanaema jälle ärritas. “Piisab…” venitas ta, “või nendele piisab.” See sõna oli talle vist harjumatu.
Liiga kaugele minna polnud neil loomulikult plaaniski. Oli vaja jõuda raiesmikule, kus katseks vajalik riistvara ees ootas. Ja jälle pidi poiss täheldama, et väga uhke ja kuningannalik on tema tädi samm küll. Ning selle kiirust ta ei muutnud; kui Karl sammu kiirendas, õõtsus tädi ikka endiselt edasi, nii et poiss tundis end väikese lootslaevana; kui Karl sammu aeglustas, siis marssis tädi ette ning teda võinuks võrrelda suure jäälõhkujaga, kes väikesele alusele teed teeb. Ega poiss tädist kaugeneda tahtnudki, sest tollel oli kadestusväärne omadus: ta ei kartnud üldsegi koeri, mida Karl enda kohta küll öelda ei saanud. Kord, kui nad ahjukütet korjates üle naabri õue juhtusid minema, märkas Karl ehmatusega, et üleaedsete jõletu hundikoer Hannibal oli ketist lahti. Lõrisedes, nina vihakrimpsus, lähenes see elajas neile, nüüd kohe ta kallale kargabki… Kuid tädi astus rahulikult edasi ja lausus poolpõlglikult: “Mes sa, Muri, ärpled!” Ning ennäe imet! – koer hakkas kuidagi häbelikult saba liputama. “Oh sa, vaene väike kutsu,” lausus tädi, ja kujutletagu, ta koguni silitas teda. “Sa jääd meil ju varsti autu alla…” Hallikas volask aga laskis end maadligi ja niutsus nagu kutsikas. Karli poole ta aga urises ja näitas hambaid. Kõige kummalisem oli aga see, et Hannibali saatuseks oli tõesti auto alla jäämine.
Sel korral aga koertega kokku ei puututud, ning peagi jõudsid nad raiesmikule, mis oli just nii kaugel kodust, et aisakellad või tasasem sarvepuhumine sinna küll kuulda poleks olnud.
Karl otsustas katsete algusega viivitada, sest oli ju vaja mingil määral ka marju korjata. Kui ta tädi kohe ära peletab, siis peavad nad tühjade korvidega koju minema, ja küllap tuleb sel puhul ka aru anda. Kui nad aga korvid enam-vähem täis korjavad, ehk lubatakse siis teinekord jälle; ja seda on tõesti tarvis, sest uurimistööd tuleb kindlasti ka korrata. See kuulus teadusemees Pavlov, kellest ühes kalendrisabas lugeda oli, tegi alati palju katseid, enne kui järeldustega välja tuli. Ja temast sai ka üleilmselt tuntud mees, ehkki see, et koerale konti näidates võib süljenirisemise või maomahlade voolamise välja meelitada, just kes-teab-mis päratu uudis polegi. Nagu seegi, et peeti näidates vähem ila nõrgub. Aga koguni Nobeli preemia anti talle. Sellest aga tuleneb, et kõiki asju tuleb hoolsasti kontrollida ja täpselt registreerida, pärast aga veel ka järeldusi ja kokkuvõtteid teha. Pavlovil oli muidugi see eelis, et tal oli koeri küllaga, Salme Leinemanne on aga üks. Seda põhjalikum tuleb olla!
Tädi korjas marju poisist märksa aeglasemalt, kuid tema korjamises oli mingit iseäralikku väärikust; see korjamine tundus olevat otsekui püha riitus. Nopiti mari, uuriti seda igast küljest, ja alles siis rändas maasikas korvi. Miskipärast tuli Karlile armulauateenistus meelde, mida ta kord näinud oli: õpetaja võttis oblaadikese kah aeglaselt, kohe rõhutatult aeglaselt, ju andis talle ikka aega Kristuse ihuks muutuda, ning alles siis pistis armulaualeivakese põlvitaja suhu – suhu, mis oli juba hea tükk aega pärani olnud. Karl oli siis mõelnud, et kui vaimulik isa põlvitajate eest läbi traaviks, ei jääks pühalikkusest õhkagi järele ja kogu talitus ajaks vaata et naerma. Las tädi korjab pealegi aeglaselt, Karl laseb aga kätel kiiremini käia – eks pärast või ju tädi korvi lisa kallata.
Kui Karli korv täis sai ja tädi oli kah juba oma nõu põhja kenasti jõudnud marjadega katta, ei mallanud poiss enam viivitada. Südame värinal läks ta teatud põõsa juurde, kummardus suurte kobrulehtede kohale ja kobas otsiva käega. Need kobrulehed lõhnasid soolakalt. Kõik oli alles: kuljused, sarveke, mille kollakas vask välgatas poolhämaruses salapäraselt, ja kõige all vakstusse keeratud kaustik.
Veel korra tõmbas poiss kopsudesse seda ürgset, liikumatut, kuid siiski erutavat lõhna. Mingil kombel sobis igavikuline lõhn tänase päevaga kokku, sest eks ka Salme olemises olnud midagi üle aegade küündivat, tabamatut nagu jäämäe varjatud osa.
Karl võttis värisevi käsi kuljusenöörist, tõstis kellukesed põõsast välja ja kõlistas: habras, imeselge heli. Võib-olla jätsid väikesed maa-alused sepakesed – koboldid – korraks oma töö katki ja kuulatasid, kõrvad kikkis. Nemad ju tunnevad metallide hinge.
Tädi Salmet läbis nõksatus. Ta tõstis pea. Poiss kõlistas veel korra. Noh? Ent tädi ei alustanud tantsu, ei kergitanud siivutult oma kleidiserva, ta hakkas hoopis Karlile aeglaselt lähenema – suur, naeratav, otsekui Kivist Külaline. Nüüd tilistas poiss kuljuseid juba kõigest väest. Nagu enesekaitseks.
Salme seisis Karli ees, võiks öelda, tema kohal, sest poiss oli end küüru tõmmanud ja vaatas teda alt üles, vaatas nagu nõia õpilane, kes on vaimu välja kutsunud, kuid ei tea, mis sellega peale hakata.
Tädi suur kämmal lähenes aisakelladele, maabus neil ja võttis nad rahulikult ära. Poiss ei julgenud vastu punnidagi – kõik oli nii ootamatu. Mis tädi nende kelladega teha tahab? Sellele küsimusele ei tulnud kaua vastust oodata: nüüd kõlistas kuljuseid juba tädi Salme Leinemann ise ja ta huuled vormisid kindla, sõbraliku, ent ka mingit varjatud ähvardust sisaldava käsu.
“Tanssi!” lausus tädi tumedalt. “Tanssi, poiss!..” Tädi Salmel oli nagu ikka sõnade vermimisega teatud raskusi, kuid see aeglus, see manalik või loitsuline venivus lisas käsule kaalu.
“Tanssi, poiss, tanssi!” kordas tädi, ja kuljused kõlisesid