“Kahju, et veterinaarravilas psühhiaatreid pole,” jätkas doktor endises naljatlevas laadis, kuid, ennäe, Jakob võttis tuld:
“Aga peaks olema!” Ja ta kandis vaimutohtrile ette, et tunneb juba ammu Tuksi-nimelist koera, kes põeb klaustrofoobiat; ka üht paranoikust siili olevat ta koduaias kohanud. Kuid muidugi polnud Jakob tulnud siia mõttega paluda oma lemmiksiilile vesiravikuuri teha… Nüüd kõhistas juba Jakobki oma raskesti kirjeldatavat sokunaeru ning oli sunnitud püksirihma augu võrra lõdvemale laskma.
Ent Jakobi naer vakatas ning ta teatas väga tõsiselt, et tema siiatulek olevat putukaga seotud küll: nimelt otsivat ta keemik Penti. Kas see mees end tõesti veel ilmutanud pole? Tol puru silma ajajal olnud vägagi head eeldused tubliks isemõtlejaks ja siinse kollektiivi täieõiguslikuks liikmeks kujuneda. Jakobi hääles oli nukrustki, prevaleeris siiski meelepaha.
“Minu silme alla ta küll sattunud pole, kuigi… jah, eks minagi tahaks näha meest, kes mu nii suurejooneliselt ära lollitas.”
“Niisugust renegaati pole ma…” pomises Jakob kurjalt. Kurjus talle eriti ei sobinud. “Kas nüüd just nii ägedasti…” püüdis doktor Jakobit rahustada.
“Muidugi renegaat! Noh, elatakse end juba ühesse, küllaltki privilegeeritud eluvormi sisse, leitakse sõprugi, ja siis äkki süljatakse neile. Selline sülgamine on näkkusülgamine ennekõike iseendale! Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas võis muidu nii sümpaatne ja üsna arukas noor inimene loobuda selle maja turvalisusest ja vabadustest. Muidugi – siia ta ju igavesti jääda ei saanud, aga siiski – niiviisi enne tähtaega plehku panna… Ma olen pettunud! Ta lõikas kõik sidemed läbi.”
“Meie turvalisus ja vabadused? Jaa – ka Pent filosofeeris millestki niisugusest. Aga kas te ka teate, et mitme meie maja aknad on trellitatud, kuigi trelle on püütud liistudega varjata? Nii et vabadusest…”
“Trelle on vaja,” katkestas teda Jakob ja sirgus seda kuulutades kümne sentimeetri võrra pikemaks; tema kehas oleks nagu peitunud teleskoopides kasutatav torumehhanism. “On vaja selleks, et elu jõnk pragmatism siia sisse ei tungiks. Need on kaitse trellid! Kui ma teie asutust Vaimulikuks Akadeemiaks nimetan, siis hoopiski mitte naljatamisi, kus sa sellega!, vaid sügavast lugupidamisest – jaa, vanasti olid kloostrid kohtadeks, kus inimene sai end rahulikult pühendada mõttetegevuse arendamisele, süüvida probleemidesse, millest ehk otsemaid kasumit ei kuma, ent praegu pole nõmedas Lääneilmas kloostrid enam populaarsed. Oi, seda rumalat ja saksikut Saksakulmu! Küllap istub ta praegu kusagil presiidiumilauas või harrastab koguni kõnepuldiretoorikat – kutsub inimkonda kiiremini edasi liikuma. Kiiremini – milleks ja kuhu? Maailmal tuleks hoopis valjastest kinni haarata ja see perutav hobune kinni pidada. Ta on ju lõhkuma hakkamas. Kõiki ja kõike oles vaja otsustavalt ja kardinaalselt aeglustada. Ma ei imestaks sedagi, kui teid soovitataks hullude arvu otsustavalt tõsta, sest kuidas muidu tõsta paranenute arvu!”
Karl Moorits kuulas Jakobi ägedaid mõtteavaldusi sõbralik-pilklikult; Jakob perutava maakera valjaste küljes rippumas – see olevat lustakas kujutluspilt – , ka olevat tal rõõm tõdeda, et Jakob nende raviasutusest nii kõrgel arvamusel on. See polevat sugugi tavaline. Kas ei ole tal endal ehk plaani niinimetatud akadeemia liikmeks saada? Midagi korrespondeeriva liikme taolist ta juba nagu ongi.
Seepeale tunnistas Jakob, et esiotsa polevat tal veel võimalust: hullunud maailma sõnniku vettejuhtimine – Heraklese töö Augeiase tallides on talle südamelähedane, ka rahuretkede ettevalmistamine nõuab oma osa, kuid tulevikus – jah, kes seda teab… Kuid kas tal on lootusi? Ta küsib seda täiesti tõsiselt. Nüüd põikles doktor Moorits vastusest kõrvale, mainides siiski, et Jakobi mõtteviisi originaalsus – meenutagem kas või psühhopatoloogilist stereomeetriat, või mis see õieti oligi? – niisugust võimalust täielikult ei välistavat. Kähku libises aga doktor taas Pendi-teemale tagasi: kas igatseb Jakob väga oma õpilase järele? Ega ju Platon ja Sokrateski oma elu vist jüngriteta ette kujutanuks.
“Õpilase?” Jakob üritas teha solvunud nägu. “Mul on Penti vaja ennekõike kui keemikut.”
“Milleks teile keemik? Kas selle elukaga seoses või?” huvitus doktor ja lisas, et tema teada Eestimaal keemikuid küllalt.
“Kolm keemikut on minu, õigemini meie vennaskonna juba solvavalt ja asjasse süvenemata välja naernud,” mühatas Jakob. “Tehnokraatidel pole ettekujutusvõimet, südameharidusest rääkimata. Eetika ja filosoofia on neile juba loomuldasa võõrad.” Tahtmata põgenikku kiita, tulevat siiski tunnistada, et temal olnud eeldusi kõrgemale tõusta.
“Mis eksperimendid teil siis nüüd plaanis on?” päris doktor. Ta püüdis endiselt säilitada kerget tooni, kuid ilmne huvi kumas siiski läbi. Keemikuilt saaks muidugi formaliini või eetrit, et pikakaelalise loomakese eluküünalt kustutada, kuid vaevalt Jakob seda soovib. Neid aineid võiks doktor Moorits ka ise pakkuda.
“Oi, ta ju on elegantne!” hüüatas Jakob, sest putukas sirutas parajasti oma niitpeened esijalad ette ja hõõrus neid aeglaselt ja raugelt teineteise vastu. Ent kui kaamelkaelaline nüüd ka tiibu sirutama hakkas, vajutas Jakob portsigari kerge ohkega kinni: “Ta võib siin omapäi lennates hukka saada. Elu on aga püha. Iga elu tuleb kaitsta!”
“Iga? Kas pole see eksiarvamus?” küsis Karl Moorits ja tõstis oma kurvavõitu silmad. Jakob jäi nüüd hingearsti õige pikalt silmitsema.
“Ootamatu küsimus… Minule on elu pühadus midagi aksiomaatilist. Kuigi…” jäi ta mõtlikuks, “ma ise ka ei tea, miks. Miks? Igatahes ei tegutse inimkond tõepoolest selle teadmusega kooskõlas. Kas pole see elu pühaduse tunne koguni interstellaarne ehk tähtedevaheline sisendus?” Jakobi pilk peatus Suure Piibli nahksel seljal, mida mingi linik napilt varjas (ka doktor nägi tema pilku, kuid eelistas vaikida).
“Mhmm… Kas te räägiksite ehk sellest, Hippokratese jüngri kohta mõnevõrra ootamatust arvamusest pikemalt?”
Ent doktor ilmselt juba kahetses öeldut, vabandas, et tal pole filosoofilisteks dispuutideks parajasti ei aega ega ka tuju, ning kordas taas keemiku vajalikkuse kohta käivat küsimust.
Nüüd hingas Jakob sügavalt sisse, et alustada tõsiselt ja pühalikult:
“Raphidioptera’d, kulla doktor, on üks iidsemaid putukaliike. Nad on meist sadu tuhandeid kordi vanemad. Juba siis, kui kasvasid lopsakad sõnajalametsad ja hiidosjade (Calamites) tihnikute kohal hõljusid uimastavad ürgaurangud (seda hõljumist illustreeris Jakob üliplastiliste käeliigutustega) ning imetajate (võiks öelda ka “imejate”) ohtlik ja seetõttu mõnevõrra põlastusväärne seltskond, kuhu meil teiega, hea doktor, on õnnetus kuuluda, oli esindatud parimal juhul mõne hiirekese kauge eellasega, elasid kaamelkaelalised – nad olid siis palju kordi suuremad kui praegu – täisverelist elu. Südilt õgisid nende vastsed kõdunenud ürgpuudes ürgmardikate tõuke, et seejärel, pärast moonet, pehkinud tüvedest välja lennata sigimistööle; “pühale sigimistööle”, ütleksin ma, kuid ma võin ka epiteedi “püha” ära jätta, kuna see siinkohal äsja kahtluse alla seati. Niisiis… mhmm… kuhu ma jäingi? Ahjaa, nii et lennati siis sugu jätkama, et kaamelkaelalisi palju saaks… Ajusid polnud kaamelkaelalistel loomulikult plaanis arendama hakata, sest ju ütles neile intuitsioon, kuhu nii välja jõutakse. Ürgmetsades valitses sulnis looduslik õiglus, milles on muidugi karske julmuse elementi… Ent kaamelkaelaliste, nagu ka kõigi teiste kohale oli juba kerkinud ohu must pilv. See pilv, mida ennustas esimeste imetajate ilmumine, pidi kohale jõudma küll alles miljonite aastate pärast, kuid aeg pole ei lühike ega pikk, nagu ka arvud ei suured ega väiksed, mida meile võib kinnitada ka kõige viletsam imearvutaja. Niisiis aeg voolas, nagu on kombeks piltlikult ja hoopiski mitte teaduslikult öelda, ning täna olemegi jõudnud meeletusse ajastusse, mil üks väikene osa bios’est ähvardab teist totaalsel kombel. Tänu muidugi oma ajule, mis on teie uurimisobjekt – seda ei unusta ma iial kordamast…” Jakob kõneles väga sugestiivselt ja andis aeg-ajalt oma väikese valge käepotsakaga kergeid lööke vastu lauaserva. Ka plaksatas ta neljas sõrm mõnikord heledasti vastu pöialt.
““Sõjatuld