Äkki jäi ta seisma; uus, sootuks ootamatu ja väga lihtne küsimus ajas tal aru segi ja pani ta imestama:
«Kui sa tõepoolest kogu selle asja tegid teadlikult, mitte aga lollist peast, kui sul tõepoolest oli ettemääratud ja kindel eesmärk, miks pole sa siis veel tänini pilku rahakotti heitnud ja ei teagi, mis sa oled saanud, milleks sa siis kõik need piinad enda peale võtsid ja milleks läksid sa siis teadlikult niisugust alatut, vastikut ja madalat tegu tegema? Aga sa tahtsid ju ennest rahakoti ühes kõigi asjadega, mida sa samuti pole näinud, vette heita… Kuidas sellega on?»
Jah, see on nõnda; see kõik on nõnda. Siiski, seda teadis ta vareminigi ja see pole talle mingisugune uus küsimus, seda teadis ta juba öösi, kui ta otsustas kõik vette visata ilma väiksemagi kahtluse ja vastuväiteta, nagu peaks see just nõnda olemagi ja nagu teisiti poleks võimalikki… Jah, seda kõike teadis ja mõistis ta; ja peaaegu otsustas selle juba eile nõnda, juba siis, kui ta riidekirstu juures kükitas ja sealt tuppedesse pandud asju välja võttis… Oli ju nõnda!..
«See on sellepärast, et olen väga haige,» arvas ta lõpuks nukralt, «ise olen enda vaeseomaks piinanud ja vaevanud ja isegi ei tea, mis teen… Eile, tunaeile ja kogu see aeg olen iseennast vaevanud… Saan terveks ja… enam ennast ei vaeva… Aga mis siis, kui ei saagi terveks? Issand, kui villand mul kõigest sellest on!..» Ta läks peatumata. Väga tahtis ta oma mõtteid kuidagi laiali ajada, kuid ei teadnud, mis teha, mis ette võtta. Üks uus, võitmatu aisting valdas teda iga hetkega ikka enam ja enam: see oli mingisugune järeleandmatu, lõpmatu, tige ja vihane, peaaegu füüsiline läilus kõige teda ümbritseva ja kohutava vastu. Vastikud olid talle kõik vastutulijad – vastikud olid nende näod, kõnnak, liigutused. Lihtsalt tahaks kellegi peale sülitada, hakkaks vististi hammastega kinni, kui keegi temaga rääkida tahaks…
Väikese Neeva kaldale välja jõudnud, jäi ta äkki Vassiili saarel silla kõrval seisma. «Siin elab ta, selles majas,» mõtles ta. «Mis see siis on, ma olen ju Razumihhini juurde tulnud! Jälle sama lugu, nagu tolgi korral… Ometi on see väga huvitav: tulin ma ise meelega või käisin muidu niisama ja sattusin siia? Ükskõik, ma ütlesin… tunaeile… tema juurde lähen ma pärast seda… järgmisel päeval; noh, mis siis, lähengi! Nagu ei võiks ma nüüd enam sisse astuda…»
Ta läks mööda treppi üles viiendale korrale Razumihhini juurde.
See oli kodus, oma toakeses, ja kirjutas midagi. Razumihhin avas ise ukse. Kuud neli polnud nad kokku saanud. Razumihhin istus närudeks kulunud öökuues, tuhvlid paljaste jalgade otsas, pea sassis, habe ajamata, silmad pesemata. Tema näost võis välja lugeda imestust.
«Mis sinuga on?» hüüdis ta teda pealaest jalatallani silmitsedes; seejärel vaikis pisut ja siis vilistas lühidalt:
«Kas tõesti on asi juba nii halb? Sina, va vennas, trumpad ju meiesuguse üle,» lisas ta Raskolnikovi närusid vaadeldes. «Aga istu, oled vist väsinud!» Ja kui Raskolnikov vahariidega kaetud türgi diivanile langes, mis oli tema enese omast veel halvem, sai Razumihhin äkki aru, et külaline on haige.
«Sa oled ju tõsiselt haige, tead sa ka seda?» Ta hakkas tema tuiksoont katsuma; Raskolnikov kiskus tal käe peost.
«Pole vaja,» ütles ta, «ma tulin… tead mis, mul pole mingeid tunde… tahtsin… siiski, mul pole tunde sugugi vaja…»
«Aga tead mis? Sa jampsid ju!» tähendas Razumihhin teda teravalt silmitsedes.
«Ei, ei jampsi…» Raskolnikov tõusis sohvalt. Oles Razumihhini juurde tulles ei mõelnud ta selle peale, et peab temaga silm silma vastu seisma. Nüüd aga, ainsa hetkega, aimas ta kogemuste põhjal, et tal praegusel silmapilgul kõige vähem tahtmist on ükskõik kellega kogu maailmas silm silma vastu seista. Kogu sapp tõusis tas keema. Ta pidi viha pärast iseenda peale peaaegu lämbuma, niipea kui ta üle Razumihhini läve oli astunud.
«Jumalaga!» ütles ta äkki ja läks ukse poole. «Pea ometi, pea, imelik inimene!»
«Pole vaja…!» kordas see jällegi kätt lahti kiskudes.
«Mis kuradi pärast sa siis tulid? Oled sa ogaraks läinud või? See on ju… peaaegu haavav. Mina nõnda ei lase.»
«Noh, siis kuula: ma tulin sellepärast sinu juurde, et peale sinu ei tea kedagi, kes aitaks… hakkama… sest sina oled kõigist kõige parem, see tähendab targem ja suudad aru saada… Aga nüüd näen ma, et mul pole, midagi vaja, kuuled, täiesti mitte midagi… ei kellegi abi ega osavõtmist… Mina olen ise… üksinda… Noh, ja aitab sellest! Jätke mind rahule!»
«Pea silmapilgukski, sa korstnapühkija! Täiesti hull! Minugi pärast, nagu tahad. Tunde pole ka minul, noh, ja vilistan selle peale, kuid vanakraamiturul on raamatukaupmees Heruvimov, see on juba ise omaette tund. Teda ei vahetaks ma isegi viie kaupmehe tunni vastu. Tema valmistab praegu ette mingisuguseid väljaandeid, trükib mingisuguseid loodusteaduslikke raamatukesi, – ja kuidas nad lähevad! Mis maksavad juba paljad pealkirjadki! Sina kinnitasid alati, et mina olevat rumal: jumala eest, vennas, on minust rumalamaid! Nüüd on teine ka suuna võtnud! Ise ei taipa sellest põrmugi, noh, ja mina, mina muidugi tõukan takka. Näe, siin on tugevasti kaks poognat saksakeelset teksti, minu arvates kõige rumalamat plära; ühe sõnaga, arutatakse, kas naisterahvas on inimene või mitte. Noh, ja iseenesestki mõista tõestatakse pühalikult, et on inimene. Seda valmistab Heruvimov naisküsimuse alal; mina tõlgin: need kaks ja pool poognat venitab ta nii umbes kuue poogna peale laiali, mõtleme sellele kõige toredama pooleleheküljelise pealkirja välja ja laseme viiekümne eest käia. Läheb! Tõlkimise eest minule kuus rubla poognast, tähendab, kõige eest umbes viisteistkümmend, ja kuus rubla võtsin ette. Kui selle lõpetame, hakkame valaskaladest tõlkima, siis on «Confessions’i» teisest jaost mingisugused kõige igavamad keelepeksmised ära märgitud, ka seda tõlgime: Heruvimovile on keegi öelnud, nagu oleks Rousseau omamoodi Radištšev. Mina, iseenesestki mõista, temale vastu ei räägi, kurat võtku teda! Noh, tahad sa teist poognat artiklist «Kas naisterahvas on inimene?» tõlkida? Kui tahad, siis võta tekst kohe kaasa, võta ka sulgi ja paberit – see kõik on kroonu poolt – ja võta kolm rubla raha: kuna mina ju kogu tõlke eest, esimese ja teise poogna eest, ette võtsin, siis, tähendab, kolm rubla on sinu jagu. Kui poogna oled lõpetanud – saad veel kolm rubla. Ja siis veel: ole hea, ära pea seda mingiks heateoks minu poolt. Otse selle vastu, niipea kui sa sisse astusid, arvestasin kohe seda, et sa võiksid mulle kasulik olla. Esiteks, õigekirjutuses olen mina nõrk, aga teiseks, saksa keeles paiguti lihtsalt schwach, nii et enamasti luuletan omast peast ja trööstin end sellega, et nõnda läheb aina paremaks. Noh, aga kes seda teab, võimalik, et mitte paremaks, vaid veel halvemaks… Võtad või ei?»
Raskolnikov võttis vaikides saksakeelse teksti lehed, võttis kolm rubla ja läks sõna lausumata välja. Razumihhin vaatas imestunult talle järele. Kuid Esimesele liinile jõudes pöördus ta äkki ümber ja läks uuesti üles Razumihhini juurde, pani seal lauale saksakeelsed raamatulehed ja ka kolm rubla ning astus uuesti sõna lausumata toast välja.
«On sul deliirium või?» möirgas lõpuks hullunud Razumihhin. «Mis kometit sa siin mängid! lsegi minu aru ajad segi… Mis, kurat, sa siis ometi siia tulid?»
«Pole… tõlkeid… vaja…» pomises Raskolnikov juba trepist alla minnes.
«Mis, kurat, sul siis vaja on?» karjus Razumihhin ülalt. Teine jätkas vaikides allaminekut.
«Hei, kuule, kus sa elad?»
Vastust ei tulnud.
«Noh, siis kur…rat võtku sind!»
Kuid Raskolnikov läks juba tänavale. Nikolai sillal tuli ta veel kord täiesti meelemõistusele – ühe väga ebameeldiva juhtumi tõttu. Ühe tõlla kutsar laksatas talle piitsaga tugevasti selga, sest ta pidi peaaegu hobuste jalgade alla sattuma, olgugi et kutsar teda kolm-neli korda oli hüüdnud. Piitsalöök tegi ta nii tulivihaseks, et ta käsipuude äärde kargas (teadmata, miks ta keset silda käis, kus pole jalakäijate, vaid sõidukite tee) ning sealt tigedalt hambaid kiristas. Ümberringi kõlas, mõistagi, naer.
«Paras!»
«Mõni