«Käisin.»
«Haigena?»
«Haigena.»
«Mis kella ajal?»
«Kella kaheksa paiku õhtul.»
«Kus te käisite, lubage küsida?»
«Mööda tänavat.»
«Lühidalt ja selgelt.»
Raskolnikov vastas teravalt, katkendlikult, üleni kahvatuna nagu lina ja ilma et oleks oma musti palavikus silmi Ilja Petrovitši pilgu ees maha löönud.
«Teine seisab vaevalt jalul, sina aga…» pidi Nikodim Fomitš tähendama.
«Pole viga!» lausus Ilja Petrovitš kuidagi iseäralikult. Nikodim Fomitš tahtis veel midagi juurde lisada, kuid pilku sekretärile heites, kes üksisilmi temale otsa vahtis, jäi ta vait. Kõik vaikisid äkki. Imelik oli.
«Noh, hea küll,» lõpetas Ilja Petrovitš. «Meie teid enam kinni ei pea.»
Raskolnikov tuli välja. Ta jõudis veel kuulda, kuidas pärast tema väljatulekut äkki kõnelus elavaks muutus, milles kõige selgemini oli kuulda Nikodim Fomitši küsiv hääl… Alles tänaval tuli ta täiesti meelemärkusele.
«Läbiotsimine, läbiotsimine, kohe tulevad läbi otsima!» kordas ta endamisi ja tõttas koju. «Röövlid! Aimavad!»
Hiljutine hirm valdas teda uuesti, pealaest kuni jalatallani.
«Aga mis siis, kui läbiotsimine on juba olnud? Mis siis, kui leian nad enda juurest eest?»
Ta jõudis oma tuppa. Ei, keegi polnud siin käinud. Isegi Nastasja polnud oma näppe külge pistnud. Kuid, issand! Kuidas võis ta ennest need asjad sinna auku jätta?
Ta tormas nurka, pistis käe tapeedi taha ja hakkas asju välja võtma ning nendega taskuid täitma. Kõiki kokku oli kaheksa: kaks väikest karpi, kõrvarõngaste või millegi muu selletaolisega, päris hästi ta ei vaadanud; peale selle veel neli seemisnahast tuppe. Üks kett oli lihtsalt ajalehepaberisse mässitud. Veel midagi oli ajalehepaberi sees, vististi mingisugune aumärk…
Ta pani asjad mitmesse taskusse, osa palitutaskuisse, ülejäänud aga paremasse püksitaskusse, püüdes nõnda seada, et võimalikult vähe silmatorkav oleks. Ka rahakoti võttis ta ühes teiste asjadega välja. Seejärel väljus ta toast ja jättis seekord isegi ukse pärani lahti.
Ta läks ruttu ja kindlalt ja kuigi tundis, et kogu keha oleks nagu läbi pekstud, ometi oli aru selge. Ta kartis tagaajamist, kartis, et poole, isegi veerand tunni pärast antakse käsk hakata teda silmas pidama; tähendab, maksku mis maksab, peab enne jäljed peitma. Pidi seni asja korraldama, kui veel vähegi jõudu oli ja pisutki veel arusaamist tagavaraks… Aga kuhu minna?
See oli juba ammugi otsustatud: «Kõik kanalisse visata, küll vesi jäljed peidab, ja asi tahe.» Nõnda otsustas ta, nagu ta mäletas, veel öösi, jampsides, neil silmapilkudel, mil ta mitu korda katsus end maast lahti kiskuda ja minna: «Ruttu, ruttu, kõik ära visata!» Kuid äraviskamine oli väga raske.
Juba hulkus ta pool tundi, aga võib-olla ka rohkemgi, Katariina kanali kaldal ja mitu korda silmitses ta vastujuhtuvaid kanalisse viivaid astmeid. Kuid ei võinud juttugi olla oma mõtte teostamisest; astmete juures seisid kas parved ja nende peal pesid naised pesu või olid sinna lootsikud tõmmatud, nii et igal pool aina kihas inimestest; pealegi võidi kaldalt näha, tähele panna: kahtlane, et inimene meelega alla astub, seisatab ja midagi vette pillub. Aga mis siis saab, kui tuped põhja ei vaju, vaid jäävad vee peale ujuma? Ja muidugi on see nõnda. Igaüks näeb. Juba ilma selletagi kõik, kes vastu tulevad, vahivad, silmitsevad, nagu oleks neil ainult temaga tegemist. «Miks peaks see nõnda olema või näib see ainult minule nõnda?» mõtles ta.
Viimaks tuli tal pähe, et kas poleks parem kuhugi Neeva äärde minna? Seal on inimesi vähem ja on ka muidu vähem silmatorkav, igatahes aga mõnusam ja – mis peaasi – siit kaugemal. Ja äkki ta imestas: kuidas ta võis ometi tervelt pool tundi tusas ja ärevuses siin hädaohtlikkudel kohtadel ümber hulkuda ja kuidas ei tulnud ta juba varem sellele mõttele! Raiskas ta ehk sellepärast mõttetu asja peale terve pool tundi, et ta kord unes, jampsides nõnda oli otsustanud? Ta seisatas hajameelselt ja unustuses ning teadis ise seda. Tingimata oli vaja rutata!
Ta läks mõõda V. prospekti Neeva äärde, kuid teel tuli äkki talle veel üks mõte! «Milleks Neeva äärde? Milleks vette? Kas poleks parem kuhugi väga kaugele minna, jällegi kas või saartele ja seal kusagil üksikus kohas, metsas, põõsa alla maha matta ja mingisugune puu märgiks vaadata?» Ja ehk ta küll tundis, et ta praegusel silmapilgul kõike ei suuda selgelt ja arukalt järele kaaluda, ometi näis talle see mõte õigena.
Aga ka saartele ta ei jõudnud, vaid juhtus midagi muud: V. prospektilt platsile välja jõudes nägi ta äkki sissekäiku hoovi, mida piirasid igast küljest seinad. Väravast sisse astudes algas paremat kätt kohe kaugele hoovi ulatuv pime, lupjamata neljakordse naabermaja sein. Vasakut kätt, samuti otse väravate juurest, algas seinaga paralleelne puutara, mis ulatus sammu kakskümmend hoovi sisse ja alles seal tegi pöörde vasemale poole. See oli tühi ja eraldatud paik, kus seisid mitmesugused materjalid. Kaugemalt hoovi seest paistis puutara tagant madala, suitsunud kivihoone nurk, mis kuulus nähtavasti mingisugusele töökojale. Siin oli arvatavasti mõni ettevõte, mõni tõllassepa või lukussepa töökoda või midagi muud selletaolist; väravast alates mustendas igal pool palju söetolmu. «Asjad peaks siia kuhugi viskama ja ära minema!» mõtles ta äkki. Kuna hoovis ei paistnud kedagi olevat, lipsas ta väravast sisse ja leidis otse selle lähedusest aia äärest renni (nagu seda sagedasti on näha neis majades, kus on palju vabriku- või artellitöölisi, voorimehi jne.) ja renni kohal aialt kriidiga kirjutatud niisugustele paikadele hariliku teravmeelse märkuse: «Siin seisda keladut.» Tähendab, juba selle poolest on hea, et sisseastumine ja seisatamine ei ärata mingit kahtlust. «Siiasamasse õige kõik korraga hunnikusse visata ja minna!»
Kui ta oli veelkord ringi vaadanud, pistis ta juba käe taskusse, aga äkki nägi ta välimise seina ääres, värava ja renni vahel, mis teineteisest olid umbes arssina kaugusel, suurt, tahumata kivi, kaalu poolest ehk puuda poolteist, mis seisis just vastu tänavaäärset müüri. Selle müüri tagant läks tänav, seal oli kõnnitee ja oli kuulda, kuidas seal astusid möödaminejad, keda siin leidus alati küllalt; kuid värava taha ei võinud teda keegi näha, ehk olgu siis, et keegi just väravast sisse astus, mis muidugi väga kergesti võis juhtuda, ja sellepärast pidi ruttama.
Ta kummardus kivi juurde, haaras mõlema käega selle nurgast kinni, võttis kokku kogu oma jõu ja pööras kivi paigast. Kivi all oli väike õõnsus: kohe hakkas ta taskusse topitud asju sinna pilduma. Rahakott tuli kõige peale ja õõnsuses jäi ikkagi veel ruumi. Siis haaras ta uuesti kivist kinni, pööras selle ühe võttega endisele küljele. Kivi langes tagasi oma vanale asemele, paistis ehk ainult pisut kõrgemana. Ta kraapis kivi ääre alla mulda ja tallas selle jalaga kinni. Näha polnud midagi.
Nüüd tuli ta hoovist välja ja suundus väljaku poole. Jällegi valdas teda hetkeks tugev, vaevalt talutav rõõm, nagu ennest kontoriski. «Jäljed on peidetud! Ja kellel paganal võiks pähe tulla sealt kivi alt otsima minna? See on ehk maja ehitamisest saadik seal seisnud ja mõni teab, kui kaua ta veel seisab. Ja kuigi leitakse: kes aimab, et mina olen selle sinna pannud? Kõik on lõpetatud! Tõendusi ei ole enam!» Ja ta hakkas naerma. Jah, pärast mäletas ta, et ta tol korral naeris närviliselt, kõkutavalt, hääletult, naeris kogu selle aja, kui ta läks üle väljaku. Aga kui ta puiesteele jõudis, kus ta üleeile selle tüdruku peale sattus, lõppes äkki ta naer. Pähe roomasid teised mõtted. Äkki näis talle, et hirmus vastik on nüüd sellest pingist mööda minna, kus ta sel korral peale tüdruku äraminekut istus ja mõtles, ning et hirmus raske on nüüd ka seda vuntsimeest kohata, kellele ta siis andis kahekümnekopikalise. «Kurat võtku teda!»
Ta läks, vahtides hajameelselt ja tigedalt ringi. Kõik tema mõtted keerlesid praegu mingisuguse keskpunkti ümber, – ja ta ise tundis, et tõepoolest on olemas niisugune keskpunkt ja et nüüd, nimelt nüüd on ta selle punktiga üksi jäänud, – ning et see on isegi esimest korda selle