«Mis see on?» küsis ta sekretärilt.
«Teilt nõutakse võlakirja põhjal raha. Teie peate kas võla ühes kõigi kulude, trahvide ja muude summadega ära maksma või peate kirjaliku vastuse andma, millal te võite maksta, ühes sellega võtate enda peale kohustuse enne võla maksmist pealinnast mitte välja sõita ja oma varandust mitte müüa ega varjata. Kuid võlausaldajal on õigus teie varandust müüa ja teiega seaduspäraselt talitada.»
«Aga… Mina ei võlgne ju kellelegi!»
«See pole juba meie asi. Meie kätte tuli sissenõudmiseks tähtajal maksmata jäetud ja seaduslikult protestitud võlakiri saja viieteistkümne rubla peale, mille olete välja andnud kolleegiumi assessori lesele Zarnitsõnale üheksa kuud tagasi ja mis on maksutähena Zarnitsõnalt õuenõunik Tšebarovi kätte läinud, ja selles asjas vastust andma meie teid kutsumegi.»
«Tema, Zarnitsõna, on ju minu perenaine!»
«Mis siis sellest, et perenaine?»
Sekretär vaatas teda armulikul ja haletseval naeratusel, aga ühes sellega ka teatava võidurõõmuga, nagu mõnd algajat, keda alles hakatakse pügama: «Et noh, kuidas sa end nüüd tunned ka?» Kuid mis oli, mis oli temal, Raskolnikovil, nüüd võlakirjaga või rahanõudmisega tegemist! Maksis siis sellepärast praegu ärevaks saada, seda tähelegi panna! Tema seisis, luges, kuulas, vastas, isegi küsis, kuid tegi seda kõike masinlikult. Enesealalhoiu võidurõõm, hiljutisest hädaohust pääsemine – see täitis sel silmapilgul kogu tema olemuse, täitis ilma ettenägemiseta, ilma arutamiseta, ilma tulevaste mõistatamiste ja ülesarvamisteta, ilma kahtluste ja küsimusteta. See oli täieliku ja vahetu puhtloomaliku rõõmu silmapilk. Kuid samal ajal sündis politseijaoskonnas midagi müristamise ja välgu taolist. Porutšik, kes oli alles Raskolnikovi ebaaupaklikkusest rabatud ja kes ägeduses nähtavasti püüdis oma riivatud autunnet tõsta, kargas kõigi kuraditega vaese «toreda daami» kallale, kes kogu aeg oli porutšikule kõige rumalama naeratusega otsa vahtinud.
«Ah sind nihukest-sihukest,» karjus ta äkki kõigest kõrist (leinariides daam oli juba ära läinud), «mis oli jällegi möödunud ööl sinu juures? Aa? Jälle müra, jälle skandaal terves tänavas! Jälle riid ja purjutamine. Himustad parandusmajja! Eks ma öelnud sulle, eks ma ole sind korda kümme juba hoiatanud, et üheteistkümnendal korral enam andeks ei anna! Aga sina ikka jälle, sina nihuke-sihuke!»
Raskolnikovil langes isegi paber käest ja ta heitis metsiku pilgu toredale daamile, keda nii hoolimatute sõnadega läbi sõimati; kuid peagi aimas ta, milles oli asi, ja nüüd hakkas kogu see lugu talle isegi meeldima. Ta kuulas heameelega, isegi nõnda, et oleks tahtnud aina naeru lagistada, lagistada, lagistada… Tal oleksid nagu närvid kogu kehas hüppama hakanud.
«Ilja Petrovitš!» püüdis sekretär muretsevalt tähendada, kuid jäi oodates peatuma, sest ta teadis oma kogemustest, et ägedat porutšikut võib ainult kätest kinni võttes tagasi hoida.
Mis aga puutub toredasse daami, siis alguses ta aina värises sellest kõuemürinast, kuid imelik: mida rohkem teda sõimati ja mida kangemaks muutusid sõimusõnad, seda lahkemaks läks daami nägu ja seda nõiduslikumaks tema naeratus, mis oli määratud kohutavale porutšikule. Paigal püsides tippis ta jalgadega ja tegi aina niksu niksu peale, oodates kärsitult, et viimaks ometi lubatakse ehk ka temal paar sõna vahele pista, ja ootaski selle silmapilgu ära.
«Ei kedagi müra ja riid minu juures ei oli, herr kapiteen,» hakkas ta äkki saksa aktsendiga väledas vene keeles padisema, nagu oleks herneid rabinal maha pillatud. «Ja ei ükski, ükski skandaal, ja nemad tuli purjus ja seda mina kõik jutustama, herr kapiteen, aga mina ei ole süüdi… minu maja on üks aadlih maja, herr kapiteen, ja üks aadlih virtšaft, herr kapiteen, ja mina ise, mina ise ei tahtma kein skandaal. Aga nemad tulid gants purjus ja pärast veel kolm pudelid küsima, aga siis üks töstap jalg ja see jalg mängib klaviir, ja see ei olema hea üks aadlih maja ja gants klaviir kaput ja see ei ole kein, kein maniir ja mina seda ütlep. Aga tema võtap üks pudel ja hakkap köiki pudeliga lükkama. Ja siis mina varsti majahoidja kutsup ja Karl tulep, ja tema võtap Karl ja silm kaputt, ja Henriette silm auch kaputt, aga minul, minul selbst viis kord näkku lööp. Ja see on soo undelikaat aadlih majas, herr kapiteen, ja mina kisendap. Aga tema avap akna nach kanaal, seisap akna peal und vii veike siga kiunup; ja see olep hebi. Ja kuidas voip vii veike siga karjup akna peal nach tänav? Fui, fui, fui! Ja Karl tagant frakk kisup und daam, herr kapiteen, see olep õigus, herr kapiteen, sein rokk kisup lõhki. Ja siis tema karjup, et temale man muss viisteist ruubel straaf maksma. Ja mina ise, herr kapiteen, viis ruubel sein rokk maksap. Ja see on unaadlih vööras, herr kapiteen, ja köik skandaal teep! Mina, räägip, teie peel suur satiir trükip, sest mina vöip köik lehed teie peel kirjutama, herr kapiteen.»
«Tähendab, mõni kirjanik?»
«Jah, herr kapiteen, ja niisuke unaadlih vööras, herr kapiteen, kui aadlih majasse…»
«No, no, no! Aitab juba! Ma juba ütlesin sulle, ütlesin, ma ju ütlesin…»
«Ilja Petrovitš!» lausus sekretär jällegi tähendusrikkalt. Porutšik heitis temale kiire pilgu; sekretär nikutas kergelt pead.
«… Olgu siis pealegi, auväärt Laviza Ivanovna, veel kord mu viimane sõna, ja seda viimast korda,» jätkas porutšik. «Kui sinu juures, su õilsas majas veel ainus kord skandaal sünnib, siis saadan su enese vee ja leiva peale, nagu peenes stiilis öeldakse. Kuulsid? Ah siis kirjanik, luuletaja võttis «õilsas majas» kuuehõlma eest viis, hõberubla! Niisugused on need luuletajad!» ja ta saatis Raskolnikovile põlgliku pilgu. «Üleeile oli trahteris ka lugu: sõi lõunat, aga maksta ei soovi, ütleb: «Ma kirjutan teie peale pilkelaulu.» Keegi teine aga sõimas mineval nädalal aurikul auväärt riiginõuniku perekonna, naise ja tütre, kõige alatumate sõnadega läbi. Kondiitri juurest aeti hiljuti keegi jõuga välja. Niisugused on need luuletajad, kirjanikud, üliõpilased, jutlustajad… Ptüi! Aga sina kasi minema! Pistan ise sinu poole jalad sisse… siis hoia oma nahk! Kuulsid?»
Luiza Ivanovna hakkas kiirustatud lahkusel igasse külge nikse tegema ja taganes niksutades uksele; kuid siin põrkas ta tagurpidi kellegi tähtsa ohvitseriga kokku, kel oli lahke ja värske nägu ja suurepärane, paks ning valkjas põskhabe. See oli Nikodim Fomitš ise, jaoskonnaülem. Luiza Ivanovna tõttas peaaegu põrandani niksutama ja lendas tihedail, hüppavail sammel toast välja.
«Jällegi ragin, jällegi müristamine ja välk, tuulispea ja maru!» pöördus Nikodim Fomitš lahkelt ja sõbralikult Ilja Petrovitši poole, «jällegi tegite oma südamele liiga, jällegi ägestusite! Kuulsin juba trepil!»
«Ah, mis!» lausus Ilja Petrovitš õilsa hoolimatusega (ja mitte «ah mis», vaid kuidagi «ä-äh me-es»), minnes mingisuguste paberitega teise laua juurde, kuna ta astudes igal sammul maaliliselt oma õlgu pööras, kuhu samm, sinna ka õlg. «Siin ta on, vaadake, olge head: härra luuletaja, ah jaa, üliõpilane, see tähendab endine, ei maksa raha, on veksleid välja virutanud, ei lahku korterist, alatasa kaevatakse nende peale, kuid arvasid heaks nõudmisega esineda, miks ma nende juuresolekul paberossi suitsema panin! Ise teevad alatusi, aga olge head, vaadake neid: siin nad on oma ülimeeldivas välimuses!»
«Vaesus pole pahe, armas sõber, noh, aga mis seal nüüd rääkida! Teame, just nagu püssirohi, ei suutnud haavamist välja kannatada. Vististi haavusite millegi peale ja ise ei suutnud end tagasi hoida,» jätkas Nikodim Fomitš ja pöördus lahkelt Raskolnikovi poole, «kuid see on asjatu: tema on kõige suur-su-gu-sem inimene, ütlen ma teile, ainult püssirohi, püssirohi! Saab ägedaks, tõuseb keema, põleb ära – ja mitte midagi! Kõik on läinud! Saadusena ainult südame kuld! Polgus hüüti teda «porutšik Püssirohuks»…»
«Ja missugune see polk oli!» hüüdis Ilja Petrovitš ikka veel mossitades, kuigi ta sellega väga rahul oli, et teda nii mõnusalt kõditati.
Äkki oleks tahtnud Raskolnikov neile kõigile midagi eriti meelitavat öelda.
«Mõelge ometi, kapten,» alustas ta väga ladusalt, pöördudes äkki Nikodim Fomitši poole, «saage ka minu seisukorrast aru… Ma olen valmis neilt vabandustki paluma, kui milleski ehk olen eksinud.