«Oleks vaja, et Pašenka annaks täna vaarmarjamoosi, temale joogi tegemiseks,» ütles Razumihhin endisele paigale istudes ja jällegi supi ning õlle kallale asudes.
«Aga kust ta sulle neid vaarikaid võtab?» küsis Nastasja, hoides viiel harakil sõrmeotsal teetassi ja rüübates teed «läbi suhkru» suhu.
«Vaarikaid, mu sõber, võtab ta poest. Vaata, Rodja, sinu seljataga sündis siin terve lugu. Kui sa tol korral minu juurest nagu võrukael putku pistsid ja oma korterit ei öelnud, sain ma äkki vihaseks ja otsustasin sind üles otsida ja karistada. Samal päeval hakkasingi peale. Küll käisin ja käisin, küsisin ja küsisin! Selle praeguse korteri olin unustanud; ah jaa, mitte unustanud, sest ma polnud teda kunagi teadnudki. Noh, eelmist korterit – mäletan ainult, et oli Viie Nurga juures, Harlamovi majas. Otsisin, otsisin seda maja, kuid pärast selgus, et polnud mitte Harlamovi maja, vaid Buchi oma, – kuidas mõnikord nimega võib eksida! Noh, siis sai mu süda täis. Vihastusin ja läksin, tulgu mis tuleb, teisel päeval aadresslauda ja kujutle ometi: kahe minutiga otsiti sind seal välja. Sina oled seal kirja pandud.»
«Kirja pandud!»
«Kuidas siis muidu. Aga näe kindral Kobelevi ei leitud ega leitudki sel korral üles. Noh, kes kõike jõuab jutustada. Ainult, niipea kui siia sain, tutvusin silmapilk kõigi sinu asjadega; kõigega, va vennas, tean kõik; temagi, Nastasja, nägi seda: Nikodim Fomitšiga sain tuttavaks ja Ilja Petrovitšit näidati mulle, ka kojamehega ja härra Zametoviga, Aleksandr Grigorjevitšiga, siinse politseijaoskonna kirjatoimetajaga, ning lõpuks veel Pašenkaga, – see on juba kõige kroon; ka tema teab…»
«Tegid teise magusaks,» lausus Nastasja kelmikalt naeratades.
«Ehk paneksite sisse, Nastasja Nikiforovna!»
«Ah sind peni küll!» hüüdis Nastasja äkki ja purskus naerma. «Mina olen ju Petrovna, mitte aga Nikiforovna,» lisas ta juurde, kui oli naeru lõpetanud.
«Võtame selle arvesse. Niisiis, veli, et mitte tühja rääkida: esiteks tahtsin siin igalt poolt elektrivoolu läbi lasta, et igasugused eelarvamused siin paigas korraga ja juurtega välja kiskuda, kuid Pašenka jäi võitjaks. Mina, va vennas, poleks kuidagi uskunud, et tema on niisugune… kenake… aa? Mis sina arvad?»
Raskolnikov vaikis, ehk ta küll üürikesekski ei saanud oma ärevat pilku temast lahti kiskuda, vahtides teda veel nüüdki ainiti.
«Ja isegi väga,» jätkas Razumihhin ilma väiksemagi kohmetuseta sõbra vaikimise pärast ja nagu saadud vastust järele kiites, «ja isegi väga korralik, kõigis paragraafides.»
«Kae elukat!» hüüdis jällegi Nastasja, kes kogu selle kõneluse ajal oli mingisuguses äraseletamatus õnnejoovastuses.
«Halb on, vennas, et sa algusest saadik ei osanud õigest otsast peale hakata. Temaga poleks pidanud mitte nõnda toimima. See on ju, niiöelda, kõige üllatavam iseloom! Noh, aga tema iseloomust pärastpoole… Aga kuidas, näiteks, võisid sa asja sinnamaale ajada, et ta sulle enam lõunat ei saada? Või, näiteks, see veksel? Oled sa hulluks läinud, et vekslitele oled hakanud alla kirjutama! Või, näiteks, see oletatav abielu, kui tütreke Natalja Jegorovna alles elas… Tean kõik! Kuid siiski, näen, et see asi on nagu mõni õrn pillikeel ja et ma olen eesel; vabanda mind! Ah jaa! sõnake rumalusest: mis sa arvad, vennas, ega Praskovja Pavlovna polegi nii rumal, nagu esimesel silmapilgul võiks oletada, mis?»
«Jah…» lausus Raskolnikov läbi hammaste, kõrvale vaadates, kuid mõistes, et kasulikum on kõnelust toetada.
«Eks ole?» hüüdis Razumihhin nähtavasti rõõmustudes, et temale vastati, «kuid mitte ka tark, mis? Sootuks, sootuks üllatav iseloom! Mina, va vennas, kaotan osalt pea, tõepoolest… Tema on ju tingimata aastat nelikümmend. Tema ise ütleb, et kolmkümmend kuus, ja selleks on tal täieline õigus. Siiski, ma vannun, et otsustan tema üle enam mõistusega, ainult metafüüsiliselt; meil tekkis siin isekeskis omasugune keerdküsimus, nagu seda sinugi algebra! Mitte millestki ei saa ma aru! Noh, aga see kõik on lollus, ainult et tema ehmus ära, nähes, et sina pole enam üliõpilane ja oled ilma tundide ja riieteta ja et temal pole mõtet sinuga pärast preili surma kui sugulasega ümber käia; kuna aga sina omalt poolt nina nurka pistsid ja midagi endist enam alal ei hoidnud, siis mõtles ta su korterist välja ajada. Ja juba ammugi oli tal see nõu, ainult vekslist oli kahju. Pealegi kinnitasid sa, et ema maksab…»
«Seda rääkisin rumalast peast. Ema ise on sellises olukorras, et palub peaaegu armuande… mina aga valetasin, selleks, et mind korteris hoitaks ja… söödetaks,» rääkis Raskolnikov valjult ja selgelt.
«Seda tegid sa mõistlikult. Kogu konks aga on selles, et asjasse sattus härra Tšebarov, õuenõunik, asjalik inimene, ilma temata poleks Pašenka midagi välja mõelnud, liiga häbelik on teine; noh, aga see asjalik inimene pole häbelik ja esitas kõigepealt küsimuse: kas on lootust vekslit sulaks teha? Vastus: on, sest et on niisugune ema, kes saja kahekümne viie rublalisest pajukist küll ise söönuks ei saa, kuid Rodjakese aitab ta hädast välja, ja on veel niisugune õeke, kes läheb venna eest kas või pärisorjaks. Selle võttiski ta kõige aluseks… Mis sa enesest nihutad? Mina, va vennas, tunnen nüüd sind viimse peensuseni, sest mitte asjata ei puistanud sa oma südant Pašenkale, kui olid temaga alles sugulussidemeis, mina aga räägin armastuse tõttu… Nii see on: aus ja tundlik inimene puistab oma südant, kuid asjalik inimene kuulab ja sööb, pärast aga sööb ära. Nõnda andiski ta selle vekslikese maksu ettekäändel Tšebarovile ja see andis kohe kõhklematult asjale seadusliku käigu. Seda kuuldes tahtsin mina teda, see tähendab, Tšebarovi, omalt poolt, niiöelda südametunnistuse puhastamiseks, ka veidi ärritada, kuid selleks ajaks hakkas meil Pašenkaga klappima, ning mina käskisin kogu selle asja lõpetada, see tähendab juurtega välja kiskuda, vastutust enda peale võttes, et sina niikuinii maksad ära. Mina, va vennas, seisin sinu eest, kas kuuled? Kutsuti Tšebarov, kümme hõberubla talle hambaisse ja paber tagasi ning siin on mul au seda sulle esitada – nüüd usaldatakse sind sõna peale – säh, võtke, kiskusin teise lõhki nagu kord ja kohus.»
Razumihhin pani võlakirja lauale; Raskolnikov heitis sellele pilgu ja pöördus siis sõna lausumata seina poole. Isegi Razumihhinit puudutas see piinlikult.
«Näen, vennas,» rääkis ta natukese aja pärast, «et jällegi olen lolli mänginud. Mõtlesin sinu meelt lahutada ja lobisemisega sind lõbustada, aga nähtavasti ajasin ainult sapi keema.»
«See olid sina, keda ma jampsides ära ei tundnud?» küsis Raskolnikov, kes ka natuke aega pead pööramata oli vaikinud.
«Mina, ja mõnikord sattusid hullustussegi, iseäranis kui ma Zametovi siia tõin.»
«Zametovi?.. Kirjatoimetaja?.. Milleks?» Raskolnikov pöördus äkki ümber ja vahtis Razumihhinile tungivalt otsa.
«Miks sa nõnda… Miks sa ärevusse satud? Tahtis sinuga tuttavaks saada; ise tahtis, sest meie rääkisime sinust väga palju… Kust ma muidu sinu kohta niipalju oleksin kuulnud. Tubli poiss teine, vennas, imeline… mõistagi omal viisil. Nüüd oleme sõbrad; peaaegu iga päev puutume kokku. Mina kolisin ju siia jaoskonda. Sina seda veel ei tea? Alles äsja kolisin. Käisime korda kaks temaga Laviza juures. Lavizat mäletad ju,